Teinekord ei saa ma isegi aru, miks ma mõnel teemal siia neid ülestähendusi kirjutan. Arvatavasti seepärast, et kunagi oli ka minul see periood, kus aktiivse mõtleva inimesena tahtsin "maailma" paremaks muuta. See illusioon püsis minus pikka aega, seni kuni argipäev, mina ise ja olud sundisid mind lõpuks pagendusse. Enamus ühiskonnas toimuvast ei puuduta mind juba ammu, otseselt ja kaudselt. Seda ka allpool kirjutatu osas - minu lapsed on täiskasvanud, elus suht hästi hakkama saavad, pooled neist ennast sisse seadnud hoopistükis välismaal. Ka kõik mu lapselapsed kasvavad täisväärtuslikes perekondades, hoolitsetud ja armastatud oma ema ja isa poolt. Kõige selle taustal tahan siiski kirjutada meie teismeliste PISA testiga seonduvast, kuid pisut teisiti.
Miks mitte olla uhked, seda ma olengi, et Eesti lapsed on targad. PISA testi tulemused ometi tõestavad seda. Ma ei taha kaotada mõttejärge, seepärast hetkel, oma vaimset jõuvaru raiskamata ei süvene testi läbiviimise detailidesse. Püstitan vaid mind painava küsimuse: kas testitavate hulgas olid ka hariduslike erivajadustega (HEV) lapsed? Mul on meeles arv, et praegustest eelkooliealistest on umbes 11 tuhat last puudega, iga seitsmes mudilane. Muidugi tuleb mööndusega öelda, et nn. puudega laste hulka on arvatud nii need, kellel pisikene kõnedefekt kuni tõsiste meditsiiniliste ja vaimsete probleemideni välja. See arv, iga seitsmes, on ühelt poolt jahmatavalt suur. Kuid teisalt peaks viitama sellele, et taoliste laste varajane märkamine kindlustab õigeaegse vajaliku abi, "tuunimise" korral aitab aga neid paremini ettevalmistada kooliks.
Paraku ja ka loogiliselt seletatavalt on nii, et õpingute jooksul hoopis HEV laste arv suureneb. Meelde on jäänud, et meie üldhariduses on üle 20 tuhande haridusliku erivajadusega õpilase. Minu arust on võetud õige suund, et nn. "lollide" koolidesse suunatakse üha vähem selliseid lapsi. Need lapsed õpivad tavakoolis ja valdavalt lihtsustatud õppekavaga, kas siis tavalises klassis või siis vastavates eriklassides. Aga selle PISA testiga seoses ikkagi küsimus, kas ka need lapsed osalesid selles testis?
Ideaalis peaks kõik lapsed saama vajalikku tuge ja abi, et omandada võimetele vastav jõukohane haridus. Aga ega see vist päris nii pole. Igal aastal langeb meil põhikoolist välja üle 300 lapse. Ülaltoodud tuhandete kõrval tühine arv, suhtarvuna teiste Euroopa riikidega isegi tagasihoidlik. Ometi on need 300 kujunevat isiksust, meie ühiskonna liikmed, kelle edasisest saatusest me midgi enam ei tea ega tahagi teada. Samamoodi nagu on isiksused need ülalmainitud kakskümmend tuhat last ja nendega seotud nelikümmend tuhat lapsevanemat, kaheksakümmend tuhat vanavanemat ...
Veel üks arv on meeles. 34 tuhat Eesti noort vanuses 16-24 ei õpi ega tööta. Statistika kohaselt ei tegele mitte millegiga. Selge see, et siinkohal oleks sobilik spekuleerida ümbrikupalkadest, eneseotsingutest välismaal või muust sellisest. Aga võiks hoopis rääkida panustamisest ühiskonda.
Ning siis see viimane arv. Iga viies vastutulev inimene on vaene, pehmelt ja kroonulikult väljendudes suhteliselt vaene, 260 000 vaest inimest. Aga meie lapsed on ometi "maailma targemaid"! Küll ma olin lapsena pettunud kui sain teada et maailma rahvaste keelevõistlust ei toimunudki ja eesti keel ei saanudki auhinnalist kohta. PISA test seevastu ei ole müüt. Seepärast ja siiski, mis ometi juhtub nende tarkade lastega, nendest kümnetest tuhandetes vähemtarkadest, keda testima ei lubatud, rääkimata?
Postitused
43 kommentaari:
Väga head pildid!
