Allolev video on illustratiivne sellest, kuhu poole viimaste signaalide järgi tõekspidamistes liigume. Mäletan, et siinsamas ajaveebis, jumal teab kus, tekkis poleemika, teineteisest möödarääkimine minu eelajaloolise hoiaku suhtes, et poiss ei tohi kunagi lüüa tüdrukut, mees naist. Kusagil oli mul sissekanne koos videoga sellest, et imestasin tüdrukute, TÜDRUKUTE! omavahelise kakluse üle. Noorem põlvkond seletas mulle siis kommentaarides, et minu nõutuses on midagi väga eluvõõrast. Tüdrukud ikka kaklevad omavahel.
Tiidust, naisepeksjast, olen ka kusagil siin kirjutanud. Ei viitsi otsida, mida. Vaevalt, et oma seisukohta olen muutnud. Ei muuda seisukohta ka selles, et naisterahvale pakutakse istet, avatakse uks või makstakse kohtingul. Olen pärit ajast kus mees oli veel mees ja naine oli naine (loe: naiselik). Ma peaksin, tegelikult olengi sügavalt rahul, et aja jooksul on naine saanud võrdsed õigused mehega. Teistmoodi ma ei saakski suhtuda tütarde isana. Samas ma ei taha, et mees kaotaks kohustused naise ja oma perekonna ees. Need, mis seadusesse kirjutatud, aga eelkõige kõik kirjutamata reeglid. Ja pole vaja tulla mulle uuesti rääkima genderist, sooneutraalsusest ja muudest seesinastest asjadest. Peksmine muuseas ongi sooneutraalne f...ministeeriumi ideoloogia paradoksina Lubage mulle jääda illusioonidesse, et on olemas mehelikkus ja naiselikkus. Mida iganes see tähendab.
Postitused
.jpeg)
14 kommentaari:
Otsinguabi postituses mainitud teemade osas:
http://hundiulg.blogspot.com.ee/2012/05/tudrukute-kaklus.html
http://hundiulg.blogspot.com.ee/2016/06/naisepeksja-tiit.html
Samas tundub, et ega see tänapäeva naine eriti ei ootagi mehelt seda mees olemist. Ma küll vaatan oma mätta otsast, kuid kuidagi kaugeks on jäänud see teema. Miks muidu ma sain heas mõttes šoki, kui üks kahekümnendates võhivõõras noormees pakkus end mulle appi rasket reisikohvrit tõstma. Pool päeva mõtlesin, et no on ikka haruldus :) Ei saa laita, meeldiv haruldus :) Tänapäeva ühiskonnas on naised vist liiga iseseisvad. Mis on tore, kuid see liigne iseseisvus võib võtta mehelt ära osakese tema rollist siin elus so mehelikkuse. Mis puudutab aga teisele inimesele füüsilise valu tekitamist siis selles osas peaks küll nulltolerants olema.
Täitsa nõus.
Naiselik tähendab siis vaikivat, kõigega nõus ja kõiki töid ise ära tegevat asjandust, nagu ma eelkõnelejate jutust aru saan.
Ma vist ei ole olnud kyllalt naiselik, miks muidu täna oskan ise praktiliselt kõiki ehitustöid, korstnapyhkimisest rääkimata.
Alternatiiv on elada tillukeses yyrikorteris ja naiselikult õhata, kui halb ja ylekohtune on maailm, no ei anta suuremat elamist, värista ripsmeid, palju tahad.
Tõsiselt rääkides, naiselikkuse kuvand tähendab yldiaelt ka abitist, et mehelikkus pääseks mõnule ja naise ära päästaks. Kahjuks on naiselikke abivajajaid kaugelt rohkem kui mehelukke abipakkujaid ja väga paljud, kes ei taha või suuda mehelikuks koledaks ellujääjaks hakata, peavadki kaaskodanikest sõltuma lausa elementaarsetes asjades. Mul on selle yle väga, väga kurb. Mõtlen kõigile vanadele sõbrannadele, kelle naiselikkus nende meeste jaoks pärast lapse syndi kadus ja siis mindi koledasse võrdõiguslikku Soome, et mitte eestis naiselikult, aga traditsiooniliselt virelda...
