Mäletan lapsepõlvest kuidas mõned mu kaaslased rääkides oma vanematest nimetasid ema vanamutiks. Hirmsasti kriipis kõrva. Vanamees ei häirinud, kuid mutt-vanamutt oli minu meelest jube keelekasutus. Siis ma seletasin seda endale sellega, et kõigil ei ole paraku seda lastetuba. Seejuures kui mõne lapse vanaema oli muti, siis see oli armas.
Juba mõnda aega tagasi avastasin, et mõned lapsed/noored ei kasuta sõna ema. Jutu sees kasutatakse ema eesnime. Algul mõtlesin, et see on omane teatud sotsiaalsele kihile. Hiljem märkasin, et ema ei ole ema sõltumata lapse sotsiaalsest päritolust. Hiljuti taipasin, ütleme, esialgu empiiriliselt, milles küsimus. Need lapsed on reeglina pärit kärgperedest. Nende laste elus on mitmeid täiskasvanuid, keda ta kõnetab eesnimega. Lihtsuse mõttes läheb siis samasse patta ka ema. Mõnikord, tihti, pidevalt. Kodus võib olla ühtemoodi, väljaspool kodu teisiti.
Ma olen veendunud, et see ilming mõjutab hilisemalt nende laste teadvust, emotsionaalsust, mida iganes. Sõna ei ole pelgalt tähekombinatsioon. Eelkõige on ta märk, mis käivitab teadvuse. Kui laps ei kasuta märki ema, siis... Ei pruugigi ju midagi valesti või halvasti olla. Midagi olulist jääb vaid puudu. Minu arvates.
Aga üldiselt. Inimesed ei tohiks nii palju mõelda. Eriti vanad inimesed.
Postitused
17 kommentaari:
Eks seal kärgperedes ole keerulise jah. Eriti näen seda, kui on lasteaias peod. Tulevad kõik kohale ja püüavad lapse tähelepanu võita. Eriti kurb oli eelmise aasta kevadpidu, mis oligi mõeldud emadele ja vanaemadele.Kui ühe lapse pärisema kohale jõudis, siis askeldas kasuema juba lapsega ja ei lasknud ema nagu ligigi. Tegi soengut, sättis kleiti. Ema oli kõrval nii kurb.Lapsed ju ise ka segaduses. Kuidas sa üldse hüüad või nimetad, kui äkki on sul mitu õde või venda juurde tulnud ja vanaemadest-isadest rääkimata?
Mina kohtasid seda vanemate eesnimepidi hüüdmist ühes väga tuntud ja lugupeetud perekonnas. Mulle tundus see võõrana ja ebasobivana, sest selleks ei olnud mingit nähtavat põhjust. Ehk oli ajendatud mingi välismaa "kõrgema seltskonna" eeskujust? ( Perekonna ema oli näitleja, isa asutuse peainsener ja üks poegadest suhteliselt nimekas sportlane).E.-L.
Ühena esimestest sellistest juhtumitest,mis kuulsin, on seotud meie Marju Kuudiga.Nimelt ei lubanud tema oma lapselapsel ennast vanaemaks kutsuda,vaid käskis kutsuda Marjuks...
Huvitav teema. Minu laps kasutab nii emmet kui ka eesnime, kuigi meil pole mingit kärge ja sotsiaalsest eristaatusest vist rääkida ei saa, tavaline keskklass, ma arvan. Oma lapse puhul näib mulle, et ta on "emme" ja "issi" reserveerinud peresiseseks kasutamiseks, mujal kipub pigem eesnime pruukima. Eks vist eeskuju järgi - väljaspool kodu olen ju teiste jaoks ikkagi nimega inimene, mitte emme. Minu jaoks täiesti sobiv, mulle tundub, et probleem on tegelikult selles, kui lapsel pole seda üht-kaht inimest, kellega koos tunda tingimusteta armastust, vahet pole, millise sõnaga ta oma armastust väljendab. Kaks paari lapsevanemaid ajab tõepoolest segadusse.
