pühapäev, 4. jaanuar 2009

Eile oli laupäev






Tegelikult oli lisaks laupäevale ka lipupäev. Jättes kõrvale selle päevaga seotud ajaloolise sündmuse ja keskendudes vaid oma rahvuslipu austamisele, siis asi on ikka päris nadi. Uudistes näidatud päeva peasündmus (?), pärgade asetamine Reaalkooli poiste mälestussambale, jättis ikka kurbnaljaka mulje. Publikuks nagu sel puhul ikka ja alati grupp valvepensionäre, sekka kahe käe sõrmedel loendatavad nooremad aatekandjad, käsukorras kohale kamandatud ajateenijad ja lõpuks hääli püüdvad poliitikud. Kogu lugu.

Ma ise ei ole suur lipulehvitaja, pole patriootki (enam). Ausalt öeldes pole mul maja juures lipuvarrastki, lipust enesest rääkimata. See ei ole põhimõttest kinni. Lihtsalt nii on kujunenud iseenese laiskusest. Lähim naabrimees, venelane, on selles mõttes hoolsam, sini-must-valge lehvib ettenähtud päevadel ja ka kõigi perekondlike sündmuste tähistamiseks. Häbi mulle!

Imelik, et seesama minu põlvkond käis, tõsi küll, pisut porisedes, punalippude lehvides küll Ivan Käbini, hiljem Karl Vaino ja muidugi tulevase presidendi Rüütli tribüünide eest läbi. Korduvalt, vähemalt kaks korda aastas ja aastakümneid. Värvilt ja sisult punased loosungid olid muidugi ka ja vastavad hüüdlaused. Mõnikord anti marssijatele töö juures preemiatki. Nüüd on kalendris mingi Lipupäev. Ei tea kas preemiat ka antakse? Muidu ju lihtsalt tavaline laupäev.

P.S. Ostes Eestist mastilipu (105 korda 165 cm) soodushinnaga, tuleb maksta 440 krooni, millele lisandub sõidukulu kauplusesse. Tellides Eesti sini-must-valge (91 korda 152 cm) lipu Inglismaalt, tuleb koos postikuludega tasuda umbes 170 krooni.

16 kommentaari:

ninataga ütles ...

Minul lehvis eile lipp maja küljes.
Samuti teadsin mis päev eile oli.
Ma olen see loll eestlane, kes selliseid asju lihtsalt teab...
Vabandust :(

kaamos rules! ütles ...

Kunagi aastakümneid tagasi oli Soome televisioonis minule tookord täiesti arusaamatu saatesari, milles värskelt aega teenima läinud sõduritest oli mitu-mitu pikka saadet, kus oli sees nii patriotismi kui lihtsalt eluolu. Ka alternatiivteenistuselt oli pikalt juttu. Nüüdseks on Soomes sõjaväkke minek uhkuseasi, aga see ei tulnud niisama, see on pika riigipoolse töö (nimetage seda või propagandaks) tulemus. Hirmud on maha võetud, uhkus asemele tulnud.
Meil on kogu riigikasvatus sisuliselt jäänud perede teha, sel poleks viga midagi - aga kes on meid, vanemaid, kasvatanud? Riigiisade eeskuju on pea olematu, loota, et riigitruudus kasvab legendide najal on ulme.

Nagu ehk olen kirjutanud, ei ole ma eriti kivikõva patrioot, seega olen ka oma järglastele pigem õpetanud eluväärtusi pisut teises võtmes. Kui neil oleks valida, kas minu kulunud künism või siiras riigioptimism, siis emana tahaks ma lapsi ehk optimistidena näha, aga seniks, kui riigi valitud pead ise suhtuvad minu riiki formaalselt, on noortelt patriotismi oodata sama kui loota, et porgandi varrele äkki jõhvikad plumpsaksid.
Samas ei tohiks ka lootust kaotada, tont neid jõhvikaid teab..

Hundi ulg ütles ...

