Empaatiast ja peeretamisest

Eile avasin üle tüki aja blogiakna. Ühel hetkel lihtsalt ei tahtnud enam ise midagi kirjutada ega lugeda ka teiste kirjutatut. Umbes samal ajal loobusin ka raamatute lugemisest, filmide vaatamisest, uudiste jälgimisest - ei tahtnud enam mingeid lugusid.

Bianka on hästi seletanud, miks me usinalt blogisid kribime, loeme või filme vaatame: "Sest oma elus jääb aasta-aastalt vähemaks ... mida? Tundevirvendusi." Ümbermõtestatult siis millegi puudumise kompenseerimine või sedasi. See teooria on jumala õige, pidades silmas teleseepide auditooriumit ja realityshowde võidukäiku.

Ma ei saa öelda, et totaalse blogivaikuse kuudel muutus mu elu ootamatult sündmuste- ja tunneterohkeks. Et just seetõttu kadus ära vajadus oma lugude jutustamiseks ja teiste lugude lugemiseks. Viimasega oli nii, et järsku avastasin oma empaatiavõime minetamise. Ma ei suutnud ega ka tahtnud enam samastuda või vastanduda kirjutaja mõtetega, kirjeldatavate sündmuste või tegelastega. Mulle lihtsalt ei läinud enam korda võõrad elud, mõtted, emotsioonid. Avastasin, et suurema osa oma elustki olen püüdnud elada "teiste elu". Olgu selleks võõraste või lähedaste oma, ning seetõttu - parodoksaalselt, olengi pagenduses. Ilma, et enda elu oleks elanudki.

Mis aga oma lugude jutustamisse puutub, siis tundusid need olevat äkki nii tühised ja tähtsusetud. Märkasin, et kirjutamist häirivad mingid kammitsad. Esmalt, virtuaalse tegelaskuju piirjooned muutusid üha selgemaks. Ta hakkas üha rohkem nõudma, et kirjutaksin tema mõtteid, jagaksin tema emotsioone, jutustaksin tema lugusid. Et ma elaksin kirjutades tema elu.

Teisalt pärssis kirjutamist soov peeretada. Me kõik peeretame. Aga me ei räägi sellest. Sellest kirjutaminegi ei kuulu hea tooni juurde kui tegemist pole just meditsiinilise tekstiga. Kombekate inimestena peeretame alles siis kui oleme veendunud, et oleme üksinda. Tõsi, mõnikord küll sellega piinlikult eksides. Ka kirjutades on nii, et kui tekib soov peeretamiseks, siis tuleb teha paus. Varjatut ja tahtmatut puuksutamist on virtuaalelus paratamatult niigi. Nagu päriseluski.