See muidugi on suurustamine. Mis roosikasvataja nüüd mina olen. Lihtsalt üks roosipeenar. Olen aru saanud, et aednikutarkused tulevad pika aja jooksul, kogemustega. Minul kui põlisel linnamehel pole neid kogemusi kusagilt võtta. Lapsepõlvekodus, ka linnas, oli küll aed, kuid huvid olid siis teised. Nüüd on huvid, kuid aeg ja ka jaks on läinud. Eks mitmelgi mehel on see käinud sedamoodi, et kakskümmend aastat valmistud eluks, teine kakskümmend ajad naisi taga ja kantseldad olemasolevaid lapsi, kümme aastat arutad teiste meestega maailma asju, kusagil viis aastat põed ebaõnnestumisi ja läbikukkumisi. Ja alles seda ülejäänud antud aega saad elada juba pisut rahulikumalt ja süvenenumalt. Aiapidamine aga nõuabki süvenemist.
Roosipeenraga oli sedasi, et mäletatavasti tuli lumi maha ja jäi. Eelnevatel aastatel tegin kõik ettevalmistused talveks õigeaegselt ja nagu õpiku järgi - sügisväetamine, tagasilõikamine, muldamine, vajadusel painutamine, kuuseokstega katmine, lumekuhjamine ning kevadel siis need teised toimingud. Seekord jäid kõik need ettevalmistused talveks tegemata. Igal kevadel olen pidanud kurvastusega tõdema, et pea kolmandik roosidest pole talve üle elanud, vaatamata hoolitsusele ja õpikutarkusele. Sellel talvel hoolitses minu asemel rooside eest kohev lumi ja kõik minu roosid on elu ja tervise juures, ajavad juba pungi. Ning kuigi tean, et talved pole vennad, õpetas see talv koos möödunutega, et ainult loll rabeleb. Tihti tulemusteta, igas asjas.
Roosipeenar leevendas pika talvega kogunenud masendust. Lootsin väga, et kevade saabumisega taastub jaks, ramm ja vägi. Paraku tuleb leppida sellega, mis on jäänud. Vastupidi, hoopis rõõmu tuleb tunda. Roosipeenrast, saabunud kevadest, kõigist ilusatest hetkedest, mis olnud ja mis veel tulla võivad. Rohud, linnulaul, valgus ja päike teevad imet. Vähemalt meestele ja meelele.
Postitused
5 kommentaari:
Katkeid ühest minu lemmikteosest .
"Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest et mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kurtmist või uhkeldamist, mõnikord ka tema vaikimist, sest ta on ju minu roos."
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks!"
ja lõpetuseks võiks ütelda eelpool toodud raamatu sõnadega
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks!"
Selle kohta ütleb üks mu tuttav väga kogenud aednik, et kõige sagedamini tapetakse taimi ülehoolitsemisega. Mina oma 300 roosisordiga vist võin end natuke roosikasvatajaks pidada ja mina oma roose ei kata, ma ei tee nendega sügisel üldse mitte midagi peale muldamise. Kõik on elus.
Roosid on tõesti ysna õnnelikud ka lihtsalt mulla v lume all talvitudes, ja enda omi ma lõikan alles kevadel, kui talvekahjukstused näha on.
Sinu viimastele lausetele kevade ja elujõu taastumise kohta võin 2 käega alla kirjutada. Oma aiaplogis olen päikese elustavast mõjust jms korduvalt kirjutanud.
Trv, Kaaren
Nõus Thelaga. Lisan ainult, et roniroosi võib siiski maale lähemale suunata, et hanged ulataks talvekatet pakkuma.
Ma siiski pole päris nõus, et roose tapetakse ülehoolitsusega. See sõltub ikka palju aasta ilmastikust. Mul on ka sel aastal kõik roosid elus, aga see ei ole mitte igal kevadel nii. Sõltub, kas varem tuleb külm või katab lumi nad enne kinni. Ma ei viitsi ka mingite kuuseokstega katta, vaid valan väikese hunnikukese turvast kõigi põõsaste juurekaelale. Kas Thela muldamine tähendab sedasama?
Mitmeid aastaid ei pritsinud ma oma roose ja kõik oli kena. Kuni tulid algul sitikad ja siis ilmselt mõne taimega koos ka lehehaigused. Nüüd sunnin ennast enne ikka pritsima, kui lehed täiesti ära tulevad. Ja väetamata ei kasva vähemalt minu mullastikus ükski taim eriti lopsakalt. Pargiroosid on muidugi hoopis teine lugu.
Postita kommentaar