Oh, pole see kärgperelisus ega eesnime pidi kutsumine midagi dramaatilist. Kõik sõltub sellest, kuidas inimesed ise asjasse suhtuvad ja omavahel suhtlevad. Mind vahel ka tütar kutsub eesnime pidi, aga seda enamsti kui ta koheselt mu tähelepanu tahab või kui ta tahab avalikus kohas minuga sõbrannatada. Ei ole päris selge, kas enda või minu säästmiseks :)
Pigem on see püüe täiskasvanuga samale tasemele tulla ja võrdsemat rolli võtta
Nõustun täielikult, et nähtuses pole midagi dramaatilist. Asjad on loomulikus muutumises.
Eks paljud võisid kõrvalt näiteks imestusega jälgida, kuidas mina üht oma ämmadest teietasin kuni viimase kohtumiseni temaga. Samas näiteks slaavi peredes oldi ehk veel viiskümmend aastat tagsi ehmatunud kui keegi oma äia või ämma oleks teietamise asemel sinatnud.
Kõik muutub. Ka suhtevormid lähedastega. Põnev on iseenda jaoks seda avastada ja märgata.
Mina võpatan sisemiselt hoopis vastupidisel juhul - kui täiskasvanud inimene kutsub oma partnerit ja kaaslapsevanemat vastavalt soole siis kas emmeks või issiks.
Surun judinad alla ja kinnitan endale, et see pole minu asi, kui neil niimoodi funkab.
Aga esimesel hetkel on alati "wtf"-tunne.
Mina olen kogunisti kuulnud,kuidas peresiseselt naine meest perekonnanime järgi hüüab!Mitte alati,vaid kui "on midagi tähtsat".Pidasin seda omavaheliseks huumor-veidruseks,kuni...nägin sama asja ka teises perekonnas!
Tundub, et mõni võiks teha uurimuse peresisestest suhtlusvormidest. Seda oleks huvitav lugeda. Mõtelda vaid, kui palju pöördumisvorme ehk nimetusi on kasvõi vanavanemate kohta. Minu lapsepõlvekodus kutsuti vanaema (paraku oli vaid üksainus) memmeks. Aga kui oleks kaks vanaema olnud?
Mul oli kaks vanaema: vanaema ja memm.
Väikevend harrastas millalgi viie kuni kaheksa aasta vanuselt (täpselt ma ei mäleta, see harrastamine ei kestnud tegelikult mitu aastat) seda, et kutsus isa eesnimepidi, tundus, et see oli väike tirriteerimisakt, aga kuna selle peale keegi ei tirriteerunud, siis ta kuigi kaua ei viitsinud.
Mul on jälle huvitav vaadata, kuidas läinud sajandite kirjanduses (prantsuse kirjanduses, kus "sina" ja "teie" on eri sõnad, inglise kirjanduse puhul on see piir ebamäärane ja tõlgetes sõltub juba tõlkija suvast) lapsed ja vanemad üksteist teietavad. Dumas'l näiteks. Molière'ilt ei tule lambist laste-vanemate kohta meelde, aga abikaasad tal küll teietavad.
täiesti tavalistes peredes kutsutakse ka eesnime pidi. mul sugulased, elavad koos, 2 poega on nüüd tsut üle 20-aastased ja alati on nad mõlemat vanemat eesnime pidi kutsunud. vanemad on tavalised kõrgharitud inimesed.
mu teismeline tütar ütleb mulle emme küll, aga mulle meeldib ka kui ta mind näiteks sillu-kiisuks kutsub. mul on ju talle ka hulk toredaid nimesid :P
see oli naljakas, kui mina oma lapse isa ka kogemata poes issiks kutsusin, küll ümbritsevad inimesed tegid imestunud näo :D. jah, mul oli piindlik, aga kel ei juhtu.
OK... Näen, kuidas mu esialgne teooria variseb kaardimajakesena. Aga kuidas jääb ikkagi selle tundeeluga - ema kui semiootiline märk?