Aga teemasse on just praegu toimuv diskussioon ühe kurdi poisi suhtes, kes osales hiilgavalt inglise keele olümpiaadil, aga ei võitnud, kuna polnud arusaadavalt võimaline tegema kuulamisosa.
Ehk siis mis kasu on sõnadest- vajadustega lapsed tavakooli; integreerime jne jne kui see tegelikkuses ikkagi ei toimi.
Kõik see kokku on väga raske teema. Nõrgematel on tõesti hea, kui nad on tugevamatega koos. Aga tugevatel? Üks pluss on "näevad erinevaid maailmu, harjuvad teistsugustega" aga reaalselt on iga protsess just nii hea, kui on selle nõrgim lüli...
Eks ta ole: on ju uhke olla pärit maailma targemate seast , kui ei oleks siin ühte pisikest aga ...Kindlasti oleme me kohanud mõnd üliharitud sugulast või tuttavat, kes igapäevaelugagi hakkama ei saa, rääkimata kusagile töölesaamisest .
Meie vanavanematel oli heal juhul kolm klassi külakooli, aga elust nad läbi tulid. Jah, loomulikult, siis olid talud . Praegusel tehnikaajastul on väga tõenäoline , et ka suur hulk neid haritud noori, kes on läbinud edukalt igasugused testid, ei leia endale tulevikus rakendust. Ja siis on hea, kui nad kuidagi igapäevaelugagi hakkama saavad . Minu arust on see hoopis suurem mure .
Aga minu kaardikarbis on täitsa olemas see pilt,kus poiss emale "aru andma peab"...
tallinlanna
Suheldes tihedamalt mõne üldhariduskooli pedagoogiga tundub mulle, et erivajadustega laste tavaklassidele integreerimine ei ole väga hea mõte. HEV laps vajab õpetaja tähelepanu rohkem ning kogusee tähelepanu võetakse ju ülejäänud klassilt. Õnneks hakkavad koolides aina rohkem levima väikeklassid HEV lastele, nii saavad nad vajaliku tähelepanu ja toetuse õpetajalt, ei häiri kollektiivi tööd ja käivad siiski tavakoolis koos teiste omavanustega. HEV laps võib olla väga tark ja hea peaga aga suurklassis ei ole õpetajal võimalusi teda toetada ja juhendada ning erikooli saatmine ja nn "pitseri panek" võib tuleviku hoopistükkis rikkuda.
Seega ma olen HEV laste tavakoolis käimise poolt aga koolides peaks olema ka vastavalt ettevalmistatud pedagoogid ning võimekus lastega tegelda.
Enda lapse kooliminek on veel kaugel kuid mõtted käivad Waldorfkooli rada. Personaalsem lähenemine ning waldorfpedagoogika võtted tunduvad mulle mõistlikumad kui nn "koolipapa stiil" mida näeme enamikus koolides.
Tegelikult tuleb helgemaid kui vähem helgemaid päid igast koolitüübist aga võimalusel võiks ju kool olla õppija mitte õpetaja vajadustele kohandatud.
Indigoaalane: vaatasin huvi pärast, kuidas Soomes erivajadustega lapsi haritakse, leidsin 2012. aasta andmed. Erivajadustega õpilaste koguarvust on seal veidi väiksem kui siin (meie 9,2% vs. nende 8,1%); erikoolides õpib meil rohkem õpilasi kui neil (meil 3%, neil 1,2%), aga eriklassides rohkem (meie 1,3% vs nende 2,6%). Nähtavasti tähendab siis erivajadustega õpilaste integreerimine neil pigem seda, et tavalise kooli piires leitakse erilisi toetamisvõimalusi. Mis vastab nende haridussüsteemi üldisele eetosele: neil on põhimõtteline ühtlusharidus, koolikatseid ei tehta, aga koolidel on rohkem personali kui meil, mitte ainult HEV-laste tarvis, vaid üleüldse on laste peale rohkem õpetajaid, nt kaks õpetajat korraga klassis.
Ja see, et neil on testide põhjal tipud kõrgemad kui meil (kuigi meil on see asi mõnevõrra paranenud), näitab, et ühtlusharidus ei nüsi sugugi andeid ära - tingimusel, et see ühtlusharidus on ühtlaselt hea (mis mh tähendab, et lastega tegelemas on piisaval arvul ja piisavalt kompetentseid täiskasvanuid).
