teisipäev, 29. märts 2016

Blogimisest ja edevusest

Eveliis arutleb oma ajaveebis blogimisest. Ma vist kordan ennast, et minul sai see alguse vajadusest tulla välja depressioonist, sõltuvustest, hiljem kurjast diagnoosist jne. Ühel hetkel lisandus ka lugeja. Seda siis kui avastasin, et mõni inimene tuleb siia päriselt ja tõepoolest lugema. Ning kaasa rääkima. Ma olen püüdnud pidevalt jälgida, et ma ei kirjutaks publikule, vaid jätkuvalt iseendale. Kui märkan, et edevus saab minust võitu, lõpetan. 

*Jaanuaris 2012 kirjutasin ühest vanast heliplaadist, sopran Ella Masing-Grünbergist. Kolm ja pool aastat hiljem saan Anonüümselt vastukaja:
"No teie rõõmuks võin öelda, et mul on plaat mis on salvestatud Tallinnas 1908 ja seal teeb Ella Masing-Grünberg oma heliplaadi debüüdi lauldes laule "Jgathewine armukese järele" ja "Kukku sa kagu." Nii, et kõik pole kaugeltki kadunud."

*Sama 2012. aasta septembris kirjutasin loo kirjaümbrikust, nii korduv paljude eesti perede jaoks segastel aegadel, kuid samas iga perekonna jaoks ainulaadne ja dramaatiline. Kolm aastat hiljem kirjutab keegi Anonüümne:
"Antud lugu siis minu vanavanaisast ja vanaemast ning vanatädist. Albert-Johannes oli vanavanaisa ja Anne mu vanaema ja Lembi minu vanatädi. 
Vanaema sönul tal meeles köik nagu eilne päev ja kui kohutav see oli.
Huvitav mis ta rääkinud on, et kui kord öösel pissile läks öue, nägi lendavat tähte ja soovis, et saaksid tagasi koju. Ja saidki. :) 
Elavad hästi, Lembil on lapsed ja palju lapselapsi. Annel on 2 poega ja ainuke lapselaps - mina. :) 
Kahju muidugi, et vanavanaema nägin lapsena kuid, et vanavanaisa ei saanudki mind kunagi isegi süles hoida"

*Kaheksa aastat tagasi, 2008, trükkisin pisut toimetatud kujul siia ajaveebi tollal minu jaoks tundmatu autori käsitsi kirjutatud mälestused. Paari aasta pärast pidasin vajalikuks selle juurde tagasi tulla selgituste andmiseks. Jälle mööduvad aastad ja Santa kirjutab:
"On tõesti huvitav lugeda inimestest keda teatsin.olen lugenud ka rossi jüri käsikirja kuid kahjuks mitte lõpuni seal sellist sõna kasutust ei olnud see oli rohkem nagu jutustus.inimene kelle kåes jüri kåsikiri on võiks selle siin avaldada tegelased on enamuses samad.kümme aastat tagasi ei osanud sellest kåsikirjast eriti midagi arvata kuid nüüd on need målestused mida enam kellegi kåest ei kuule."

*Veebruaris 2014 kirjutan Tombi poistest. Kaks aastat hiljem kommenteerivad esmalt Mati Erik:
"Olen 57 ja laulan siiani. Alustasin 1965.a. Tallinna Pioneeride Palee Lastekooris ja jätkasin Tombis. Olin II hääl ja Gunnar Flossi käealune. 1969.a. Laulupidu oli esimene ja tunne ei unune kunagi. Hiljem olen laulnud koos Uno Järvela poja, Andresega, Sõprusühingu Kammerkooris."
Pisut hiljem Ants Johanson:
"Tänu kunagiste piltide käivitamise eest!

Omaette väärtus, mis poistekoorist kaasa sai - lisaks laulmisele ja "sotsiaalsele paile", et tegeled millegi olulisega - oli harjumus kindlal päeval ja kellaajal proovis käia. Mis hoidis ära mitmed võimalikud tegevusetusest ja eesmärgitusest tekkivad jamad.

Ja tuletame meelde bussislaulmisi

Paljusid Tombi-poisse saaks veelgi nimetada (igal lauljapõlvkonnal ju omad mälestused): Tõnu Tormis (https://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_3_32212361.jpg), Johansonidest laulis ka Mart - I sopranit, Indrek Umberg (praegune rahvusmeeskoori direktor), Urmas ja Andres Kokk, Virgo Veldi, Vesse Võhma, Tiit Kolde, Tarmo Korol ja veel kümned praegu väärikad mehed..

Kummardus Uno Järvelale, Gunnar Flossile, Aita ja Linda Tederile, Laida Kullile, Peeter Perensile jne.

