Nõiateemajas soovitab Kati, et emmed peaksid õpetama oma pojad nutma. Mõistagi ajendiks Soome tragöödia. Jättes kõrvale ohvrid ja nende lähedased, oli see õigemini ühe noormehe tragöödia, mis nädalaks-paariks muutunud rahvuslikuks, üldinimlikuks. Homsed uudised varjutavad aga kindlasti tähelepanu sellelt sündmuselt ja juba esmaspäeval arutame siin elavalt näiteks järjekordse "tõehetkelase" elu ja tegemisi.
Ega Kati soovitus väga vale polegi. Kuigi päris täpselt ikka ette ei kujuta, mida ma tunneks siis, kui igapäevaelus näeksin ümberringi aina nuttalöristavaid mehi. Ei viitsi kirjutada pikka traktaati meheks ja naiseks olemisest. Ei hakka targutama mehe ja naise rollide muutustest tänaseks väljakujunenud soorollideta ühiskonnas. Vaevalt, et ma midagi eriti tarka oskakski ütelda selle kohta - niigi on kõik selge. Samal teemal on tegelikult kirjutanud ka Nirti, kes tõstab esile poisid, nende kasvamise valud ja vaevad. Keegi vist ei kahtle selles, et laste, eriti poiste kasvatamisel on oluline mehelik eeskuju, mehelik mõtteviis. Paljudel poistel seda kahjuks ei ole. Ja kui midagi viltu läheb, siis on selles süüdi naised, nagu ütleb Elver oma smile-kommentaaris Kati kirjutisele Teemajas. Ja nii see tegelikult ongi. Poisse, ka koolitulistajaid, kasvatavad naised. Algab see juba kodunt. Üldtuntud fakt, et iga viies tänaval vastutulev laps kasvab isata.
Ja-jah, minu mõtteline hea naisoponent, ma tean, mida Sa öelda tahad: vastutustundetud mehed, kes lasevad oma perede juurest jalga, unustavad lapsed jne. Mina vastan selle peale Sinu jaoks solvavalt, minu jaoks tõeselt, et ega mehed oma laste juurest jalga lase, vaid naiste juurest ja... Ning nii me jõuame mingi mõtetu ja asjasse mittepuutuva vaidluseni. Proovime lihtsalt tõdeda fakti, et liialt palju lapsi kasvab isata. Lisame siia veel, et paljud lastega koos olevad isad on tegelikult üpris leiged või saamatud oma isarolli täitmises. Seega kurb tõdemus isata lastest on reaalsus, mida me vaevalt saame oma hea tahtmisega lihtsalt muuta.
Teine asi on koolis, kus lapsed veedavad olulise aja oma elust. Koolides töötavad inimesed ja kogu haridussüsteem teeb suhtumistes järjekindlalt vahet õpetamisel ja kasvatamisel. Viimast tõrjutakse kooli ja õpetaja "kohustuste" hulgast kuidas vähegi võimalik. Me oleme küll kõik ühel arvamisel, et kasvatamise kohustus lasub eelkõige kodul. Kuna aga kodudega on meil nii nagu on ja eriti isadeta kodudega, siis tegelikult on kõigi ootused kooli osatähtsusest lapse kasvamises siiski suured. Emadegi hulgas on ju neid, kellel emaks olemine ei tule kõige paremini välja. Veelgi rohkem aga neid üksikemasid, kes kohe kuidagi ei saa hakkama isaks olemisega. Seega on lapse kujunemisel täita kooliõpetajatel ootuspäraselt oma osa, meeldigu see neile või mitte.
Lapse "teises kodus", koolis on pilt veelgi kurvem. Iga kümne naisõpetaja kohta on üks meesõpetaja. Laps võib kaksteist aastat käia koolis, kuid tõenäosus olla õpetatud/kasvatatud meesõpetaja poolt on tühine. Nii jääb paljudel lastel kogemata, mis imeasi on mehelikkus, isalik hool ning armastus. Ei kogeta seda päris kodus ega "teises kodus". Mida see kõik endaga kaasa võib tuua, teame me kõik. Ometi oleme me tahtmise korral võimelised looma tingimusi meesõpetajate koolitulekuks. Selleks tuleb diskrimineerida naisõpetajaid. Töölevõtmisel eelistada mehi, ka juhul kui tema kvalifikatsioon on naiskandidaadist madalam. Maksta sama töö eest meestele kõrgemat palka, kuigi see on karjuv ülekohus. Kohendada tunniplaani meesõpetajale sobivalt, teha muidki inetusi, mis muudes eluvaldkondades ei tuleks kõne alla. Sest muidu ei nuta varsti ainult mehed, vaid ka naised.