Andke mu kirjavead andeks, olen kiirete näppudega kitarrist-laulukirjutaja, kahjuks blogger ei lase enam yle toimetada.
P.s. Soorollidest räägitakse ainult siis, kui see on kellelegi mugav ja kasulik. Muul ajal peab iga lita ise oma kutsikaid lakkuma...
Mind painab üks mõte, Mustkaaren. Tööd ja oskused ei ole teema otseselt, kuid kaudselt küll. Esmatähtis on hoopis suhtumine, hoiakud. Kui mees on tugev, tark, hooliv ja oskaja, siis see ei tähenda, et naine peaks olema vaikiv, kõigega nõus ja igiliikur töörabaja. Inimene on olemuselt laisk. Mees vaatab, et naine saab palgitõstmisega ise hakkama ja ega ta mingil hetkel oma käsi palgi külge panegi - naine on ju niiväga uhke, et seda palki tõstab. Ega siis seda rõõmu saa kallilt kaasalt ära võtta. Ja mida rohkem naine palgiveoga tegeleb, seda väiksem tõenäosus, et mees selle peale tuleb, et naisel võib olla raske. Ja peres kasvavad pojad vaatavad kõrvalt, et nii need asjad käivadki ... Muster hakkab korduma.
Kõik minu külalapsed noormehed oskavad hästi süüa teha, koristada, vajadusel rõivaid parandada. Oma tüdrukute-naiste ees päris suhte alguses nad eriti sellega ei kelgi. Poisid tahavad palki tõsta ... Mulle tundub, et neil on need asjad kuidagi aja jooksul paika loksunud. Üheskoos oma naistega teevad seda, mis parasjagu vaja ning mis paremini kellelgi välja tuleb. Mehelikud poisid. Teinekord viivad naisele ka lilli. Niisama.
Ei. Ma hakkasin toru-, pottsepa- ja elektritöid tegema pärast seda, kui meie pere pärast pikka ootamist ja palumist ikkagi päris põhjas ära käis, ehk - aastaid ei teinudki neid töid mitte keegi. Leidsin, et milleks pirtsutada ja asotsiaali moodi virelda, ehk isegi minna KOVi uut eluaset kerjama, teen need asjad parem ise ära. Ära sa, kulla Hunt, mõtle, et mina ka mingi superkangelane olen. Eriti noorena, minu ajal õpetati kõigile tydrukutele, et tähtis on olla hea toateenija, kyll mees su peavarju eest hoolitseb. Kui ei hoolitse, koli järgmise, ja järgmise, ja järgmise katuse alla, isetegemine on naise jaoks kole mehelik ja suur häbiasi. Mu ema hakkas ykskord ammu karjuma, kui kuulis, et ma tahan mootorratast osta. Siis tuli ka vend kaagutama, et see ei ole yldse plikade ja eitede jaoks, et oma pekke tsiklile sättida on nõme jne. Jne. See ei olnud ainus selline kord. Mu sõbrannadel igast eluperioodist on palju selliseid lugusid. Ma olen mässaja, ellujäämise nimel sõidan kasvõi laialilaguneva kaubikuga, päevakorras on poja toa õhkkytteahjule põlve keevitamine, aga vaat, mõni sõbranna tänu "kasvatusele" ei istu elus autorooli ega võta akutrelli kätte, ennem minnakse Soome koristajaks ja elatakse lastega sotsiaalabi korras saadud pinnal. Väga kurb, et nende võimed niimoodi lukku on löödud.
Mul on lihtsalt erakordselt kole lõust. Heameelega oleksin nõus inimesele, kes minu eest kraavi kaevaks, puid lõikaks ja aknaid parandaks, pille mängima ja kirjusid kampsumeid kuduma, paraku ei huvita need viimased asjad kedagi ja kunstid tuleb elamise eest ära panna. Aga noh, ka puu lõikamine on mõnus, saepuru lõhnab ja õues on ilus. Ja ma ei sõltu kellegi tujudest.
