neljapäev, 25. aprill 2013

Unistaja

Üksinda elamisel on olemas mõned halvad momendid, aga selle kõrval ka mitmeid häid külgi. Viimase alla käib vabadus harjumusteks ja kommeteks, mis kooselu puhul võiks teisi häirida. Minu lapsepõlvekodus, kus meid palju oli ja seepärast ka igale lapsele eraldi võetuna tähelepanu mitte alati vastavalt vajadusele ei jätkunud, põgenesime unistuste maailma muusika abil. Reaalsusest aitas eriti põgeneda kooslus, oma pea või ülakeha liigutamine muusika rütmis - nähtus, mis tuttav ja kõnekas kõigile kutsetööna lastega tegelevatele täiskasvanutele. Öine muusika kuulamine ühelt poolt ühendas meid, lapsi, samas andis vabaduse mõtetes täielikuks eraldumiseks. Selge see, et vendade puhul oli öömuusikaks see, mille valis vanem vend. Nii me siis kuulasime uinumiseks ragisevast eetrist legendaarset Radio Luxembourgi, akent teistmoodi maailma. Olime kursis briti ja ameerika muusika edetabelitega ja saime kätte oma vajaliku annuse unistuste maailmast. Mäletan, et sellel raadiojaamal oli edetabelisaatel isegi vastav pealkiri, Rockin' To Dreamland.

Järgnevas elus öömuusikale kohta ei olnud. Oleks vist ka kaaslastele olnud imelik kui argistel öödel oleks muusika olnud magamistoa lahutamatu osa, aga mine tea... Korra vaid mäletan, et olin väiksemate lastega suvemajas. Neil oli kaasas veel üks prantslasest sõbranna, mängukaaslane. Kuna tüdrukud pelgasid üksinda teisel korrusel pimedas magada, siis kolisin ka mina üles. Enne ma neid magama ei saanud kui panin mängima muusika. Järgmisel õhtul küsisid juba nemad öömuusikat. Ei tea tagantjärgi hinnata, aga äkki ka nemad tundsid puudust piisavast tähelepanust?

Siia, pagendusse jõudes olin endaga küllalt puntras ja sassis. Unehäireid ei leevendanud enam miski, ei tabletid ega "looduslikud ravimid". Tühja elatud elu ja purunenud lootused tekitasid ängi. Ja siis kuidagi märkamatult tuli jälle minu uinumiste rituaali öömuusika, võimalus kulgeda unistuste radadele. See on seletamatu seisund, kus magad ja samas oled poolärkvel. Võid näha isegi unenägusid, kuid samas suudad tänu muusikale oma mõtteid suunata. Selline seisund võimaldab unistada isegi luhtunud elu tegelikkusest paremaks, annab jõudu ärgata uueks päevaks.

Mul puudub püsivus ja viitsimine koostada endale mingeid isiklikke muusikaliste. Internet on täis raadiojaamu ja sealt ma siis valin endale ööjaama vastavalt meeleolule. Muusikamaailm on ütlemata kirev ja valikuid meeletult. Tihti lähen aga kergema vastupanu teed ja ööseks jääb mängima selline raadiojaam, mis laseb eetrisse laiatarbemuusikat. Nii, et hittidega olen ma kursis. Ja kahjuks või õnneks ei saagi ma küsida sama, mida see muusik vastas ühes teleintervjuus:


Ma ei saa aga eitada, et elukogenud artist ja osav meediasuhtleja väljendas oma tabava naljaga sügavat mõtet aja kulgemisest, põlvkondade ühtsusest ja erinevusest. Ole sa noor või vana, unistajad oleme kõik. Justin laulab asjadest, mis mind juba ammu ei huvita ja millest ma ei unista. Tema laulude ajal ma magan. Vanainimestel on muud mõtted ja teistsugused unistused pikkadel poolärkvel öödel, ainsaks kaaslaseks muusika ja norskav koer. Aga unistame meiegi.

11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kui päeval (ja elatud elu eelnevate aastate) jooksul on kogunenud lahendamatuid probleeme ja kogetud lahendamatut, mis jätkuvalt ebameeldivat mõtteainet pakuvad, siis hakkavad need asjad õhtul, kui sa yleväsinult neid asju tahtega enam kaane all hoida ei suuda, kobrutama ja yle ääre ajama. Magamiseks arvatakse olevat parim vaikne ja pime tuba, aga paraku on see parim keskkond just eelpoolkirjeldatud kurivaimude vohamiseks, kuna teisi segajaid ju pole. Siis on muusika see, millele sa saad enne uinumist keskenduda ja oluliselt rahulikumalt magama jääda, aga ilma selleta keerleksid hommikuni unetuna voodis (kontrollitud), aga kes endale niisugust töövõimetut elu ikka lubada saab. Ma olen katsunud lapsest saadik kogu oma elu ennast mh tudumuusikaga avitada. Töötab. Muusikamaitse on meil kõigil erinev, aga Sinu posti järgi on põhjus ja sisu kõigil unemuusikasoovijatel sama - omaenda mõtetest/kurivaimudest rahu saada.
Trv, Kaaren.

Anonüümne ütles ...

Päris paljud inimesed tahavad magamiseks "pime ja vaikne" tuba. Ja enne magamajäämist korralik purjutamine, sest see "lõdvestab" ja "aitab probleeme lahendada". Kahjuks on nii ka minu pereliikmega ja paljude sugulaste-tuttavatega. Kallis hobi, aga miskipärast minu pleierikuulamine (yhekordne kulutus ja teisi inimesi absoluutselt mittesegav) on palju vähemaktsepteeritav kui niigi kitsa pere-eelarve tasapisi mahajoomine. Kultuur, noh:P
K.