Postitused
31 kommentaari:
ma usun, et mehi tuleks kooli ka siis, kui selle töö eest makstaks lihtsalt korralikku palka, kõigile. ja ameti maine paraneks, see ei tunduks sihuke hädine näljaroti virelemine, mis mehele ei kõlba.
kuskil turunduses ei ole ju meestel probleem töötada, ehkki seal ka naisi palju on, sest see on ikka veel suht mainekas.
ja aitaks ka ehk just väga konservatiivsetest soorollidest loobumine, arvan mina. ntx arusaamast, et lastega tegelemine ei sobi meestele. ma koolist ei tea, aga olen kuulnud lugu, kus mees, kes oli lasteaiaakasvataja, söödi sealt välja. naiskolleegid sõid, igapäevase jutuga, et mehel ei sobi seda tööd teha.
aga mis sellesse puutub, et mehed lasevad naiste juurets jalga, siis mul on koguage see küss, et miks nad peavad siis ka kohe laste elust jaöga laskma? lapsed on ju ikka eraldi inimesed. ja tegelikult ma tean küll mehi, kes on lastele kuldaväärt isad hoolimata sellest, kas nad veel laste emaga koos elavad. järelikult saab ju küll nii.
Juba Ivan Käbin rääkis, et õpetajate tööd tuleks väärtustada, sealhulgas ka materiaalselt. Möödas on ikskümmend aastat, elame teises riigis ja oleme ikka samas kohas.
Ortotokslikud, konservatiivsete soorollide kummardajad hakkavad kindlasti meesõpetajaid süüdistama veel teatud kalduvustes, et kommionud või nii...
Selle kolmanda asja - mehed, eksnaised ja lapsed, jätan seekord kommenteerimata. Tõden veelkordselt, et olemas on lihtsalt tõsiasi - paljud lapsed on isata.
Järjekordselt tuleb tõde tunnistada kulla Hundiulg, pole mul sinu sõnavõtule midagi lisada. Kõik see lihtsalt ongi meie kodudes ja koolides nii....
Silmade kinni pigistamine ja kellegi risti kiskumine siinkohal ei aita. Faktid jäävad faktideks.
Ja just nendest faktidest sa kirjutasid.
Mul on füüsika, keemia, tööõpetuse, kehalise ja pmst prantsuse keele õpetajad meessoost. Palju. (selle peale, et tõenäosus saada meesõpetaja juhatust on väike)
Ma olen koolis näinud mehi, kes EI SAA seal lihtviisiliselt hakkama. Ei kehtesta end. Mees, kes kaotab klassis närvid, on 100 korda naeruväärsem kui naine.
Mehed tahavad võib-olla koolis direktorid olla, aga paraku neid üle ühe ei vajata. Asi on selles, et koolis on väga raske, eriti tänapäeval. Muidugi leidub üksikuid entusiaste, põhimõttelisi õpetajaid, aga siis ei mõjuta neid niivõrd palk kui kutsumus selleks tööks.
Andeks, kuid mulle tundub see selline meesšovinisti unistus: väärtustagem meest vaid meesolemise eest. Nii nagu naisigi, on ka mehi erinevaid. Mõned -- nii naised kui ka mehed -- sobivad õpetajaks, teised jällegi mitte.
(Meeste, laste ning eksnaiste teema kohta oskan vaid ütelda: iga juhtum on siingi isesugune. Kui minnaks bravuurikalt ja sildu põletades, on tagasitee laste ellu valus ka juhul, kui laste ema ei takista. Selle, kui isa on isa vaid siis, kui see talle juhuslikult meenub ja sobib ning muidu suhtub oma järeltulijasse kui mõnda asja, kelle võib riiulile ootama panna -- selle suhtumise tajub ära ka üsna väike inimene.)