Hea Ninataga,

ma arvan, et ka mina olen "keskmisest" eestlasest rohkem teadlik sellest, kuidas meie riik sündis, arenes, hävines ja taastekkis. Minevikust ma teadsin juba siis kui nendest asjadest polnud kombeks rääkida. Seega peaks minus olema piisav annus riigipatriotismi. Ometi on juhtnud nii, et nõustun Kaamose arvamusega täiega. Midagi on mäda juba tipust alates. Minu poolt mainitud pärgadepanekul oleks arvatavasti olnud kohal kogu poliitiline eliit kui oleks teatatud, et kogu tseremoonia kantakse kodudesse otseeetris. See on küüniline spekulatsioon, kuid küllalt tõenäoline.

Myrt ütles ...

Noortele patriootlikustunde sisendamine käib läbi ajupesu ja pikkade juttude isamaalistel teemadel. Lisaks toimub veel põlve otsast eestlaste leidmine (Hesse on puhastverd eestlane, sest ta isa sündis Eestis ja elas siin üksteist aastat, ignoreerime fakti, et ta baltisakslane oli)ja pidevad teated selle kohta, kui uhked me olema peame. Mitte et mul EW vastu midagi oleks. Ei, väga tore koht, kus elada, keel on kah päris kena seline. Asukoht on päris hea, kliima kohati lihtsalt suurepärane (madalamad temperatuurid oleksid küll toredad, ja rohkem lund). Aga mingit hullu "kodumaa nimel relva kätte võtmise ja eneseohverdamise" tunnet ei teki. Vb see tähendab, et ma olen halb noor või kehv inimene. Kõva enamik mu klassist on hullud jalgpallifännid või muudmoodi hirmus patriootlikud jne. Ma kuidagi.. ei mõista seda.

Ja – kas patriotismi per se on üleüldse vaja kasvatada või "kunstlikult tekitada"? On sellel mõtet?

kaamos rules! ütles ...

Kas ongi küsimus patriotismi kunstlikus tekitamises? Lihtsalt see, et riigi valitud pead austaksid selle riigi, mille etteotsa on rahvas neid valinud ajalugu, tunneksid seda ja näitaksid oma austust ka välja. Selle asja nimi on eeskuju. Kas eeskuju võrdub ajupesuga? No siis on meid kõiki eeldatavasti just ajupesumeetodil kasvatatud.

Praegune rahva valitud teenrite poolt (ja seda peakski demokraatlikus riigis riigikogu ja valitsus olema) näidatav eeskuju on hale paroodia riigi mineviku austamisest ja mälust.
Rahvas järgib oma tippude eeskuju: vahuveiniklaasi kõlistada on peen, aga mälestuskõne on pööbli pidada.

Myrt ütles ...

Vabandust, ma ei tahtnud mitte otseselt millelegi vastata, vaid kommenteerisin lihtsalt üldiselt.

Puhtpõhimõtteliselt on tegelikult loomulikult kummaline, kui Vabadussõja sõjategevuse lõppemise päeva tähistatakse vähem, kui sellessamas sõjas langenute mälestusmärgi püstitamise päeva. See on üsna idiootlik ning kummaline.

St, ma väljendusin enne loomulikult valesti. Rahvas peaks/peab enda ajalugu tundma ja seda austama, vanemad peaksid nooremaid harima, valitsus kodanikke. Täiesti loogiline oleks, kui lipupäeva ei tähistaks mitte ainult vabadusvõitlejate liit, vaid siiski kogu riik. Eelkõige kõrgem osa

ninataga ütles ...