Anonüümne ütles ...

Kui uni ei tule,peab ennast sättima lucid dream'ile .:D
http://teadvus.wordpress.com/2010/08/02/juhi-oma-unenagu-2-kogemus-ja-opetus/
Mis Ozzysse puutub,siis polnud ma kuulnud oma meelest ühtegi tema laulu.Aga no see on ju pärl!Ei teadnudki,et t e m a seda laulab! HEH,EI IMESTAGI,ET NÕMME KOOLIS KÄIB VIIENDA KLASSI POISS OZZY,TEMA AUKS NIMI PANDUD!

Anonüümne ütles ...

Mulle on küll kogu elu meeldinud muusika ka magamistoas ja öisel ajal, ei ole taibanud küsidagi, kas see segab kedagi, kes kõrval parajasti. Aga vaevalt, ikka selline mahe ja tasane öiti see olnud. Üksi kodus meeldib mulle küll senimaani vahel kärtsumaid lugusid kuulata, siruli põrandal ja volüüm põhjas - mõni harjumus on kooliajast siiani muutumatuna püsinud. Varsti saan hakata lapselastele seda lõbu tutvustama - loodetavasti nakatan nemadki. Kusjuures praegu hakkan mõtlema, et seda ma küll ette ei kujuta, et mu vanaema oleks põrandal maas siruldanud ja silmad kinni muusikat kuulanud :). Või minu kombel terrassiakna ees põrandal päikeselaigus kõhutades raamatut lugenud, kohvitass kõrval. Muutub ikka see elukene tasahilju! Või, kes teab - oleks ehk aeg hoopis ennast muuta :)?
kasja

Helve ütles ...

kauges nooruses üksi elades uinusin ja magasin ka alati muusika saatel. see näis normaalne ja elementaarne.

nüüd võõral maal ühikas elades kuulan kõrvaklappidega õhtuti, mil koduigatsus vaevab. aga seda on õnneks väga harva. oskan end päeva jooksul füüsiliselt ära väsitada ja mõtted positiivstena hoida.


kuid mind jäi kummitama Su postituses lause: "Tühja elatud elu ja purunenud lootused tekitasid ängi."

minu arust pole ükski elu tühja elatud. purunenud lootused ei ole veel tühi elu. palju on neid inimesi, kelle lootused poleks purunenud? mina ei tea ühtki.

aga muusika on ängi jaoks tõepoolest hea teraapia.

kes on Justin Bieber, sain eile näha. ;)

Hundi ulg ütles ...


Üllatav, et magamismuusika kuulajaid on enamgi veel. Põhjuseid selleks on kindlasti erinevaid, kuid Kaaren kirjeldas hästi seda mehhanismi. Minu kogemus selles on mõnikord jõudnudki nn. lucid dream lähedale.

Ning ka see, millest kasja kirjutab, pole mulle võõras. Läbi võimendi tuleb minulgi mõnikord muusika ikka paraja tümakaga. Aga seda ainult päris üksi olles. Teiste ees oleks piinlik - ise vana mees, aga...

Helve, olen piltidelt-videodelt näinud, et vaesel poisil paar numbrit suuremad teksad jalas - püksitagumik vajub põlveõndlatesse nagu Vargamäe meestel. Kas laval ta vaeseke peab samamoodi vehkima, püksid ribadel?

Helve ütles ...

egas mina teda ka laval pole näinud. sattusin eile Helsingis ta fännklubi peale ja nende noorte teismeliste väljaelamine Bieberi Helsingisse saabumise puhul oli omaette elamus. jälgisin kohe oma paar tundi. nii põnev oli, aeg läks lennates :)

täna kuulasin ühe ta laulu ka youtubest. rohkem ei olnud nagu tahtmist kuulata.

Anonüümne ütles ...

Teised inimesed aga vajavad uinumiseks absoluutset vaikust, iga pisemgi hääl segab seda protsessi. Ise vajan veel, et kas tekk või padi oleks kõrva peal, et "tuul" ei puhuks kõrva. Ühesõnaga isegi kinnises toas olev tajumatu loomulik õhuliikumine häirib uinumist. Nii et võite vaid ette kujutada, mida arvaksin toanaabrist, kes tahab uinumiseks muusikat kuulata.

krati ütles ...

Täiskuu pidi hundid ulguma panema .

See, et meie elu ei lähe paljuski nii, nagu meie seda algselt tahtnud oleme, ei tähenda seda, et elu oleks tühja elatud.

Ja õnneks on Elul rohkem mõistsut, kui Inimloomal oma isekuses ja rumaluses, kogenematuseski seda pahatihti on .
Muide, kõige kurjem kohtumõistja on üllatus-üllatus meie üle meie enda isiksus .
Ole enda vastu leebem, eks ole? )

tegelinski ütles ...

Mul ei mängi muusika, mul mängib raadio. Nii et juttu ikka vahepeal ka. Kui ei maga, siis kuulan, kui magan, siis ei sega. Valgusega on sama lugu... kui ei maga, siis loen, kui magan, siis ei sega...

Hundi ulg ütles ...

Just selle pärast, mida kirjutab Anonüümne, tunnen alati paanilist ebamugavust kui harva, üks-kaks korda aastas ööbin võõras kohas. Mis sest, et lähedaste inimeste kodudes. Mul on ju veel see harjumus, et kui apnoea tõttu öösel väga palju "lämbun", siis tõusen hoopis ülesse. See on eriliselt piinlik tunne, et nagu segaks teiste rahulikku und haudvaikses majas või korteris. Ja seepärast ma eriti kusagil kaugel külas ei tahagi käia. Kiiksuga värk.