Ja olen täiesti nõus eelkõnelejate seisukohaga, et palk on see, mis paneb asjad paika. Makske õpetajale hästi, ja tee ei saa vaid neid noori haritlasi, kes oma eluga muud teha ei oska. Tulevad-tulevad siis nii tublid mees- kui ka naisõpetajad.
Eks fakti konstanteerimine oligi see peamine mõte, mille siin fikseerisin peale seda, kui lugesin Kati ja Nirti kirjutisi. Selle Sa tabasid, Ninataga, ära.
Ülejäänud on pigem utreeritud uitmõte. Alati kui loen mingeid uuringuid, mõtlen, et milleks need on vajalikud ja kasulikud? Kas keegi, kes kutsutud ja seatud, hakkab selle teadmisega ka midagi peale?
Viimane uuring, mida lugesin oli teismelistest ja kanepist. Noored tõmbavad ja palju. No ja mis siis? Mida selle teadmisega riigi tasandil peale hakatakse? Sama puudutab isatust ja meesõpetajate vähesust. Teame küll, no ja mis siis?
Hea Myrt, näide Sinu koolist viis esmalt mõttele, et äkki olen selle mees- ja naisõpetajate proportsiooniga puusse pannud?
Samas on see ehk hoopis näide sellest, et konkreetne kool suudab ka ise midagi ära teha, et meesõpetajaid oleks rohkem. Vaatamata palgale.
Sjgelle, ma loodan, et mul pole idealiseeritud ettekujutust tööst koolis. Ja muidugi on Sul õigus, kutsumus eelkõige.
Ma millegipärast usun, et ka koolis töötavad õpetajad, "teised emad ja vanaemad", näeksid heameelega oma kolleegidena "teisi isasid ja vanaisasid". Ja muidugi mitte niisuguseid pehmeid nuttalöristavaid tossikesi, vaid eluterveid, kahe jalaga maa peal olevaid mehi.
Iibis, eks minu kirjutises oligi sisse kodeeritud pisukest provokatsiooni. Samas ei pea olema meessovinist mõtlemaks, et väärtustada tuleks nii meheks kui ka naiseks olemist.
Ma püüdsin tuua esile seda, et reeglina lapsed teavad, mis on ema, naine ja naiselikkus. Teadmised isast, mehest ja mehelikkusest jäävad lastel kasinateks.
Miks see nii on, jääb vist arutluseks sulgudes. Lihtsalt kurb, et neid sulgudes asju on sedavõrd sageli.
Hundi Ulg!
Jutus on kahtlemata iva, kuigi mäletan oma kooliajast, et kartsin mõnda naisõpetajat enam kui meest. Minu arust on peamine siiski see, et lapsed KOOLIS tunnevad ülihästi oma ÕIGUSI, ja kasutavad neid KOHUSTUSTEST kõrvalehiilimiseks. S.t. õppimine oleks justkui rohkem õpetaja, kui õpilase asi. Pole küll ehk parim võrdlus, aga andke ühele ehitustööliste brigaadile igal lõunavaheajal pits viina, ja kui ühel päeval seda enam ei saa, siis on kohe streik lahti J!
Mina jällegi väga ei usu sellesse nutma õpetamise teooriasse.
Küll aga usun sellesse fakti, et tänapäeva lapsed ja noored liiga vähe hõivatud päriseluga.
Füüsiline töö, millest midagi käegakatsutavat sünnib - see on midagi väga madalat ja pööbellikku.
Üsna varakult kultiveeritakse noortesse arusaama, et sina indiviidina oled midagi väga erilist ja mitte loodud "musta töö" jaoks. Noorte "vastutustunne" taoliste arusaamade realiseerimisek on... pinev.
Sellest tulevad ka kõrgendatud ootused kõigele ümbritsevale ja kui see ei pruugi reaalse maailmapildiga ühtida, vallandub šokk ja kaardimaja kokkuvarisemine...
