neljapäev, 16. mai 2013

Evelini toetuseks

Ega see teema jätnud mindki emotsionaalselt ükskõikseks. Enam vähem olen läbi lugenud kõik ilmunud fakti- ja arvamuslood. Omamoodi, kohati iseennast segav elu sotsiaalse tunnetuse närv, õigluse ja ebaõigluse ussike sundis mind selleks. Midagi uut ju selles nn. skandaalses loos minu jaoks polnud. Kodanik Ilvese olin määratlenud enese jaoks juba aastaid tagasi,  "korteriküsimusega". Perekond Ilvese aga eesti keelde tekitatud uudissõnaga, ärmatamine. Hilbuskandaal on asjade loomulik jätk.
 
Ma kogu aeg lootsin, et keegi loendamatutest ajakirjanikest, tunnustatud arvamusliidritest, lihtsatest kommeteerijatest või muidu grafomaanidest väljendaks ka minu seisukohta. Mis õigustaks, õigemini selgitaks otseselt Evelini, formaalselt Toomase, de jure Kantselei tegevust antud kaasuses. Siiani pole seda olnud. Miks just sedamoodi? Sest Toomas ei puutu asjasse. Eluvend ja elukunstnik, viimased aastad mängimas  juba "kõrgliigas",  on süüdimatu aferist, pealegi välismaalane. Evelin ja kantselei on aga nõukogude aja produkt. Tuntud menukirjanik kirjeldas oma menuromaanis rehepappluse olemust ja sidustas selle äratuntavalt rahvusega. Üldinimlikult on samastumine raamatus inimloomusele sedavõrd suur, et romaan on avaldatud juba paljudes keeltes. Samas eestlastele on samastumine trükiarvu silmas pidades eriti magusvalus.
 
Ma kindlasti idealiseerin ilmasõjaeelseid eetilisi tõekspidamisi. Tühjagi! Virutati alati, sealt kus saadi - Verner Puhk ja Pojad. Kuid kolhoosikorraga sai asi sisse täistuurid. Olen poisikesena isegi tassinud ööpidmeduses koos tädiga mäe peal asunud sealaudast kombikormi OMA kõssakestele. Vanuigi, pagendusse tulles, olen imestanud seda, kuidas jõuka talu järeltulijad on visanud kogu prügi kuhugi emade-isade aida nurga taha, sest samune ait pole enam OMA, vaid siis juba kolhoosi jagu. Sealt sündis rehepapplus tänases mõistes. Seesamune utreering, et nõukaaja inimene ei saanud uinudagi kui ei suutnud väljamõelda, mida homme oma töökohast virutada.
 
Täna vurab meie teedel tuhandeid autosid rõõmsate peredega oma eraasjaajamistega firmade arvel. Olen hiljaaegu, siis kui veel tervist oli, ehitanud imelisi maakivist terasse eramutele, pereema ja pertütarde nõulike pilkkude saatel, mis kirjade järgi kuuluvad tegelikult hoopis firmadele. Olen konsulteerinud loendamatuid FIEsid, et peita isiklikke kulutusi ettevõtluse arvele ja pääseda maksudest. Olen üleüldse aidanud paljusid inimesi kanaliseerida isiklikke väljaminekuid ettevõtluskuludeks. Selles valguses lüüa käsi kokku ja imestada - vaata,  mida Evelin tegi! Teate, see on pisut variserlik. Evelin tegi ja teeb seda, mida teeb enamus meist, nõukogude produktidest. Tom oma korterite, nätsu ja muude veidrustega lisab lihtsalt üldinimlikku, kultuurideülest dimensiooni.
 
Evelini isast on hoopis kahju. Õnneks mul endal pole sedavõrd tuntuid ja meedia tähelepanu all olevaid lapsi. Kõik on nad mul toredadad ja mingil määral edukad. Ehk on äkki neilgi omaks mingil määral rehepapplust - ei usu... Usun vaid seda, et raske on vaadata kui oma lapse edulugu muutub põlguslooks. Seepärast, et igaüks pole omal valikul või asjaoludel süüdi, arvaku kõrvalised mida tahes,  et olla osaline ja vastutav oma lapse kujunemisloos. Sellegipoolest.
 
 
Pea vastu, vana.
 
 

18 kommentaari:

Bianka ütles ...

