Alles äsja oli see Lotila teema üleval. Mõni ikka reageeris natuke üle. Eestlane on minu arvates üldse pisut alaväärsuse all kannatav. Naljakas on lugeda-kuulata, kuidas konnatiigi tulistes vaidlustes tuuakse argumendiks: mida maailm meist niimoodi arvab!!!!!! Ja nii me tihtipeale ei mõtlegi selle üle, mida me ISE millestki arvame. Tahame ikka ja alati, et teised arvaksid (pigem ütleksid) seda, et olete väikesed aga tublid.
Venemaa humoristidel on tihti lavaesinemistel oma naljade sisse pikitud eestlase stereotüüp - pikaldase mõtlemisega, pisut juhm flegmaatik. Teate küll neid nalju tuliste eesti poiste aadressil. Minule igatahes need vene anekdoodid meeldivad. Seda vahvam oli leida nädalaajakirja The New Yorker viimase numbri kaanepildil ühe pere tänupühade kalkuni mõttelise jagamise. Seal kusagil kaela all on üks lihalõik mõeldud sellele ühesilbilisele eestlasest vahetusõpilasele.
Postitused
5 kommentaari:
Kõige hullem ongi see, kui iseenda üle naerda ei osata.
Eks see alaväärsus ole vast kõigile inimestele omane, kellel rahvus-, kellel isiklikul tasandil.
Ja mida väiksemad mingi mõõdupuu järgi ollakse, seda palavikulisemalt seal end tõestada üritatakse.
Islandlastel on igatahes sama haigus. Minu arvates on nende maa kuvand küll rahvusvaheliselt üsna tugev (finantsjama välja arvata), Eesti omast kindlasti üle, aga see ei tähenda, et nad sama õhina ja silmade säraga pea iga esmase vestluse algusfaasis sult oma maa kohta arvamust uurima ei tikuks.
Eneseiroonia koha pealt võrrelda ei oska, pole veel tihanud seda proovile panna.
Eestlaste enda üle naermise soolikas on küll üsna kidur. Seda veel kuidagi talutakse, kui kaasmaalane meie üle muiata võtab, aga nii kui keegi teine näpuga näidata julgeb, on reaktsioon alati väga valulik. Ei teagi, kas see on kunagiste mõisnike ja hilisemate vene valitsejate poolt verre piitsutatud või lihtsalt olemegi sellised – kompleksides närvihaiged joodikud :o)
Aga illustratsiooni kohta – huvitav, kas too "ühesilbiline eestlane" viitab vahetustudengi lühikesele nimele või suhtlusviisile?
Vaata nüüd, Siil, panid mind küll mõtlema. Esmahooga arvasin, et ühesilbiline eestlane on see "yes-no person". Aga miks mitte ka Hunt või Siil...
http://vellovikerkaar.blogspot.com/2010/11/book-tour.html - seda postitust lugedes meenus su jutt eestlaste kohati puudulikust eneseirooniast
Postita kommentaar