Tänapäeva soome laps elab tegelikult külluses kuid on jäetud ilma tundekasvatusest ja tähelepanust(vanemad keskenduvad oma karjääri ja heaolule ja koolis on megasuured klassid, mille ta on korvanud virtuaaleluga, kus ta on juht ja määraja. Mõlemad noormehed väitsid, et nad vihkavad inimkonda.
Pärast suurt sõda oli palju peresid ilma isata, aga lapsed kasvasid tööd tehes, vaesuses kuid hingelt terved.
Kas siis oli rohkem meesõpetajaid, kindlasti mitte. Tööd küll väärtustati ja lapsi õpetati maastmadalast tööd austama ja tegema.
Meeste puudus koolis on kahetsusväärne, aga ma ei usu, et mingite väliste abinõudega seda parandada õnnestuks. Mina olen naissoost ja poiste suhtumist õpetajatesse täpselt ei tea. Ise arvan, et õpetaja mees või naine olemine siin väga suurt rolli ei mängi. Isiksus loeb ja nagu siin ennemaltki öeldud, üks kehvakene meesõpetaja on isata kasvava poisi jaoks pigem kahju kui kasu. Ta ei tekita lugupidamist ega eeskuju.
Egas siis mehed maailmast kadunud pole. Poisi jaoks oleks hea, kui ta saaks poiste asjadega tegelda mõne meesterahva juhendamisel. Huviringid, sport, mingite meeste tööde õppimine. See võiks olla lahendus, kui sellised ringid või huviklubid oleksid rohkem kättesaadavad. Siis saaksid poisid endale meessoost eeskuju ja õpiksid ka üht-teist kasulikku.
mõned mõttekesed ja hr.hundi blogi risustamised:
mehed ei lörista nutta, nad valavad oma maailmavalu välja.
arusaam, et lastega tegelemine ei sobi meestele (aga laste tegemine sobib) on emmede kasvatamatus, mitte soorollidest loobumine
lapsed on tõesti /eraldi/ inimesed, kes armastavad oma vanemaid
lapse sünd algab isa valikuga
kutsumus õpetaja tööks on kehv vabandus nii nagu kehv õpetajagi
igal pool on raske, eriti tänapäeval
uuring ju kasulik, mis see kirjutis siis muu oli kui blogijate mõtete uurimine, aga kes hakkab selle teadmisega midagi peale?
see õppimise ja ära õppimise jutt on sama kui küsimus "kas sul on õpitud?" Ja vastuseks tahaks küsida: kas teil on õpitud?
mees, ke kaotab klassis närvid (kuhu kappi) on sama naeruväärne õpetaja kui naine või sama inimlik
kõrgendatud ootused on eelkõige laste vanematel ja aineõpetajatel (olümpiaadide tulemused), laps lihtsalt elaks ja rõõmutseks..
elu terve(?) mees - naise ja õpetajatest kolleegide unistus, jättes tähele panemata oma "pisikesed" (naiselikud puudu) jäägid
Pavlovi refleks igasse kooli!
Metsapiiga ja Elviira - toetan, kuid ei tea lahendusi.
hea, et ikka niipalju naisi on puhtama töö peal. Autoelektriku tund on 500 eeku, aga Õpetaja oma ?)
Aitäh, oli huvitav kaasa mõelda
Ants,
Selle järgi, mis lehtedesse, ekraanile või raadiosse jõuab, teen ka mina järelduse, et mõnes kohas on kruvid ikka väga lõdvaks lastud.
Üha sagenevad juhtumid, et politsei kutsutakse kooli korda ja õigust mõistma, näitab seda, et õpetajad on ilma jäetud igasugusest sõna- ja teoõigusest õpilaste suhtes.
Nagu Emmeliina, nii ka mina nõustun teiega, Metsapiiga ja Elviina. Töö ja tööharjumused on olulised. Paraku pole poistel eriti õppida kusagil ja kelleltki traditsioonilisi meestetöid. Kui, siis ehk prügiämbri väljaviimist?
Jah, poiste puhul olen veendunud, et poiss peab kõike oskama. Tööriistadega toime tulema aga ka söögitegemise, pesupesemise ja niidi ning nõelaga. Seda poiste töid toob esile ka Algarv. Ja jällegi, kus aga need ringid meil on?