Kleidid jäävad muuseumisse, ja Ärma talu ülalpidamine on... maeitea kus otsustatud. Mind puudutas-liigutas see koht, et E. on mingi heategevuse esinumber, kes nö. kerjab endast palju vaesemate käest, et annetage kasvõi mõni euro puudustkannatavatele lastele. Aga palju ta ise on annetanud? Kui kõik ilu-ja elukulud nagunii kinni makstakse, siis võiks ju mingi osa oma palgast püsiannetusena teistele eeskujuks ise ära anda. Võib-olla ongi seda teinud, aga mina pole küll kuulnud. Seda rida pean väga silmakirjalikuks.

Hundi ulg ütles ...

Nõus, Bianka. Üks .... (eit) on naeruvääristanud kogu heategevuse mõtte ja olemuse.

Anonüümne ütles ...

Mul on omaenda ja samas ilmselt väga levinud suhe ettevõtjana maksude optimeerimisse. Seda enam, et ma teen seda oma 4 lapse, laguneva ja iidvana autopargi, kole aeglaselt edeneva taristu ja väga amortiseerunud elamise kõrvalt sisuliselt yksi, st olen alustav elustiiliettevõtja ning praeguse hinnataseme juures on see päris valus, ja teadmisega, et palgatöölisena ei oleks mul sedagi - teate, kuipalju saab palka naine, kes tahab pärast pikemat lastega kodusolemist tööle minna ning millise hinnaga see "raha" tegelikult perele kätte tuleb? See selleks.
Mul on samuti tunne, et praeguses presidendiperes on palju rehepappe. Ja heategevus ning varastamine ykskõik mis kujul ei sobi kokku. Ma katsusin kyll kunstipärasesse presidendipaari hästi ja tolerantselt suhtuda, aga nyyd on see otsas.
Trv, Kaaren.

Maire ütles ...

Aga mina jälle mõtlen, et ma iial ei viitsiks olla presidendiproua. Ma ei suudaks päevast-päeva igasugu üritustel naeratada ja mööda erinevaid maid lennata. See on üks nõme ja väsitav roll. Ja kui ma peaksin sellist elu elama, siis ma ei ostaks omale riideid Seppäläst, vaid ilmselt laseksin ikkagi õmmelda. Aga õmblemine on kallis ja pealegi on erinevaid komplekte vaja palju, sest kõrgseltskonnas ei sobi ühtede ja samade riietega käia. Nii, et mul on tegelikult hea meel, et meie esileedi on nii esinduslik alati. Ta siiski jätab meie maast teatud mulje ja olgu see parem ilus. Maksude "optimeerimisest" ma parem ei räägigi, ilma selleta ei tuleks meie väikeettevõtjad üldse toimegi, eriti maal elades.

Maire ütles ...

Ahjaa, tahtsin seda ka öelda, et 70000 eurot 7 aasta jooksul teeb alla tuhande euro kuus. See on Euroopas väga väike summa. Me ei saa ju võrrelda aellisel tasemel suhtleja väljaminekuid tavalise Eesti tööinimese omadega. Ma saan aru inimeste pahameelest, et E. kulutab kuus kolm miinimumpalka jne, aga probleem ei ole mitte, see, et riided, jalanõud ja ehted on liiga kallilt ostetud, vaid siiski see, et meie palgad on absoluutselt ebanormaalselt madalad.

Anonüümne ütles ...

Mina olen ka Mairega ühel meelel...
''''
murueit

kaaren ütles ...

