Dr. Laipman

Ühel internetioksjonil leidsin Vabadussõjaaegse kaardi. Eestist pärit müüja, kes on rahvusvahelises vanakraamiäris juba mitmeid aastaid pani antud postkaardi müüki suhteliselt kõrge alghinnaga - sada dollarit. Selles äris aga pole nii, et kui midagi müüki paned, siis hakkab ostjate vahel kohe hirmus rebimine. Sedalaadi kaup on spetsiifiline ja turg piiratud, nagu öeldakse. Mõnda eset, kirja, marki, märki võidakse pakkuda müügieduta aastaid. Antud juhtumil usun aga, et mingil hetkel leiab see kaart ikkagi uue omaniku. Kollektsionääridele võib see sõjaaegne kaart pakkuda huvi seetõttu, et maksevahendina on kasutatud arstitpitsatit, mida autoriteetsed filateelia käsiraamatud pole kirjeldanud.

Mul isiklikult puudub internetioksjonidel kolades esemeline kogumiskirg. Ma otsin sealt pigem lugusid. Õigemini pidepunkte, millest saaks neid  tõeseid või faktidele tuginevaid väljamõeldud lugusid iseendale konstrueerida. Leides enda jaoks midagi huvitavat, luban endale need vähesed korrad kahetseda, et kolisin linnast maale, eemale suurtest raamatukogudest ja arhiividest. Seekordne kaardilugu on just seesama kahetsushetk, sest sellest kirjakesest tõukudes saaks tõepoolest ühe loo.

Tartus, 11 märts 19.

Armsad kodused!

Olen nüüd seega ümber vaadata saanud. Tööd on kaunis rohkeste. Muidu elan, nagu Tartus ikka elatakse, aga elu on ikka kinnine. Ei tea praegu, millal saan T. tulla, see nädal aga mitte. Martinile lähevad saapad ei taha ega või alla 150 m., tehke mis tahes. Adr. nagu templil ehk Tiigi uul No,15, k.2, II kord.

Kõiki terv. Aleksand

Mulle hirmsasti meeldivad perekonnasaagad. Sellised kus tegevus hõlmab mitmeid põlvkondi, taustaks aeg ja kõik see mis selle aja sees oli. Selles olemata loos võiks see kaart asetseda kuhugi saaga keskkohta. Ainuüksi pöördumine selles kirjas tingib seda - armsad kodused! Ma ei tea, keda Aleksander selle kaardi kirjutamise ajal oma pereks peab. Minu teada ei olnud ta abielus. Rahvusarhiivis on aga säilinud üks foto Laipmanite perest siis kui ta laps oli. Väike kandlega poiss ongi seitsmeastane Aleksander ehk Aleks. Tema selja taga istuvad ema  ja isa. Udukogu ema süles on Aleksi õde. Väike tüdruk muru peal on ... Aleksi tädi. Tollane peremudel sisaldas lisaks romantikale ka asist praktilisut - talu tahtis pidamist. Seepärast abiellus Aleksi vanaisa pärast teistkordset lesestumist ka kolmandat korda, endast 35 aastat noorema naisega. Ja juhtuski nii, et tema viimane laps on noorem kui pojapoeg Aleks. Selles peres oli palju lapseõnne, kuid lastel endil õnne ellujäämiseks vähe. Vanaisa kolmest abielust sündis seitseteist last, kuid ainult neli neist said täiskasvanuks. Üks nendest oli Aleksi isa.

Vanaisa ennast pildil pole, see ülesvõte on tehtud arvatavasti vahetult peale tema surma. Pildil on aga vanaema Triinu (tanuga), see vanaisa viimane naine, kes on siis Aleksi väikese "tädi Anni" ema. Habeme ja kaabuga mees on isa vend, onu Hans.

Perepildi tegemisest möödub veidi enam kui kümme aastat ja seda perkonda tabab suur tragöödia. Vahepeale mahuks veel igasugu jutte - kuidas onu Hans oma venna nime all sõjaväkke läheb ja seal peaaegu sandiks jääb; võis seda kuidas onu Hans ja vanaisa tülli pööravad. Kindlasti aga kõik see, mida teeb ja mõtleb Aleksi isa. Läheb veel mitmeid aastakümneid ja Aleksi isast hakatakse rääkima legende. Tema nimi on kõigis ajalooõpikuis, temast kirjutatakse raamatuid, püstitakse mälestusmärk. Kõigile lõpuks vändatakse Aleksi isast isegi mängufilm, "Jõulud Vigalas". Jah, Aleksi isa ongi see kuulus 1905. aasta mässumees Bernhard Laipman, kelle karistussalklased pärast mässu mahasurumist maha lasevad. Veelgi kuulsamaks saab aga Aleksi onu Hans, keda hiljem tuntakse kunstnik Ants Laikmaana.