Ning veel meeste nutmisest. Eks poisid peavad ka ikka nutta saama. Parem kui salaja, et maailmavalu välja tuleks ja samas mehelik väärikus ei kaoks.
Ja Emmeliina mõte, lapse sünd algab isa valikuga, peaks olema kõigi meie tütarde issameie. Kui palju sulgudes olevaid jutte ja selgitusi jääks olemata.
See oli üks väga huvitav arutlus- blogimõtelus. Aitäh, hr. Hundile teema algatamise eest.
Eile kaheksa aastase poisiga maal olles nägin seda töökasvatust oma silmaga.
Nii et igale korterilapsele - perele vanavanemate või sugulaste maakodu. Mitte ainult muru niitmine, vaid puude saagimine, aia parandamine jt. meeste tööd. ja õiges vanuses, tagant sundimata, meeste eeskujuga. Mitte nii, et lähme maale nädala lõpul jooma. Üks väike tagakujuline näide: olen nn.pühapäevasuitsetaja (jäänuk nõuka ajast). Kui ennast unustades suitsu vastu võtsin, siis ehmus poisslaps- uus lapselaps tõeliselt: vanaema suitsetab. Küll oli piinlik.
ma ühineksin arvamusega, et ega asjaolu, et isa ei ole, pea tähendama, et poisist meest ei saa. pärast sõda polnud mehi võtta. küüditades eraldati üldjuhul naised-lapsed meestest-isadest jne. siin on oluline vahe - viidi ära sunniviisiliselt. tänapäeval justnimelt läheb mees ära naise juurest. kes tihtipeale on tema laste ema. või mõnes mõttes hullem - ta on võtnud naise koos lapsega ja minnes jätab ta tahtmatult lapse teist või kes teab mitmendat korda isata. mis signaali või eeskuju see annab? mis ettekujutus tekib lastel kohustustest, kohusetundest? ma mitte mingil juhul ei eeliste 100 aasta tagust aega, kui paari mindi üksteist õieti tundmata ja mõnel juhul ka surdi üksteist tundmata. kuid ma ei usu, et inimesed üksteisele nii palju liiga tegid, sest oli teada, et minema jalutamise korral heideti sind perest ja kogukonnast välja.
Kellele me siin oma nõuanded adresseerime? Pole konkreetset abivajajat, kõiki poisse me aidata ei saakski. Oleks tore, kui oleks valmis lahendused kusagil olemas, et riik tekitaks võimalusi. Aga paraku on elu ebatäiuslik ja raha ei jätku. Niisiis peab igaüks iseennast aitama. Lihtne see pole, aga võimatu ka mitte. See korterielu on hukutav ka täismeestele, mis siis välja kujunemata poisist rääkida.
Ema, kes ilma meheta poega kasvatab, peab ise katsuma otsida võimalusi. Tutvusringkonnas ikka mõni asjalik meesterahvas leidub, kelle juures poiss midagi saaks õppida. Kasvõi koos kalal käia , mis iganes. Mingisugused maasugulased on igal perel, kuhu appi minnes saaks poiss meeesterahva töid proovida.
Tegelikult on kõige olulisem see, et emad tegeleksid probleemiga. Tihti on lahku minnes viha või solvumine nii suur, et ei tahetagi, et laps isaga suhtleks. Minu arust KÕIK mehed nii suured sead ka ei ole, et midagi oma lapsest enam teada ei taha. Igal konkreetsel juhul on omad võimalused.
Eks ole tänased lapsevanemad ju nondesamade sõjaaegsete isata kasvanute lapsed ja lapselapsed. Teavad juba mitmendat põlve, et ega tegelikult pole isa ju vaja, ema saab üksi hakkama küll.
Ja kui see sulle siis parajasti peale sõjaväeteenistust kohale jõuab, et tegelikult oled sa ikka üks tarbetu sugupool küll, keda vaid tilgake vaja, siis võibolla polegi imestada, kui tapma ajab.
See ving siin on muidugi kõike muud, kui mehelik. Ega ma seda päris maailmas ei ajakski.
Uuu... kuhu Sa küll kadunud oled? Ulun ja tantsin huntideta:(
Naisõpetajad diskrimineeritud, mis edasi?