Ka Maire seisukohad on absoluutselt mõistlikud. Probleem ongi selles, et minu pere, yks meie riigi paljudest tuhandetest saab endale riideid lubada ainult korra kuus Humana kaltsukast, kui 5 eset maksab 3 euri, ja lasteriided on 50 senti. Kui töölkäivad inimesed peavad leppima ainult kõige odavama toidu, allahinnatud kauba ja kasutatud majapidamiskraamiga, eluasemete remontimine, millegi ehitamine, pillimäng vms loometegevus jms on juba fanaatikutele, kes suudavad oma eksklusiivse hobi nimel loobuda arstiabist, mitmekesisest toidust, hästiistuvatest ja kvaliteetsetest uutest rõivastest jm läänemaailma mõistes kvaliteetsest. Aga ma ei kahetse - milleks raha lihtsalt ära syya v raisata seda hilpudele, mis niikuinii mõne kuu pärast on kaltsuks muutunud. Probleem onb hoopis selles, et paljude yhiskonna seisukohti kujundavate isikute arvates on justnimelt kallid hilbud, väljas söömine jms poosetamine kõige tähtsam, aga väärtusi loovad ja elu ylesehitavad tegevused "orjade", "Proletariaadi" jaoks, tegeliku töö tegijate suhtes ollakse mitmel viisil alavääristavad ja soovitakse klassiyhiskonna kommete järgi teiste tööd tasuta omandada. Mina olen kyll uhke, et suudan nii mõndagi ise luua ja olen juba andnud mitmele poole olulise panuse, selle asemel, et olla ainult esinduslik emane ilma igasuguse muu lisaväärtuseta, samas tootes uut põlvkonda, kellel samuti väärtuste loomisest väärastunud arusaamine pluss kaaskodanike suhtes lugupidamise puudumine. Mul on pidevalt vaja kaaskodanikele selgitada, et ka minu töö ja panus maksab, ja et igal hinnanumbril on ka reaalne sisu. Selles mõttes on meil oi kui hull arengumaa. Sest naiste tööd on ajalooliselt tasuta tööks peetud, olgu see milline tahes! OK, teemasse sobis see absoluutselt sellepärast, et ma ei taha mitte kuidagi, et minu perelt ärakorjatava toidu jm hädavajaliku raha eest peetakse yleval õhkumyyvate ametnike luksautosid ja litsideskäimisi, mõttetuid iluasju ja muud, samas ollakse ka veel parastavad stiilis "kui ei meeldi, minge minema". Kogu asjaga öeldakse sulle, et sinust ei peeta lugu, et maksumaksja pidagu lõuad ja teenigu edasi, raha olgu olla iga hinna eest! Paha.

krati ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
krati ütles ...


http://www.elu24.ee/46435/evelin-ilves-ja-annely-peebo-panevad-oma-kostuumid-oksjonile/

Muuseumisse jäävad vist need kleidid,ja kostüümid, mida keegi ei taha ?

Aga üldiselt. Isa kadunuke juba õpetas , hoidke poliitikast ja pangast eemale .

lepatriinu ütles ...

Kohati on mul Evelinist lausa kahju - pole ka ime, et ta üritab hästi riietuda - oma presidendiproua algstaatuses suisa mõnitati tema riietust...

Hundi ulg ütles ...

See kirjatükk, Krati, läks pisut käest ära - jäin mõtte sõnastamisega jänni.

Ei tahtnud õigustada, vaid iseendale selgitada, miks sellised asjad juhtuvad. Millegipärast me loodame ja arvame, et ühiskonna hierarhiaredeli kõrgemal pulgal olevad on kuidagi paremad, ausamad, eetilisemad. tegelikult aga pole nii. Ega muidu ei saaks olla nii, et parlamendisaadikud arutavad tõsimeelselt, millist eetikakoodeksit nad vajavad.

Ning õige on ka see, et viidatud nõukogude ajal siiski paljud olid ja on siiani ausad.

Maire ütles ...

Kui nõukogudeajast rääkida, siis ei saa tolleaegset varastamist siiski tänasega võrrelda. Minu vanemate põlvkonnas on palju selliseid inimesi, kes südamest nõukogude riiki vihkasid. Sest seesama riik tuli ja võttis väevõimuga neilt inimestelt maad, majad ja loomad. Lihtsalt tulid ja võtsid ja kuulutasid ühtlasi selle kõik rahva omaks. Aga kes oli rahvas? Meie ise! On absoluutselt normaalne, et paljud ülekohut kogennud ja oma vaevaga teenitud varast ilma jäänud inimesed tegid võimule tagasi - võttes seda, mis rahva (Loe: meie enda)oma. Õmblustööstusest niidirulle või lihatööstusest viinereid, mida poes polnud saadagi. Mina selliseid inimesi vargaks ei pea, sest selline letialune sulle-mulle oli selle süsteemi loomulik osa. Poes oleva letialuse kauba eest pidi muidugi maksma, sealt ei varastatud, aga oli ka variante, kus tööstuse juht (ei hakka nime nimetama) võttis töölisi tööle ja sosistas juba töövestlusel, et nagu te isegi ehk aru saate, siis mõned asjad on meil siin tasuta. See oli eestlaste viis nõukogude riigile tagasi teha. Teie võtsite meilt, meie võtame teilt! Ei ole õigustatud selliste inimeste vargaks pidamine - needsamad inimesed ei varastaks täna enam mitte midagi, sest täna on eraomand ja kelleltki ei võeta midagi väevõimuga.