Ma ei tea mis konstruktsiooniga mina olen, kuid minu jaoks ei seostu lipu vardasse tõmbamine patriotismiga.
Minu jaoks on see sama loomulik, et teatud päevadel aastal tuleb teha seda mingi sisemise hääle käsul. See on minu jaoks osa elust, teadmine lipu päeva liputamisest ja sellest, et mingitel päevadel tuleb hernesuppi keeta ja mingitel päevadel on vaja esivanemate kalmudel rehitsemas käia ja sinna juurde küünal püsti pista. See kõik on minu sees olemas - see on elu üks osa. Patriotism oleks see, kui ma seda kõike suure hurraga teeksin ja sellele pidevalt mõtleksin.

kaamos rules! ütles ...

Ninataga, patriotism ei ole hurraaga asjade ajamine. Patriotism on elustiil. Niipea kui mängu tuleb hurraaga asjade ajamine, kaob patriotism ja hakkabki ajupesu.

ninataga ütles ...

Võib olla ma siis olen patrioot. Igatahes tunnen ma ennast sinimustvalge lipuga hästi ja oma eesti krooni pean samuti heaks. Ning meie riigikord meeldib mulle samuti. Keel on see, mida väärtustan ja rahvust oluliseks pean.
Sorry, kuid mulle meeldib olla eestlane.

sjgelle ütles ...

Olen nõus Ninatagaga. ka mina tunnen end iga minut oma elust eestlasena. Mul on häbi ja valus, kui kirutakse oma maad ja rahvast maapõhja. Mul on häbi ja valus, kui meie rahvuskaaslased käivad naaberriikides vargil, tapmas ja röövimas. mul on valus ja kurb, et meie riigipead mõtlevad eelkõige iseendale ja viimases järjekorras alles rahvale. aga ma olen ikka eestlane ja nimetatagu seda patriotismiks või millekski muuks, olen surmani.

kaamos rules! ütles ...

Seda ma tegelikult tahtsingi ju öelda, et see igapäevaelu ongi patriotism.
Ja ka seda, et need, kes meile oma südamest peaksid eeskuju näitama teevad seda linnukese pärast, nagu Ninataga ütles: teevad suure hurraaga(et kõik näeksid mida nad teevad) ja mõtlevad selle peale pidevalt(kas ikka kõik nägid või peaks veel pisut kõvemini kilkama). Nimetades seda poosi ja populaarsuse pärast tehtut ise patriotismiks.
Ma ei saa öelda, et mulle meeldib eestlane olla, sest ma pole seda, aga mulle on Eesti kodu ja mu lapsed on eestlased. Kui kunagi tahtsime eesti riiki, siis oli ju teada, kelle vastu või kelle poolt olla, aga nüüd tundub, et need, keda me oleme ise valinud on vabariigile rohkem kahju teinud kui ükski vaenlane suutnuks. Millise sõnumi meie lapsed sealt saavad?

Loodan, et Hundi Ulg ei pahanda, et olen ta kommentaariruumi kurjalt ära kasutanud.

joanamari ütles ...

minu vanaema kui te veel tüdind pole
sündis 1896
ta rääkis mulle alati sest eesti lipust hardusega
ja kahjuks ei näinudki ta et uuesti on meie lipp au sees
juba tema pärast püüan mitte jätta vahele lipu päeva
sest nüüd on mul kodu mille külge ma selle uhkusega heiskan
ja kui vahel ei viitsi
teen seda just vanaema eest
kes oleks seda väga tahtnud teha
tema heiskas lipu ka siis kui oli sünnipäev või pulmad
hiljem muidugi mitte sest lipp mida oleks tahtnud röömuga heisata oli kaua aastaid põlu all

tegelinski ütles ...

Eile oli laupäev...

Metsapiiga ütles ...

Hei Hunt, oled blogiuru na mahajätnud! Kevad?

ninataga ütles ...

Täna on 2 september.
Palju on vett merre voolanud...
Kus oled inimene?

Anonüümne ütles ...

Sõnast "baltisakslane" tuli tahtmine soovitada lugeda Margarete von Holsti raamatut "Nagu linnuke oksal",kui Te juhtumisi pole juba lugenud.Ainulaadne teos päeviku laadis,ent ise sain selle veel vaid raamatukogust.