Haas ja Mölder

Igas peres või suguvõsas on kindlasti mingeid värvikaid tegelasi, eriskummalisi juhtumisi, seiklusi, eriliselt traagilisi sündmusi või anekdootlikke episoode, mida meenutatakse ja jutustatakse. Neil lastel veab, kellel on mõlemad vanemad. Siis on jutte topelt - kahe suguvõsa jagu. Seda kõike muidugi juhul kui on kuulajaid ja jutustajaid. On ju küllalt ka neid peresid, kus nooremaid eriti ei huvita taolised heietused. Mingid vanaemade või vanaisade vendade ning õdede pered on lastelaste jaoks juba täiesti võhivõõrad inimesed. Rääkimata sellest, et ajaline distants räägitavatest sündmustest muudab sellised suguvõsalood üha kaugemaks ja võõramaks Kokkuvõttes ebahuvitavateks. Sattusin hiljuti lugema teooriat kollektiivsest mälust. Sealsetest postulaatidest sai teha järelduse, et ühe perekonna või suguvõsa suulised lood säiluvad kusagil kolm põlvkonda. Kui kaovad mingi loo kaasaegsed, hakkab ka lugu hääbuma ja siis seda varsti enam polegi.

 

Mina olen selline veidrik, kes korjab internetist võõraid lugusid. Selliseid, mida saab ise luua ja konstrueerida. Mul on terve arvuti neid täis. Eripäraks see, et valdavalt on need märksõnadena ja faktikildudena, mitte sorava tekstina. Minu enda jaoks sellest täielikult piisab. Nii on ka nende kahe kirjaümbrikuga viiekümnendatest. Keegi New Yorkist, Brooklynist on need internetti müüki pannud, 55 dollarit tükk.

Mis oli nende ümbrike sisu, jääb muidugi selgusetuks. Aga märgilist tähendust, ajastut iseloomustavatena on need ümbrikud sellegipoolest. Tegelikult saaks siit mitu lugu "välja pigistada". Esimesena see, kuidas need ümbrikud üldse säilinud on ja mismoodi nad kuuskümmend aastat hiljem Brooklynisse sattusid. Tõenäosus, et adressaadid neid kirju üldse isiklikult nägid on kaduvväike. Silme ette kerkib hoopis mõlema riigiasutuse hiiglaslikud sektetariaadid, kus päevast päeva saabusvad kartulikottidega kirjad lihtsate nõukogude inimeste muredega kõikjalt "suurelt kodumaalt". Ja sealt siis see lugu hargnekski.

Need teised kaks ümbrikulugu peaksid loogiliselt olema Haaside ja Möldrite suguvõsadele hästi tuntud ja teatud, mitmeid kordi räägitud ja kuulatud. Palvekirjad Moskvasse - need ongi just sellised suursündmused suguvõsas, millele alguses viitasin.

Mis aga märgilist tähendust ja ajastu iseloomustust puudutab, siis esimese ümbriku puhul on pisikeseks detailiks kasvõi postitempel. A.Haas elab Haapsalus, kuid tähitud kirja postitab ta pealinnas, Peapostkontoris. Teades viiekümnendate atmosfääri, pole raske taibata, et see pole juhus. Ning pisut veel üldist tausta. Pärast Stalini surma ujutati valitsusasutused üle massiliselt palvekirjadega. Suurte arvude keeles oli represseeritud eestlaste arv ju tegelikult piisake meres. Represseerituid oli miljoneid. Masinavärk nende rehabiliteerimiseks või karistuste kergendamiseks töötas küll täie auruga, kuid iga üksikjuhtumi puhul, konkreetse isiku või pere vaatevinklist vaadatuna ülima aeglusega. Kodanike kirjad riigi- ja valitsusasutustele viiekümnendate keskel olidki põhiliselt lootuses kiirendada oma lähedase asja läbivaatamist. Kuid see pole Haasi ega Möldri juhtum.

Kaitseminister marssal Žukovile kirjutati ka siis kui mõni sõja läbiteinud punaarmeelane sattus hätta. Olgu selleks olmelised küsimused või seadusega pahuksisse sattumine. Kuni Stalini surmani oli sõja võitja Stalin isiklikult. Pärast generalissimuse tähe tuhmistumist oli vaja leida uus võidu sepitseja. Žukov sobis selleks imehästi. Nõukogude kodanikele pakuti uut narratiivi ja inimesed uskusid. Rindemehed või nende omaksed kirjutasid oma muredest marssalile lootuses, et sõjamees mõistab sõjameest. Mulle endale on jäänud erinevaid raamatuid lugedes mulje, et ühel hetkel hakkas ka marssal ise arvama, et ta on kahekümnenda sajandi suurim väejuht. Ning ega see ei jäänud ka riigi ladvikule märkamata. 1957. aastal saadetakse Žukov talle endale ootamatult pensionile ja kõrvaldatakse ka partei juhtkonnast.

Kodanike kirjad Ülemnõukogu esimehele olid samasuguse sisuga.- represseerimise küsimused, olme ja karistused. Kuigi selleks ajaks oli juba taastatud astmeline kohtusüsteem, siis ometi kirjutasid inimesed Moskvasse ka juhtumil kui nende arvates oli kohus käitunud nendega ebaõiglaselt. Ning mitte ainult kriminaal- vaid ka tsiviilasjades. Kas Sinaida Mölderil marssal Vorošilovist ka kasu oli, jääb küsitavaks.