neljapäev, 1. jaanuar 2009

Üks meeles

Kuidagi liialt palju on kogunenud blogisid, mida regulaarselt loen. Ning ega see nimekiri pole veel kaugeltki täiuslik. Silmapiiril on veel üsna mitmeid, keda tihti klikin. Pruugib lugemises mõni päev vahele jääda, rääkimata pikemast perioodist, on lugemist sedavõrd palju, et raamatutele ei jää enam aega ega ka kirjutamisele.

Paistab, et aastavahetuse meeleolud suunavad blogijaid tegema vahekokkuvõtteid. Minu puhul pole tegemist vastava trenditeadlikkusega vaid paratamatusega - esimese postituse tegin oma blogisse täpselt aasta tagasi. Seepärast täna korraks sirvisin oma blogi sissekandeid. Olen otse ja kaude selgitanud põhjuseid, miks alustasin. Täna võin öelda, et blogimisega on üks asi muutunud. Kindlasti olete näinud inimesi, kes valjusti omaette kõnelevad - pisut kummaline ja veider, eks ole? Ma ei räägi siinjuures inimestest, kes rahvarikastes kohtades oma hand-free'd demonstreerivad - need ju edevusest päris opakad. Muudel juhtumitel on tegemist ikka kas vaimust vaevatute või liialt kaua inimestest eemal viibinutega. Ei oska diagnoosida oma kuuluvust esimesse kategooriasse. Kuid teises kategoorias olen kindlasti. Kui ikka nädala jooksul näed heal juhul ühte autot möödumas ja jutukamatel perioodidel saad kohe päris lobiseda, öeldes selle kuu ainukesele ja üksikule möödujale reipalt: "Tere!", siis hakkad paratamatult iseendaga kõnelema. Algul oled ikka veendunud, et räägid enesega vaid mõtetes, hiljem aga märkad, et ei, ma räägin ju kõva häälega. Ennast korrates, see oli kummaline ja veider. Seega hakkasin kirjutama ja enam iseendaga valjusti ei räägi.

Alguses oli blogi sisu mõeldud pisut teisiti. Tahtmine oli fikseerida omi mõtteid kodeeritult, läbi ilmasõjaeelsete ajalehenuppude ja võõraste mälestuste. Kukupai juhatas algaja ka õigele teerajale - siis olid blogid veel rubriigiti, mina sobisin kategooriasse "Ajalugu ja mälestused". Hiljem aga selgus, et kõiki mõtteid pole siiski võimalik edastada võõraste sõnadega ja nii tekkis silt "Sildistamata". Aasta jooksul oli sildistamata mõttesähvatusi tervelt 46-l korral. Siit teen järelduse, kuna mõnikord veel mõtlen, siis järelikult ma ikka elan veel. Pole paha! Pealegi jätsin blogimises ühe kuu vahele. See oli paha.

Annan endale aru, et ma pole mingi staar-blogija. Ja ausalt, see polnud eesmärgiks alustades ega ka praegu. Ometigi on meeldiv kui sind loetakse ja saad tagsisidet. Ehk tänu sellele ma enam omaette kõva häälega ei räägi. Lehele paigutatud statistikamootor näitab, et Hundi ulul on pisut üle kolmnekümne alalise lugeja. Igal juhul kõigi lugejate poolt sooritatud üle kahekümnetuhande kliki on aidanud mul säilitada oma priviligeeritud vabaduse seisundit, mis sisuliselt on aga üksindus. Olen teile kõigile tänulik. Enesele teadmata olete mind aidanud ja motiveerinud.

Palju õnne mulle! Aastakene jälle kõnnitud ja teekond jätkub. Kui veab, siis järgmine kokkuvõte uuel aastal.

8 kommentaari:

kukupai ütles ...

Tore ju!
Võin öelda, et kes blogipisikust nakatatud, see enam naljalt ei pääse. Aga tõepoolest, sedakaudu saab oma mõtetele tagasisidet, leiab sõpru (mina olen päris mitme väga toreda inimesega just tänu blogimisele kokku saanud) ja kui päris aus olla, hoiab lollustest ka veidi eemale :P

sjgelle ütles ...

Ma suhtlen reaalselt paljude inimestega(liiga paljude), ja olen vahel lausa õnnelik, kui saan üksi olla. Seda esteks. Teiseks - räägin ma ka omaette, vahel lähen mööda teed ja ütlen midagi valjusti. Vahel trükin ja loen ise samal ajal mõtteid kaasa. Vahel vestlen kassiga tema liiga pepsist maitsest krõbuskite osas.
Ega me seepärast veel otud pole!!??
Aga blogimine hoiab küll halvast eemale:)
Kui ma parajasti ei blogiks, otsiks ma jälle külmkapist süüa ja aina kosuks.
Head uut blogiaastat! Ma mäletan küll Su tulekut.

Trulla ütles ...

Minu meelest on see samuti voorus: võimalus jagada küllaltki kiirelt ja suhteliselt vahetult toimival moel oma mõtteid teistega ja tutvuda teiste omadega, samas ilma kohustuseta liigseks füüsiliseks läheduseks (mis on ka mulle pisut probleem). Võib-olla tõesti natuke selline eraklusele kaldujate teema, aga eks igaüks olegi iseenda moodi ja oma tahtmiste ning maailmaga. Keda blogimine ei huvita, eks need tegele teistsuguse meelelahutusega. Igale oma.

Metsapiiga ütles ...

Mina vahest ikka räägin või laulan omaette. See pole küll "päris rääkimine", ent teatud kinnitust vajavad repliigid ikka tulevad:)
Aga - mul on tänuväärne kamuflaaz - mu loomad;-)

Head uut Sulle!

iibis ütles ...

Kusjuures, ühel hetkel jõuab vist iga bloija ka blogimiseni blogimisest...

Head soovid uueks aastaks.

ninataga ütles ...

Aasta on möödas tõesti. Mina olen kah olnud aktiivne blogija aasta jagu.... peaaegu...
Siinkohal tänusõnad ( või sõimulaviin teistelt) sulle, kes mu avalikult blogima meelitas.
Nüüd ma kirjutan, üritan kirjutada ikka otse ja südamest. Virisen kah natuke, seda aga peidus pooles, kuhu sa kahjuks ligi siiani otseselt ei pääse...
Aga tore on olnud see aasta :)
Sinule samuti ilusat ja head selleks aastaks. Kõik mured jäägu maha, vana aasta seljataha :)

Veera ütles ...

Vabandage küsimast: miks Te nii üksi või üksikus kohas elate?

Anonüümne ütles ...

Peatun selle omaette rääkimise juures.
Lapsena "teadsin" täpselt,kuulates täiskasvanud podisejaid meie suguvõsas,et mina küll kunagi selliseks ei saa.Nooh,nüüdseks on aga isegi podinamuster sama,kui nondel...V e e l ei ole mu oma lapsed ilmingut põlgusega tervitanud ,aga pea see ei juhtu.Aga me oleme ju vanad,ja see on meie väike privileeg.:D