Mul järjekordse "külalapse" aitamise asi käsil. Õnneks minu lähedastest ka kõige kardinaalsema suhtumisega on loobunud mind mõistusele kutsumast - "igaühe õnn on valikute küsimus ja seega, Hundi ulg, pole see üldse sinu asi.". Ju on nad aru saanud, et nendes asjades olen ma lootusetu.
Noor mees saab paari päeva pärast 21. Tuli siit läbi mitmed korrad koos vanema vennaga, kes samuti üks minu "külalastest", kuid seda hoopis teistel põhjustel. Kuidagi läks jutuks, Õigemini proovis noorem vend mulle öelda, et ta peab minema pensioniametisse ja siis antakse talle uus pensionitunnistus. Mulle tundus asi kahtlane ja palusin tal seda tunnistust näidata. See, mida kartsin osutuski tõeks. Kuu lõpus lõppeb tal senine 80% töövõimetuspension ja raske puude toetus. Pro forma on juuni algusest tegemist adekvaatse ja terve inimesega. meil on ju töövõime reform. Asi on aga nutune. Mina ju ei tea, mis tal viga on, ütleksin, et kurttumm, aga see pole õige määratlus. Midagi ilmselt kuuleb ja püüab ka rääkida, kuid koolis käis ta siiski vaegkuuljate omas. Seega viipekeeles tunneb ta ennast palju mugavamalt.
Mõnedel tema elu pöördepunktidel olen olnud aktiivne osaline. Siis kui ta lõpetas põhikooli ja tekkis küsimus, mis edasi. Leidsin ühe kolme aastase õppekavaga kutsekooli ja panin ta sinna. Ainuke eesmärk, et inimene natuke rohkem sotsialiseeruks. Nii oligi. Pärast ametikooli lõpetamist maabus taas ema juurde, kellel selleks ajaks lisandunud palju nooremaid lapsi võrreldes külalapsega. Seal ta siis oli. Riiklik pension koos puudetoetusega üle kolmesaja euro kuus. Tema ise sai kätte 15-20 eurot pluss järjekordse "isa" poolt mõni pudel viina. Selle peale sekkusin.
Vormistasin "külalapse" pensioni tema enda pangakontole ja leppisin vanema vennaga kokku, et maakonnalinnas üüritav korter on kahe peale. Edasi toimus väsitav töökoha otsimine. Mind paneb imestama firmad, kes kõige madalapalgalisema töö puhul tahavad kandideerijate puhul saada CVd. Midagi sellist nagu kandideeriks soliidse riigifirma juhatuse esimeheks. Lõpuks polnudki midagi hullu. Paar telefonikõnet ja noormees on tööl. Kusagil leivatööstuses toodangut pakkimas. Küsimus muidugi jääb. Mida tegi Töötukassa lisaks jagatavatele värvilistele voldikutele kogu see assta, mida poiss minu initsiatiivil seal arvel oli?
Hetkel rohkem ei jõua kirjutada. Mingil ajal jätkan.
Hetkel rohkem ei jõua kirjutada. Mingil ajal jätkan.
Postitused
7 kommentaari:
Täitsa perses...
Jumal hoia,kui hea inimene elab kuskil metsa sees...
Töötukassa on ju ammu välja öelnud, et nemad põhimõtteliselt ei otsi kellelegi töökohta -- et see on inimese enda valida ja vastutada. Nemad ainult näitavad, kust otsida, õpetavad CV-d koostama jne.
Eks ametitest tuleb ka positiivseid kogemusi, saavad koolitusi jms. Aga noh, negatiivne jääb ikka paremini meelde, läheb inimene üle pika lapsehooldusaja töötukassasse, et naaseks tööturule. Ametnik küsib "aga miks te seal maal elate". Idee oli pigem ikka selles, et maal inimesel aidata midagi uut õppida või ettevõte püsti panna. Lihtne lahendus on aga vist hoopis kogu maarahvas linna küüditada.
Töötukassa on üpris mõttetu paik tõepoolest. Täiesti tervet ja adekvaatset inimest, kellel on mingi varasem (edukas) tööotsimiskogemus jne, polegi tarvis otseselt tööle aidata, pakkugu niisama koolitusi ja rääkigu motivatsioonikirja kirjutamisest. Aga ilmselgelt varasema kogemuseta pluss erivajadusega inimene - sellisel tulebki võtta käest kinni ja viia ta näiteks leivatööstuse pakkimisosakonna ülemuse jutule. Ja kui seda ei tee töötukassa ametnik, peaks seda tegema kohalik sotsiaalnõunik. Vedas poisil, et kuskil metsa sees üks hea inimene elab.
Mul kipub ka see viga natuke küljes olema, eriti kui jälle kellelegi rahvuskaaslasele vaja öömaja anda :D Oled lihtsalt imetlusväärne!!!!! (hästi palju hüüumärke otsa)
Tempora mutantur... Mõned asjad aga siiski ei muutu. Ka tänapäeval saad töö-otsa peamiselt tutvuse kaudu. Nii oli minul , kui TRÜ vabadiplomiga lõpetasin ja samuti on lugu lapselastega.
Postita kommentaar