Mul ei tulnud lapsena pähegi kutsuda oma ema emmeks ja isa issiks, see oleks olnud liialt lugupidamatu. Nimepidi nimetamine oli loomulikult täiesti ilmvõimatu. Ma ei tea, kas ma päris pisikesena "emme" ütlesin, igatahes ei ole mul sellest mingit mälujälge.
Ema ja isa on tiitlid, küllap nende kasutamine või mittekasutamine näitab ka peresisese suhtluse vabadust, seda, kuivõrd "etiketti" (kui nii saab öelda) järgitakse ka kõigis muudes tegemistes. Ema ja isa ei olnud mulle lapsena kindlasti võrdsed, vaatasingi neile üles nagu kõiketeadvatele ja kõikvõimsatele. Ja jumalaid ju nimepidi ei sobi nimetada.
Nüüd ma olen täiskasvanu, isa on surnud ja ema on aegamööda jumala staatusest muutunud lihtsalt inimeseks (keda ma sellegipoolest ikka emaks nimetan, mitte Maiaks).
Minu jaoks on "ema" ja "isa" olnud tiitlid, mis tõmbavad joone minu ja nende vahele, eristavad. Ise ei ole ma oma lastele tahtnud seda vahet luua ja nende jaoks olen ikka "emme". Nimepidi nimetamine ka ei sobi, sel juhul jääks tunne, et olen lihtsalt sõber ja ei midagi muud rohkemat.
Emmet ja issit vist kasutatakse palju. Kuid see vist muutub, vähemalt kõrvaliste inimeste kõrvade jaoks koos lapse vanusega. Harva olen kohanud teismelist poissi, kes sõpradega rääkides nimetaks oma ema emmeks.
Mina olen üks neist, kes on mõlemat vanemat alati nime pidi kutsunud, mu väikevend samuti. Mulle see meeldib, minu meelest aitab vanemate nimepidi kutsumine meeles pidamine, et ka nemad on ainult inimesed - loomulikult tuleb vanemaid austada ja armastada, aga ma leian, et keegi ei peaks omama erilist autoriteeti ainuüksi selle pärast, et on minu eluks vajalikud rakud andnud. Kui seda on, siis juba muudel põhjustel. Laps peaks õppima oma peaga mõtlema.
Aga miks me neid nimepidi kutsusime või kust see tuli, seda ma ei tea, aga üldises plaanis on mul täitsa okeid vanemad. Sinu teooria, et ehk ei ole lähedust - meil tõesti ei ole seda lähedust, mida näeb USA filmidest, kus lapsevanemad ja lapsed muudkui kallistavad ja kinnitavad üksteisele, kui väga nad teineteist armastavad, aga eestlasena ei oska ma selle järele ka igatseda. Küll on mul aga TEADMINE, et nad armastavad mind väga, ja ma loodan, et nemad ikka teavad sama minu poolt ka.
Minul on/olid emps ja paps. Mina olen oma lastele kas emme või emps. Kui keegi lastest mulle ema ütleb, siis ma kuidagi võpatan sisemiselt ning mõtlen, et kutsugu siis juba pigem eesnime järgi. Hiljuti reisil olles nägin üle 25 aastast noot meest kes oma ema emmeks kutsus. Väga armas oli :)
Ma arvan, et see tundeelu ei ole mitte sõnaga seotud. Minul on hoopis värske kogemus kakskeelse väikelapsega, kes rääkima õppis (õpib). Üksikvanema laps st ma kasvatasin teda poolteist aastat üksi - sõna ema õppis ta üsna hilja ning nimetab selle sõnaga hoopis vanaema (minu ema), sest ta on kuulnud mind kutsumas enda ema emaks. Mind on ta nüüd hakanud kutsuma soome keeles emaks - "äiti", sest lapse isa viitab minule niimoodi. Ju tal ei olnud kusagilt õppida sõna "ema". Ma ju ei räägi endast kolmandas isikus ja kust ta peaks teadma, et ma ema olen. Mul ei ole kahtlustki, et ta ei oleks minusse kiindunud. Kõige seetõttu jäin ma mõtlema, et sõnal "ema" ei ole mittemingisugust tähtsust.
Postita kommentaar