Ja siiski, kes on need armsad kodused, kelle poole Aleksander Laipman pöördub? Sellel kui kaart kirjutati on Aleksandril lähedastest alles  vaid ema ja kaks neiueas õde. Üks õdedest, pisut pontsakas tüdruk perepildi paremas ääres ei jõuagi täiskasvanud ikka. Ning kes on see Martin, kelle saabaste pärast Aleks muretseb? Mingeid meelevaldseid seoseid saaks teha postiaadressist. Sajandialguses algas Tallinnas suur elamuehitusbuum, kujunes välja linna tänavate võrgustik. Majade nummeratsioon ei pruugi olla 1919. aastal sama, mis praegu. Kuid see polegi oluline. Tatari tänava piirkonnas elas varaliselt kindlustatud keskklass. Kui koduste all pidada silmas ema ja õdesid, siis võib prestiižse aadressi järgi teha järeldusi pere majanduslike võimaluste kohta. Äkki tehti talukoht rahaks ja koliti linna? Seda järeldust võimendab veelgi see asjaolu, et üksinda lapsi kasvatav ema suutis pärast mehe traagilist hukkamist anda poeg Aleksandrile väga hea koolihariduse. Aga äkki oli üks nendest kodustest ka onu Hans (Ants Laikmaa), kelle kuulus ateljeestuudio ja elukoht asus samal tänaval. Pealegi on teada, et Ants Laikmaa ise polnud pereinimene ja tollased tõekspidamised olid pisut teised kui tänapäeval. Miks ei või olla, et peale vend Bernhardi surma pidas Ants oma kohustuseks mingil moel hoida silma peal ka vennalaste käekäigul. Ning miks ei võinud olla nii, et Aleksi ema aitas omakorda onu Hansu, veendunud poissmeest, et see ikka korrektne ja esinduslik välja näeks.

Selles majas Tatari tänaval asus Ants Laikmaa ateljeestuudio, kust said haridust paljud meie kunsti kullafondi kuuluvad autorid

On ilmne, et ilma täiendavate andmeteta pole ma siin, ääremaal, suuteline seda pere lugu enda jaoks korralikult jutustama. Pisut kergem oleks samast postkaardist lähtuvalt teha üks teine dramaturgiline visand. Sama monumentaalne kui "Nimed marmortahvlil", kuigi praeguse ideoloogilise ajalookäsitluse valguses ehk mitte väga patriootiline. Või hoopiski vastupidi, eriti isamaaline, sõltuvalt vaatenurgast. Sest mis saab olla isamaalisem kui tõde. Viimasega on aga keerulised lood. Jutt käib meie Vabadussõja liitlaste, valgekaartliku Loodearmee kurvast lõpust. Selles sündmuses on ajaloole tüüpilist vastandumist. Eestlased kirjutavad sellest sordiini all ja diplomaatiliselt. Venelased, eriti kommunismivastased patrioodid kajastavad eestlaste reeturlikkust(?) pisut rohkem ja emotsionaalselt. Ägedamad nõuavad isegi, et eestlased peaks venelaste ees vabandama selle ohvriterohke kuriteo pärast.