Siin on hea kirjutada, olen anonyymne. Päriselus on asjad teisiti, nimelt "sa oled ikka halb naine, et mees ei ole teile villat ehitanud jne jne." Minu ostetud tehnika ja materjalid võin sisse soolata, neid peale minu enda keegi ei kasutagi. Aga siinkandis on ellujäämine tähtsam kui valge põllekese kandmine iga hinna eest.
Olen Sinu blogisid ju kaua jälginud. Seepärast arvan, et mõistan Sind ja Sinu tegutsemise motiive detailideni. Ja Sa vist ise ikkagi aru ei saa kui tubli oled. Veel üks mehelikkuse ja naiselikkuse tunnus kaasaegses ühiskonnas: mees teeb siis kui tahab, naine siis kui peab? Pisut kurb hakkab selle võrdõiguslikkuse eest võitlemise lõpptulemuse pärast.
ma ei usu, et see on mingi võrdõiguslikkuse eest võitlemise tulemus, vaid Eesti elu üsna pikaajaline reaalsus. kust muidu need vanasõnad, et õige saare naine peab ülal neli last ja joodiku mehe? ja ka Eesti kirjandus on neid tervet maja pidavaid naisi ja tuisupeast mehi täis, võta "Kõrboja peremees" või "Toomas Nipernaadi".
kui kunagi oli see Saare naise Milvi sketš, kommenteeris Muhust pärit kursaõde, et see on antropoloogiliselt (või oli see nüüd "etnograafiliselt") korrektne.
võrdõiguslikkuse teemasse läheb lugu siis, kui naised hakkavad endale selle eest feimi ja respekti tahtma.
feimi ja respekti aspekti kajastas väga hästi Indigoaalane Kristallkuuli juurde jäetud kommentaaris:
"Kui naine teeb, siis on tehtud, Siis on tehtud korralikult, südamega, kõike ja kõigega arvestades. /.../
Meestega on mu suhe keerulisem. Mul on superisa ja supermees ja superkolleegid. Aga kusagil alateadvuses tiksub ikkagi kogemus, et meestele tuleb anda nn händikäp. Natuke edumaad, et nad saaksid sama tulemuse, kui naised. Nad seletavad väga palju, aga tegudega on raskem. Nad on reeglina väga enesekesksed ja väiksema empaatiavõimega. Ehk siis, neid peab alati kuidagi eriliselt kohtlema ja delikaatselt ja ringiga lähenema, kui tahad, et nad midagi reaalselt ka ära teeksid."
ma arvan, et see on üsna traditsiooniline soorollihoiak: mehi peab kiitma, naisi ei pea.
https://kristallkuul.wordpress.com/2018/01/24/mehelik-voi-inimlik/#comments
Tegijaid võib kiita nõrkemiseni, paraku mittetegijaid see liikuma ei pane.
Ma siiski ja ikkagi ei ole tubli, vaid lihtsalt katsun kuidagi õhtale saada. :)
ma ise tahaks nüüd tagantjärgi üle rõhutada, et muidugi on ka need mehed olemas, kes teevad ja vastutavad, isegi siis, kui neid selle eest rohkem ei meelitata-kiideta kui naisi.
lihtsalt mulle tundub, et sooroll üksi seda ei garanteeri - ikka on mõni tubli ja mõni loru; või siis on mõne tublidus ja lorudus teiste kohtade peal kui sooroll ette näeb. ja sel juhul tähendavad ranged soorollid paanilist fassaadihoidmist - no umbes, et naine ehitab kodus kõik asjad valmis, aga pere teeskleb teiste ees, et mees tegi.
ma olen korra natuke sellises olukorras olnud - kui elasin Ungaris, kus soostereotüübid on palju tugevamad kui Eestis, käisin natuke aega ühe ungarlasest poisiga. Ja korra, kui me linna peal olime, läks kõht tühjaks, tahtsime kiirtoitu osta ja juhtumisi oli parajasti mul raha, aga tal mitte.
mis tõi kaasa õudselt piinliku (minu arust) lauaaluse susserdamise - ma pidin raha pisikeses nutsakus laua all tema kätte andma, et tema saaks pidulikult maksta.
``Naine, kes arvab, et ta on tark, nõuab võrdsust mehega.
Naine, kes teab, et ta on tark, seda ei tee.``
/ Keegi Tundmatu /
Postita kommentaar