teisipäev, 27. november 2012

Kadrisandid

Lõpuks nad ometi käisid. Esmaspäeva õhtul oli koputus uksele ja seal nad seisid kolmekesi. Pikim neist vast meeter kolmekümnene. Minul oli õnneks asjad plaanipäraselt ettevalmistatud. Kõik see, mida kombekohaselt tuleb santidele anda. Sündmus oli sedavõrd oluline, et pean vajalikuks selle oma ajaveebis ülesse tähendada. Seepärast pean minema ajas tagasi päris mitukümmend aastat.
 
Elasin linnas, suures üheksakorruselises kivibarakis. Oli see nüüd mardi- või kadripäev, seda ei mäleta. See on aga hästi meeles, kuidas võpatasin kui anti uksekella. Eelnevalt olin ju aknast õue peale näinud, et lapsed jooksevad santi. Ja mul ei olnud kodus midagi. Uksekell heliseb ja mina võbisen häbist. Ikka see mõte, et küll nad ära lähevad kui arvavad, et kedagi pole kodus. Siiamaani põsed piinlikusest õhetavad kui sellele mõtlen. Järgnevad aastakümned valmistusin, tihti ehk lähedastele märkamatult, sündmuseks ette. Kuhugi oli torgatud mõni školaaditahvel, kommid või midagi muud. Kes aga tulemata jäid, need olid mardi- ja kadrisandid.
 
Foto: Kadrisandid 1982, ERM Fk 2909:280, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/898352 

Lapsepõlvest mäletan aga selgesti, et ega see sandijooksmine polnud ainult laste pärusmaa. Internetti polnud ja inimesed suhtlesid omavahel kuidagi vahetumalt. Minu oma lapsepõlvekodus oli mardipäeval tihti ukse taga Mari Möldre oma seltskonnaga. Mitte kui tuntud näitleja, vaid hoopis Mardisant.
 

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Jooksime Tartus Marti vist 1950. a.paiku . Võtsin isa keelust hoolimata kaasa hästi suure kabaga piibu, kuhu olid peale põletatud mingid nimed. Meie pundikest rünnati. Õnneks hoidsin piibu kabast kõvasti kinni ja röövlitele kätte jäi ainult pikk piibu "vars".Peale isa surma kinkisin selle saksa tudengite korporatsiooni piibu ülejäänud osa ülikooli muuseumile.E.-L.

kaaren ütles ...

Siis tuleb Sulle kadrisandid koju saata:)
Olen 80-te teisel poolel ka santi teinud, kitarriga tydruk olin. Omakandi rahvas tundis asjast v2ga r66mu. Kahjuks on see agar tydruk, kes laule ylesv6ttis ja asju nii toredasti korraldas, elu hammasrataste vahele j22nud, tyypiline andeka, aga ilma vanemateta 22remaanoore saatus.
90-te algul k2isin veel korra, aga juba uues elukohas, see oli kehvav6itu ettev6tmine. Praegu on nii, et v66raid ei taheta sisse lasta, ja politseistatistika ja massilise lahendamata ja karistamata v2givallakuritegude taustal on t2iesti arusaadav, miks inimesed enam vanu kombeid ei taha. Ka minul on mitu korda kodus m2ratsemas k2idud, aga teatavasti ma kaitsen oma peret ja vara, ja v66rad teavad, mis neid ees ootamas on. Andke andeks, vanad ajad...
S6bralikust ja teguv6imsast, r66msast ja loomingulisest kogukonnast tunnen ma v2ga puudust, paraku on praegu menyys ainult pidev lahinguolukord.

Anonüümne ütles ...

Iga paari päeva tagant vaatan, kas midagi uut pole ilmunud. Kahjuks mitte!E.-L.

Ene-Liis ütles ...

Ilusaid jõulupühi!
Ene-Liis

tegelinski ütles ...

Kauneid jõule!

kaaren ütles ...

Hei, kussa oled? Ei soovi meile häid pyhisid ega midagi, ei kriba oma koerakesest ega talvest yksinduses maal. Kas tervis paha või palju tööd?