Väga konspektiivselt olid asjaolud järgmised. Loodearmee pidas punastega lahinguid Petrogradi lähistel. Sõjaõnn pöördus ja valgekaartlased olid sunnitud taganema Eesti piiride ligidale. Sõjalistes tegevustes olid eestlased loobunud oma liitlase kohustustest. Veelgi enam, mitte kellegi poolt tunnustatud Eesti Vabariik pidas Loodearmee selja taga salajasi läbirääkimisi bolševikega, et saavutada rahukokkulepe. Kokkuleppe üheks tingimuseks olevat olnud Loodearmee relvituks tegemine juhul kui nad saabuvad Eesti territooriumile. Eestlased hakkasid bolševikele antud lubadust täitma. Narva piiri taha kogunes mitmekümmend tuhat inimest. Neid hakati meie territooriumile lubama väikeste partiidena. Sõduritelt korjati ära relvad, kuid mitte ainult. Väidetavalt rööviti põgenikelt ära kogu proviant ja isiklikud asjad. Tegemist polnud ainult Loodearmee võitlejatega. Meie piiride taga ootasid riiki pääsemist veelgi rohkem sõjapõgenikke. Hinnanguliselt pidi Eesti lühikese aja jooksul vastu võtma 80 000 inimest. Objektiivsus on see, et Eesti riik polnud valmis sellist põgenike tulva vastu võtma. Ei sealpool piiri ega ka juba Eestisse sisselastud põgenikel polnud ei peavarju, pesemisvõimalusi, ei midagi. Väljas oli aga talv. Ilmnesid esimesed haigusjuhtumid, mis mida päev edasi hakkas võtma epideemia kuju.

Loodearmee võitlejate ja Venemaa sõjapõgenike surnukehad

Doktor Aleksander Laipman sattus Vabadussõtta kaks kuud peale sundmobilisatsiooni väljakuulutamist. Kogunemiskohas Võrus määrati ta polgu nooremarstiks. Juba kuu aega hiljem viidi ta üle Tartusse sama diviisi tagavarapataljoni vanemarstiks. Ning nii see postkaart sealt, pärast kohanemis ong kodustele saadetud. Tegelikult tundus ju kõik hästi olevat, rindest kaugemal. Nagu kirjast näha, oli aega koju sõita ja sõja kõrval sai lahendatud mõnigi pakiline olmeküsimus. Tiigi tänava maja oli samuti nagu väike erahaigla. Majas oligi vaid kaks suurt korterit, all viie toaga ja ülal neljaga. Ning sõjaväeline arstikarjäär läks muudkui ülesmäge. Pool aastat hiljem, oktoobri alguses tuli juba määramine Tallinnasse, Kopli sõjaväehaigla noorem ordinaatoriks. Sellel ajal pidas Loodearmee veel edukaid lahinguid Petrogradi lähistel.

Siis kui eestlased avastasid, et üle piiri lastud Loodearmee sõdurite ja põgenike hulgas möllab tüüfus, oli juba hilja. Nakatanute hulgas oli juba meie omad inimesed. Paanilise kiirusega hakati Narvas ja Ida-Virumaal looma interneeritute laagreid, mille tingimusi võrdlevad osa vene ajaloohuvilisi tänapäeval hilisemate koonduslaagritega. Piirkonnas kuulutati välja garantiin, kuid suremus muudkui kasvas. Tipphetkedel suri Narvas ja lähiümbruses 50 inimest päevas. Kokkuvõttes surid mõne kuuga tüüfuse tagajärjel hinnanguliselt 17000 Loodearmee sõjaväelast ja Venemaa sõjapõgenikku.

Tallinnat prooviti pikka aega hoida haigusvabana. Siis veel ei teatud, et juba epideemia esimestel nädalatel oli ka Kopli sõjaväehaiglasse saadetud üsna palju tüüfusehaigeid, kellele oli pandud ekslik esmane diagnoos. Hiljem saadeti sinna ravile juba ka õige diagnoosiga haiged. Haigla põhikorpus suutis vastu võtta kaheksasada haiget. Kuid sellest jäi väheseks. Seepärast läks improviseeritud haiglana käiku ka kolmteist sadamatööliste elamut, mis mahutas teine kaheksasada patsienti.

Kopli liinid. Ajutised haiglakorpused.

Foto Peeter Langovits

Aleks ehk dr. Aleksander Laipman sureb üheksa päeva pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist. Tema surmatunnistusele märgitakse surma põhjuseks soetõbi. Mõned aastad hiljem annetatakse talle surmajärgselt Vabaduserist I/3. Veel paar aastat hiljem on tema nimi koos ülejäänud üheksa Vabadussõjas hukkunud arstiga mälestustahvlil Tallinna sõjaväehaiglas.

Aleksi vanaisa oli surres 68 aastane. Tema isa tapeti neljakümne aastasena. Dr. Aleksander Laipman suri oma ametipostil, sõjaväearstina 34 aastasena. Aleksi lapsed jäid sündimata.