Proovisin tähelepanelikult lugeda teemat blogide sisutühjusest. Adekvaatselt sain aru, mida üks või teine mõtles ja ütles. Nõustusin peaaegu kõigega. Kui aga teise nurga alt vaadata, siis absoluutselt ei nõustu. Sellel fotol on sisuliselt tühjus:
Aga tegelikult ei ole. Me igaüks anname ju sellele pildile sisu. Sellisena nagu oskame või tahame. Sama on ka blogidega. Meie/minu iga mõte, lause, sõna ajaveebis loob ettekujutuse kirjutajast. Blogijatena oleme vaimsed stripparid. Mida rohkem me kirjutame, seda vähem jääb kõrvalseisjale midagi varjatuks. Ning kuigi meist paljud, mina kaasaarvatud, arvame ning loodame, et oleme osavad ja väldime enesepaljastust, siis see ettekujutus on petlik. Pole oluline, kas kirjutan eile söödud kapsasupist või sellest, et susisemisega päästab rasvatihane oma elu. Aines, millest kirjutame räägib meist juba mõndagi. Stiil, kuidas kirjutame räägib juba palju üksikasjalikumalt meie lapsepõlvest, minevikust, vaimsest kapasiteedist. Tahame või ei taha, blogijatena avame lugejatele oma mina isegi siis kui millestki isiklikust ei kirjuta. Rääkimata siis sellest kui ajaveeb ongi vaid keskendunud oma isikliku mina eksponeerimisele.
Ka kõige sisutühjem blogi kannab rikkalikku informatsiooni kirjutajast. Ja põhiküsimus on hoopis selles, et kas mind huvitab konkreetse inimese enesepaljastamine või mitte. Kas see enda vabatahtlik lahtikoorimine on mulle meeldiv või mitte väga.
Postitused
11 kommentaari:
Eks see sisu või sisutus ole jah vaataja silmades või kõrvades. Aga kui võtta näidiseks ka teles näidatud jupike videobogi, kus noor tütarlaps sisustas veerandtunni vadistades sellest kuidas tal kord ripsmekarv väga valesti hoidis, siis ma pole päris kindel, kas sedalaadi sisu on vaja.
Eks igal potil ole kaas ja klipil publik aga juba natuke vanema inimesena tekib kerge hirm, et kui sellist kraami sama entusiastlikult edasi toodetakse siis äkki saabki Internet täis...
Ja see, mida me sisust või sisutusest ise välja suudame lugeda, näitab jälle paljuski meie enda kohta.
"Ka kõige sisutühjem blogi kannab rikkalikku informatsiooni kirjutajast."
Sellega on kõik öeldud.Raadios oli kunagi blogidest saade.Valiti pimesi blogisid,loeti mõned read ette.Ma ütleks---plämade plämade pläma! ja nii arvas ka saatemeeskond.On ikka v ä g a vähe selliseid,mis kannatavad aastatepikkust lugemist.
Ma ise ei blogi, kuigi olen isegi möelnud sellele. Et oma hyperkiiret mötlemist natuke taltsutada ja analyysida siis kirjapilti, see selleks.
Loen väga erinevaid blogisid ja on nagu mingi "sitamagneet" lugeda ja olla kursis minule ääretult ebameeldivate blogijate tegemistega. Oeh, see söltuvus.
Nonii, möte läks jälle uitama aga tahaksin eeh...
Oled minu lemmikblogija! Kirjuta rohkem
Eelmise aasta blogiauhindadel panin ennast kirja ilublogijaks. Teadlikult ja provotseerivalt. Mõni inimene klõpsas siis esimest korda minu ajaveebile ning olid väga nõutu. Pärast ilmselgelt huvi mittepakkuvate postituste sirvimist jäigi neile arusaamatuks, miks ma oma sisutühjusega EBA-l ilublogijana kandideerisin.
Aitäh.
nüüd on järjekordselt see moment, kus mul on hirmus vajadus siinsele blogipidajale armastust avaldada.
Tühjus on ka meie filosoofias oluline.
See on nagu noorpaari esimene korter:
tühi valge soe ja mõnus, üks madrats...
Kunagi, aastaid tagasi, väljendas nüüdseks eriti põlatud mees oma arvamust sedasi: vaimne onaneerimine. (Ega väljend mullegi meeldinud, mõjus kuidagi labaselt ja näis üleolev olevat.) Meeles on, et taoline väljend oli mõeldud kõiksuguste arvamuste ja arvajate pihta, mil ja kel polnud sisuliselt midagi öelda. Sõnad ja sõnad, tehtud iseenda (vaimu)häda ja/või kasu tarbeks.
Meeles on seegi, kuidas meedia juhtrollis oleva ajalehe viimane lehekülg oli sõnastatud sellele väljendile, et mida kõik see väljend ütlevat selle kasutaja ja tema isikuomaduste kohta, aga ei ühtki sõna väljendi kasutaja mõtetest - oli see vast üllatus!. Mul oli vastik. Antud väljendi kasutaja oli omamoodi edev, ent ta kirjutas toimuvast, ümbritsevast. Sest ajast sai mulle demagoogia üks tahkudest selgeks, kibedalt.
Ühel hetkel võtsin antud väljendaja kirjutatuga veidi taastutvuda. Vilets kirjutaja (ja mõtleja), aga tollal mõjus ta muu pahna sees uudselt, selgitavalt, peamiselt ühiskonna protsesside mõistmiseks.
Blogides on isiku arvamusi vähe, on isiku jaoks olulis(t)e, sobiva(te) inimes(t)e arvamus(t)e tõlgendus(ed), mille sisu ütleb tõlgendaja kohta tõesti mõndagi. Ühiseks jooneks tundub blogijatel olevat usk, et kui suudetakse ennast kirjas piisavalt ladusalt väljendada, on kas õigus või kohustus (teiste) arvamusi tõlgendada. Ei ole. On vaimne onaneerimine ja seda on krd-i palju, blogija arvamus(t)e, kui seda üldse on, (üles)leidmine on pea võimatu.
Mäletan hästi seda Gustav Naani ütlemist, udusemalt kogu seda akadeemiku mõttemaailma vastuolulisust. Minule on millegipärast eriti häirivaks muutunud sisutühjad heietused raadio- ja telejaamade eetris, need arvamussaated, kus ajakirjanikud avaldavad oma mõtteid nädala sündmustest (Olukorrast riigis, Keskpäeva tund, Meedia keskpunkt jms.). Ei osanud leida sõnu selliste saadete iseloomustamiseks. Nüüd Sa tuletasid mulle meelde, et juba Naan leidis nähtusele ühise nimetaja.
Raadio jm jutusaateid ma samal põhjusel ei kuula - niimoodi rääkida oskab igayks, aga kas sellel ka tulemusi on?
Avaldan suure saladuse - minu plogi ei olegi vaimlise sisu levitamise pärast loodud, see on puhas ajaviide, kaunis kunst ja kaugele maale läinud sõbranjedega suhtlemise kanal. Mitte raasugi trende, mitte purukestki sydamevalu isamaa tuleviku pärast, mitte ridagi moodne, trendikas ja ilus olemise saladuste kohta. Tundub mõttetu? Aga näe, selline on mu mõttemaailm ja elu.
Postita kommentaar