Mõnikord mõtlen, et võib-olla on poisil isegi kergem isata kasvada kui tüdrukul. Ma võin eksida, kuid, ausõna - ma ei tahaks ette kujutada oma elu ilma oma isata. Kusjuures teda poleks asendanud ega asendaks praegugi mitte ükski teine inimene.
Võib-olla on poistel hoopis kergem kui tüdrukutel, sest nemad enamasti ei jää isegi lahutuse korral vastassoost vanemast ilma? Võib-olla on see, et sul vastassoost vanem olemas oleks, tähtsamgi kui oma soost vanema olemasolu?
Ei mina tea, ma lihtsalt esitan küsimusi;)
Koolis tahaksin aga näha lihtsalt häid õpetajaid, kellest saab lugu pidada nii laps kui lapsevanem. Mis soost nad seal seejuures parasjagu on, on mulle küll täiesti suva. Hea muidugi, kui läbisegi, siis on töökliima enamasti parem ja seega ka õpetajad tasakaalukamad ;)
Kui kool kasvataks üksteisest lugupidamist (selline tund võiks lausa olla), siis kasvatagu kes tahes neid mehi.
Hundiulg on ammu vait, aga meie siin arutleme edasi.
Tiiu! Miks peaks üksnes kool üksteisest lugupidamist õpetama, miks mitte kodu!? just eelkõige kodu!! Ma mõtlen, et asjad koolis on nii ligadi-logadi just seepärast, et pered on katki, vanemad iseendaga hädas ja ei oska järglasi kasvatada. Kool ei saa seda teha, mida kodu pole teinud. Psühholoogia järgi on kooli jõudev laps juba isiksuslikult valmis, jääb ainult lihvimine ja tuunimine, muidugi teadmiste andmine.
Helleke, ma võtan kõike oma mätta ostast. Minu kodus üksteist austama ei õpetatud, sest isa oli võimukas, kasutas meid ära tööl ka oma vanemate heaks ja ainult töökasvatuse eest olengi talle tänulik. Lugupidamist teiste vastu õppisin ise, aga eks minuski ole puudujääke. Usun, et teadlik harimine spetsialistide elutakusi jagava õpetuse all teeb lapsed targemaks mitte üksnes matemaatikas, vaid ka selles nii olulises osas meie elust. Üks tund võiks ju olla, kus arutatakse elulisi suhteprobleeme. Juba esimesest klassist alates.
Tänud kõigile, kes käisid ja tundsid ennast hästi kui mind kodus polnud.
Olete alati oodatud.
kui meestele maksta sama töö ja madalama kvalifikatsiooni eest koolis kõrgemat palka, saame tulemuseks viletsad ülemakstud meesõpetajad - kas see ongi see maa sool ja vajalik meeseeskuju mis peaks poistest mehed kasvatama?
minu meelest pole see see mida me tahame.
ei ole õpetajate palk nii madal, et selle eest ei kõlbaks meesterahval tööd teha. teevad mehed täpselt sama palga eest ka raskemaid töid.
küsimus on õpetajaameti prestiizis. see ei meelita mehi. ja meestele väiksemate nõudmiste esitamisega viime selle prestiizi veelgi enam alla. ja saamegi lõpuks ainult meesluusereid, kes mujale ei kõlba, meie lapsi kasvatama.
naised ei pelga madalaprestiizilisi töid, mehi aga oleks vaja justnimelt selle mätta pakkumisega meelitada, mille otsas kireda ja ennast kuningana tunda. kui õnnestuks õpetajaamet jälle ausse tõsta, tuleks ka mehi rohkem kooli.
aga mehi oleks kooli vaja küll lihtsalt seetõttu, et praegune 1/10 mees- ja naisõpetajate suhe annab poistele pideva alateadliku signaali, et meestel pole haridusse asja. samast soost täiskasvanuga on lihtsam samastuda, selles point
Ääremärkus kõrvalteemal: ma olen tuttavatelt kuulnud lugusid, kus mees jätab just nimelt lapse. Ehk siis lapse saanud või rasedaks jäänud naise just sellepärast, et laps tuleb. À la "tee aborti, muidu jätan su maha".
Postita kommentaar