Mitte heatahtlikult, vaid päris otseselt olen elus kadestanud neid meeshingi, kes puistavad anekdoote nagu käisest. Kindlasti olen oma elu jooksul kuulnud neid loendamatult, naljakaid aga tuhandeid, kuid mulle nad meelde ei jää. Ning asi pole vanuses. Juba lapsena oli nii, et kui kordamööda pidi rääkima, siis järjekorra minuni jõudes mõmisesin piinlikustundega, et mul praegu ei tule meelde... Nagu mingil muul ajal nad mul meeles oleksid olnud! Eriti vihale ajas siis kui juba tüdrukute sebimise aeg tuli. Mingi jobu on endale sadu anekdoote meelde jätnud ja kõik tüdrukud siis vaimustatud, et küll see X või Y on ikka lõbus ja seltskonnahing ja puha!Täna varahommikul lugesin seda tüüpi anekdooti, mis mulle meeldib. Tähendan selle ülesse, sest homme pole see niikuinii enam meeles:
"Teate, Izja, selgus tõsiasi, et Rabinovitsch on ikkagi pederast."
"Kas ta tõesti ei maksnud laenu tagasi!?"
"Mis Te nüüd! Ma mõtlesin selle sõna paremas tähenduses."
Et mind aga ei süüdistataks ühe rahvuse halvustamises, siis veel teinegi anekdoot, eneseirooniline:
Vene toll küsib piiril eestlasest veoautojuhi käest: "Mida veate?"
Autojuht osutab ükskõikselt pöidlaga kasti poole: "Трупы."
Toll satub segadusse sellisest avameelsusest. Kohale kutsutakse lisaks veel hulk mundrimehi ja verekoeri. Kastist laaditakse maha terve koorem torusid, kuid laipu ei leita.
(трупы = laibad, трубы = torud)
Postitused
10 kommentaari:
Mul ka ei jää anekad meelde, üldse ongi vist umbes 3, mida oskan edasi rääkida. Vahel on nii, et hakkad peale, aga puänt läheb meelest ära. Või mingi vahepealne osa.
Aga need 2 mulle meeldisid küll.
Eriti esimene.
Seltskonnas anektootide rääkimine on kõige piinlikuma asi üldse - nagu muud enam rääkida poleks. Katsun kuidagi muiata viisakusest, kuid ebamugavus jääb. Ole õnnelik, et sulle need tobedused meelde ei jää.
Loodus on inimkarjale kaasa andnud erinevaid instinkte ja omadusi, mõtlemise osas on jaotus selline: Звук-абстрактное,
Обоняние-интуитивное,
Кожа-логическое,
Анальность-аналитическое,
Зрение-образное,
Мышечность- не мыслят
Mis mälusse puutub, siis selle põhjal me samuti eristume, kuid ma pole loengutes veel täpseid määratlusi kuulnud ega foorumist ka lugenud. Loogiliselt mõelda püüdes (naha-inimene ma ju pole) on loodus teatud inimtüüpe säästnud kogu info meeldejätmise eest. Olevat katastroof, kui kõik meelde jääb. Mulle ei jää samuti anekdoodid meelde, mõtlen rohkem mitte sõnadega, ilmselt intuitiivse mõtlemise domineerimise korral on üldse oma tundeid ja mõtteid raske sõnadega väljendada, sest sõnu ei jätku nii palju, kui on tundeid-elamusi.
PS Mu blogi on kinnine edaspidigi. Avasin selle ühe foorumisõbra tarvis, kes millegipärast ei pääse seda lugema, kuigi ma ta meiliaadressi olen lisanud. Mis puudutab enesega rahu sõlmismist, siis ma arvan, et hingehaavad on hullemad kui füüsilised. Kui inimesel on jalg ära lõigatud, siis ta elab ju surmani oma puujalaga. Miks arvata, et hingega on teisiti?
Huvitav, miks just "meeshingi"? Olen kohanud mõndagi naist, kes samamoodi anekdoote käisest puistab. Vaimukaid ja asjakohaseid.
Ega see vanusega seoses niiväga oluline enam minu jaoks polegi. Nii et, Sjgelle, vaevalt see "puudus" nüüd oluliselt on mõjutanud meie elukvaliteeti :)
Tõesti, Anonüümne, piinlik moment "seltskond ja anekdoodid"-asjas on ka minu arvates see kui pead mitte eriti naljaka nalja peale püüdlikult naerma. Nõme!
Teisalt jälle aitavad need kuldsuud täita mõnikord, eriti võõramas seltskonnas, neid ebamugavaid vaikusemomente.
Morgie, muidugi on ka "naishingi". Lihtsalt minu mõttemaailmale on võrdlusmoment teiste meestega olnud elus primaarsem. On see siis hea või halb...
Peame leppima sellega, et on mõned yxikud kuldsed naljarääkijad-jutumehed, meie võime vaid harva korrax särada õnnestunud situatsioonikoomikaga. Ylejäänud ajal valitseb Kaine Jahipidamine. Ei saa looduse vastu.
Amen, Kaaren, :)
Hmh, kas võrdlus naissoost seltskonnahingedega ei tekitagi siis konkurentsihämmingut? Naljaviskamine pole ju soopõhine tegevus.
Pilt on super. Nagu ka mitukümmend varasemat.
Neid kordi on küll ja küll, kus olen imestusega pead vangutanud, et kuskohast küll...
Tänud, Moosiriiul.
Postita kommentaar