Sellest hetkest kui avastasin, et võin oma arvuti ekraani üle kanda suurele televiisori ekraanile, vähenes minu teleri vaatamine selle tavapärases tähenduses tugevalt. Interneti mõõtmatutes avarustes on sedavõrd palju head ja huvitavat audiovisuaalset toodangut, mida saan ise valida ilma igasuguse saatekavata. Ning need üksikud saated, mis minule kättesaadavates telekanalites huvi pakuvad, neid saan vaadata mulle sobival ajal järelvaatamises ilma reklaamita. Nii, et selles asjas olen iseenda "telekanali" peremees ja programmijuht.
Eile vaatasin ühte brittide dokfilmi lastest, kes suuremal või väiksemal määral hooldavad oma haigestunud, puudega vanemat. Jõudumööda olen jälginud, mis toimub meie enda riigi sotsiaalvaldkonnas, sealhulgas puudega inimeste hooldamisega seonduvalt. Ma ei saa väita, et kogukonnana, läbi riigi kui institutsiooni pole me midagi teinud. Oleme, aga häbiväärselt vähe. Hooldaja tasu, 25 eurot sügava puudega täiskasvanud haige ja 50 lapshaige eest kuus on piinlikkust tekitav. On olemas veel mitmeid abistavaid meetmeid nagu poliitikud armastavad väljenduda. Palju sellest kõigest kasu ning abi on, seda teavad need 14,5 tuhat täiskasvanut ja 750 last, kellel on sügav puue. Teavad ka kõik need, kes päevast päeva, ööd pealekauba, peavad leidma lahendusi puudega lähedase ja iseenda elu korraldamisel.
(Arvasin, et teab ka Riigikogusse asendusliikmeks läinud Tiina Kangro. Lootused muutusteks ja RK kompetentsuse tõusuks olid suured. Pettusin täiega. Need mõned arupärimised saalis ja sõnavõtud sotsiaalkomisjonis on olnud marginaalsed. Põhiaur on läinud moraalsete värdjate otsingule kolleegide seas ja muidugi iseenda ...)
See dokumentaalfilm on märkimisväärne just lähenemisnurga poolest. Oleme ühiskonnas palju arutanud probleeme - täiskasvanud terve inimene ja hooldamist vajav vanur, lapsevanem ja raske/sügava puudega hoolitsust vajav laps. Selles filmis vaadeldakse kolme last, vanuses 9-12, kes hoopis ise hooldavad ja abistavad oma puudega emasid. Teemapüstitus sedavõrd ootamatu, et terve tänase päeva otsisin internetist materjali Eesti kohta. Midagi märkimisväärset ei leidnud. Kas me üldse teame selliseid peresid, kus väikesed lapsed hooldavad oma vanemaid? Kas me teame, mis toimub nende laste hinges ja kuidas see mõjutab isiksuse arengut? Kuidas meie saaksime abistada väikesi abistajaid?
Postitused
.jpeg)
5 kommentaari:
Laste ülesanne on areneda ja kasvada inimesteks ja seda täiskasvanute toel. Kui see nii ei ole, on asjad halvad ja teadja ei tohi sedllist teadmist endale jätta.
Aga seal mäepeal on vist mingi eriline atmosfäär, mis muudab kõik ühesuguseks olenemata varasematest aadetest ja vaadetest.
Selle dokfilmi alguses on väide, et Suurbritannias on 110 tuhat peret, kus laps hoolitseb haigestunud lapsevanema eest. Rahvastiku mastaape arvestades usun, et meil on selliseid peresid kindlasti alla saja.
Isegi meie riigi vaesuse tingimustes ei tohiks eelkõige lapse huve silmas pidav piisav riiklik toetus (otsene rahaline toetus hooldusteenuste ostmiseks, vanema-lapse psühholoogiline tugi, vanuseline sotsiaalne rehabilitatsioon eriolukorras olevale lapsele jne.) olla midagi ületamatut.
Ja ma räägin piisavast abist. Olgu sellise komplekse abi rahaline väärtus kasvõi tuhat eurot kuus. Maksimaalselt 100 peret x 1000 eurot x 12 kuud = 1,2 miljonit eurot aastas. Muidugi on see suur summa ja vaieldav-arutatav. Samas riigieelarve mahtu arvestades täitsa tühine summa. On ju eelarvesse "peidetud" suur hulk küsitavaid, et mitte öelda, absurdseid kulutusi. Küsimus pole rahas, vaid hoopis probleemi teadvustamises ja poliitilises tahtes.
Tegelikult teeb Tiina Kangro ikka rorohk kui siit blogist mulje jäi
Võib olla, Paula, et teen tõesti Kangrole liiga. Minu järeldus tuleneb Riigikogu kodulehel avaldatust, kus kõik sõnavõtud ja arupärimised sõna-sõnalt kirjas. Muidugi ma möönan, et põhitöö käib komisjonides ja kuluaarides. Ometi ei näe ma ühtegi Kangro poolt algatatud seaduse või seadusparanduse eelnõud, mis normaliseeriks olukorda sotsiaalsüsteemis, millest ta aastaid ajakirjanikuna palgatööna kirjutas.
Karta on, et Kangro on reaalpoliitikas surutud teisejärguliseks "tädiks", nagu nt mõnede hariduselus algatatud ettevõtmiste sumbumine näitab - erivajadustega laste koolitamisse puutuva tõrjumine on hea näide, ja mitte ainult.
Meil on kodanikuyhiskond kahjuks nõrgem, kui yksikute maaelu, väikeettevõtlust, EU tõukefondide rahastust kirjeldavad kiiduartiklid näitavad. Yks pääsuke ei too veel suve, aga annab poliitikule põhjuse ennast õlale patsutada.
Postita kommentaar