Üks foto kah, tõenäoliselt 1976. aastast:
https://drive.google.com/a/johanson.ee/file/d/0B_dX64kjDnYUZTBOdjNkQ1lWYms"

*Viie aasta eest kirjutasin sarja lugusid Eestiga seotud lennukite kaaperdamistest. Vist ei möödu nädalatki kui keegi ei käiks läbi Google otsingu midagi neilt lehtedelt otsimas. Hiljuti kirjutas keegi Anonüümne täienduseks:
"5.9.1958 toimus kaaperdamine samuti Tallinna lennuekipaaži lennukis:https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%9A%D0%B0%D1%82%D0%B0%D1%81%D1%82%D1%80%D0%BE%D1%84%D0%B0_%D0%98%D0%BB-14_%D0%B2_%D0%99%D1%8B%D1%85%D0%B2%D0%B8 P.s. eelpoolmainitud pioneerilaagris olen isegi olnud. Büsti ei mäleta, küll aga jäi meelde söökla lähedal seisnud purilennuk, kuhu võis siis ronida ja liikuvaid osi logistades endamist ette kujutada."

*Alles täna avastasin, et Anonüümne on kaheksa aastat hiljem kirjutanud kommentaari ühele vanale, väga isiklikule postitusele:
"Kange nututuju oli, sirvisin niisama blogisid , ja kae---nuttu jätkus kauemaks,sai asjaga ühele poole."

*Ja muidugi on palju neid kommentaare, mis tulevad erinevatele tekstidele väikese viivitusega. Näiteks kuu aega tagasi kirjutasin PISA testist. Täna kirjutas Morgie sellele mitmeosalise asjaliku ja argumenteeritud kommentaari:
"Krt, see lollidekooli kild ja "küll on hea, et neid sulgetakse" ajab kohe tigedaks. Kust need 300 igaastast väljalangejat sinu arust tulevad? Kui nad jõuaksid erikooli, kus on eripedagoogi ettevalmistusega õpetajad, siis nad ei langeks välja. Ja saaksid hariduse tavalise õppekava järgi. Aga kuna sinusugused tembeldavad need koolid lollidekoolideks, siis lapsevanemad lapsi sinna panna ei taha.
Inimene, mõtle, enne kui ütled."

Ülalloetletu on põhjus, miks ma blogin avalikult. Ja sellise tagasiside puhul ei häbene ma olla ka pisut edev.

7 kommentaari:

Eveliis ütles ...

Ka mina hakkasin blogima endale, selleks, et Mutrikesena toime tulla, algul luges blogi paar sugulast, siis paar tuttavat, töökaaslast, nnde tuttavat... Ring läks suuremaks, tekkisid esimesed kommentaarid, arutelud, mina kaotasin anonüümsuse. Lugejaid tuli juurde ja juurde, tekkis edevus. Ikka kirjutan endale, et end välja elada, aga paganama vahva on kui blogi ka loetakse. Kaasa räägitakse. Meeldib mull kriitika teinekord või mitte. Huvitav on see fenomen, kuidas blogi ühel hetkel hakkab elama hoopis teist elu kui selle mõte alustades oli.

Kaur Virunurm ütles ...

Hundi ulg! Sa meeldid mulle väga. Kirjuta, kirjuta, muudad rikkamaks nii enda kui meie maailma!

Anonüümne ütles ...

Ma olen tihti mõelnud, et võiks ju kommenteerida, aga ei ole kunagi sinnani jõudnud. Tahtsin lihtsalt öelda, et hindan Sinu blogi väga, iga uue postituse tulek tekitab minus elevust. Olen 20ndate alguses ja ilmselt mitte päris "õige" sihtgrupp, aga ajalooliste lugude (ja ka lihtsalt oma mõtete) esitamine nõnda põnevalt, mitmekülgselt ja toredalt on minu meelest üsna haruldane oskus. Aitäh!

notsu ütles ...

Jaa, jaa, mida Kaur ütles. Kirjuta, sind on blogimaastikule tarvis.

Mul endal on kusjuures mõnes mõttes sarnane hoiak: kirjutan asjadest, mis endal kripeldama jäävad või mida on endal tore kirjutada või mis tundub lihtsalt huvitav, mitte ei orienteeru publikule. Aga sellegipoolest on tore, kui vahel tuleb tagasisidet (kusjuures sellest tuleb vahel uusi ideid, millest kirjutada, mõtted põrkavad üksteise vastu ja sünnitavad uusi).



kristallkuul ütles ...

Kirjuta muidugi samas vaimus edasi. Loodan, et leiad aega sagedamini kirjutada, viimasel ajal postitused harvemaks jäänud.

Anonüümne ütles ...

Armas Ulguv Hunt! Pole vahet, kas kirjutad endale või kõigile- mina loen alati suure naudinguga. Ma enam ei mäletagi kuidas Sinu blogi leidsin. Küllap ikka seoses pagulaskriisiga- midagi ma järelikult leidsin. Kontrollin nüüd igapäevaselt, kas on midagi lisandunud. Kõik on nauditav, mida Sa kirjutad. Tervist Sulle!

kaaren ütles ...

Nõus.