Maire ütles ...

Parandaksin oma väljaütlemist siiski veidi. Sellega olen nõus, et mentaliteet jääb mingil määral külge. Aga ma usun, et peamiselt neile, kes nõuka ajal sündinud ja kasvanud, mitte nende vanematele, kes nõuk.võimu tulekul ülekohut otse tajusid. Olen sellest kunagi isegi ühe arvamusloo kirjutanud. Lapsed, kes seda "varastamist" nägid, omandasid tõepoolest mentaliteedi, et võib võtta. Ja sellised inimesed on täna kõik veel aktiivsed tegutsejad, nende vanemad, kes selle mentaliteedi tahtmatult juurutasid, on juba mulla all või peavad pensionipõlve.

krati ütles ...

Ja huvitav, mis õigustuse tänased vargad homme oma tegudele leiavad ???
Eilsed võtsid röövlitelt, siis tänased võtavad kurnajatelt ?
Kusjuures - tänased varganäod olid ka eelmise korra ajal sooja koha peal.
Siis kui tavatööline, ma pean see tööline, kes ei läinud töölt ainult kaks kätt taskus, viis niidirulli, siis bossid viisid suvilamaterjali ja täna istuvad riigifirmade juhatustes.
Vargus jääb varguseks, õigusta kuidas tahad.

Maire ütles ...

Tänaseid vargusi ei õigusta ma küll mitte kuidagi. Lihtsalt püüan selgitada, et mentaliteedi muutus ei toimu üleöö koos riigikorra muutumisega. Selleks on vaja põlvkondade vahetust. Nii, et küll see mentaliteedi muutus kord tuleb, selle pärast pole vaja liigselt muretseda :)

Lendav ütles ...

Meenub, kuidas isa tahtis kohalikus KEKist, kus ta katlakütjana töötas (öösiti olid tema vahetused), kas poolelioleva majaehituse tarbeks sealt materjale osta saaks - poest polnud ju midagi saada. Ülemus oli selle peale talle sügavalt silma vaadanud, küsinud, et sa ju töötad siin öösiti? Jah, vastas paps. Sa tead küll, kus mis on, vaata et sa vahele ei jää, me ei saa sulle müüa, vastati talle.

Vana vanasõna ütleb: mõisa köis, las lohiseb. See ütlus ei viita vargusele, küll aga hoolimatusele. Ja see on rahva vaimus olnud sadu aastaid, paarikümne aastaga seda hoiakut kogu rahva teadvusest välja rookida on vist võimatu.

Rahvas on oma valitsejaid väärt. Igas mõttes. Võta läbilõige selle riigi kodanikest ja ma usun, et tulemus on just selline, nagu me Toompeal ja Kadriorus (ja Härmal) näeme. Niisama palju siirust/silmakirjalikust, hoolimist/hoolimatust, altruismi/ahnust.

Lendav ütles ...

Vabandan kirjavigade pärast.

Aidi ütles ...

Ma mõtlen ka umbes samamoodi kui Maire. See presidendiproua amet on üks koera amet. Oma elu sul ei ole, selle asemel jookse mööda avamisi, autasustamisi ja lindilõikamisi, võta muudkui sõna ja ole igal hetkel esinduslik ja naerata, samal ajal võib igaüks sulle kommentaariumis näkku sülitada, ja seda tehaksegi massiliselt. Õudne elu.
Ma arvan, et samasugune kisakoor oleks lahti sel juhul, kui Evelin Ilves ei saaks ühtegi hüvitist, kannaks kaubamajast ostetud masstoodangut, ei kasutaks stilistide teenuseid, või kui ta keelduks näiteks avamistel ja vastuvõttudel käimast. Umbes selles vallas kritiseeriti teda ju peouaameti algusaegadel.
Veel kord, õudne elu. Mul on raske uskuda, et kellelegi tegelikult ka meeldiks sellist elu elada. Aga kus sa pääsed, kui mees presidendiks valitud.