Mul on selline küsimus et kas vene koolide õpilased Eestis teevad PISA teste riigikeeles või eesti keeles? Äkki oskate öelda
Vabandust ma pidasin silmas siis ikka seda et kas riigikeeles vòi VENE keeles? :)
Ma praeguse kohta otseseid andmeid ei leidnud, aga 2012 sooritas küll 21% õpilasi testi vene keeles, mis tähendab, et seda SAI teha vene keeles. vaevalt see praeguseks muutunud on.
selle üle võib muide uhke olla, et eesti venekeelsete koolide tulemused on paremad kui Vene emamaa koolidel.
Juttu lugedes hakkasin nutma. Seal kusagil metsade ja põldude ääres elab üks mees kes muretseb tõeliselt ja siiralt ühiskonna kaitsetumate pärast.
Oled arvud täpselt ritta seadnud ja lisaks analüüsid kainelt olukorda. Viimase aja koolitused on sageli sellised, et nn. mustatöö tegijad väidavad üht ja ministeerium ajab oma rida.
Hullem see, et üldiselt neid lapsi ei sallita (vaielge vastu). Nn. "torulapsed" on sootuks mugavamad (väljend "torulaps" tähendab nn. tavalist last versus ebatavaline laps)
Aga teine teema, minu nimetatud "bussijaamalapsed" on nagu kastisüsteemi osa maal - kelle laps sa oled? Külas ja alevites on neil nimed - linnades on nad nimetud. mis neist saab? Kas nad sattuvad vaatama näitust Ajaloomuuseumis "Eesti vabariik 100", mille toimetamine maksab mingeid miljoneid ja kõnnivad punasel vaibal? Võite arvata. Ma parem ei arva.
Kuid blogi omanikule - kübar maha ja kummardus (kui oleksin meessooline)
ja musi koonukesele - Emmeliina
ja veel
http://opleht.ee/26998-teistmoodi-lapsed/
koos kommentaaridega päris huvitav
Aitäh Notsu. See on huvitav, sest minu teada Inglismaal ja väga võimalik et ka mònes teises riigis peavad kõik lapsed selle testi tegema riigikeeles, vaatamata selle kas riigikeel on nende emakeel või mitte. Võttes arvesse kui palju on näiteks Inglismaal või Rootsis sisserännanuid ja riigikeelt mitte rääkivaid või palju halvemal tasandil rääkivaid lapsi, siis ma eeldan, et see kindlasti mõjutab ka vastava maa testide tulemusi. Huvitav kui palju mõjutaks see Eesti tulemusi, kui vene koolide lapsed peaksid PISA testid tegema eesti keeles?
Minu HEV laps ehk düslektikust poeg tegi küll koos teiste klassikaaslastega PISA testi. Ta käis mul tavakoolis ka. Õpetajad olid üldiselt mõistvad. Kõigiga andis kokku leppida, et poissi klassi ette valjusti lugema ei kutsuta. Kui keegi tahtis kuulda, kuidas ta loeb siis leiti mõni minut vahetunnis kui teised olid klassist läinud. Sai hakkama küll
Olen veendunud, et KÕIGIL lastel on rohkem võimeid kui neid iial realiseerida suudetakse. Need võimed aga kuluvad elementaarse ellujäämise peale ja päris tihti jääb elu jooksul peale olude sunnil omandatud negatiivne iseloomujoon. See ei muutu seni, kuni last nähakse ainult objektina, tylika kuluallikana. Kuna selline suhtumine saab alguse kodunt ja on väga levinud kogu maailmas, jääb unistus inimkonna paremaks muutmisest justnimelt laste harimata jätmise taha.
Jah, meil on suhteliselt tasuta põhiharidus, väidetavalt ka kesk -ja ametiharidus, aga juba koolieelikud kannavad endas lugematute esivanemate põlvkondade õpitud abitust ja sotsiaalset rumalust, MITTE hariduslikke v vaimseid erivajadusi ja puudeid.
Isegi vanade pättide ja parmude juures välgatab aeg-ajalt nende kasutamata võimete raasukesi, aga olud ja inimlikud nõrkused on teinud oma töö.
Kylapillimees näeb mõndagi.
Olen veendunud, et KÕIGIL lastel on rohkem võimeid kui neid iial realiseerida suudetakse. Need võimed aga kuluvad elementaarse ellujäämise peale ja päris tihti jääb elu jooksul peale olude sunnil omandatud negatiivne iseloomujoon. See ei muutu seni, kuni last nähakse ainult objektina, tylika kuluallikana. Kuna selline suhtumine saab alguse kodunt ja on väga levinud kogu maailmas, jääb unistus inimkonna paremaks muutmisest justnimelt laste harimata jätmise taha.
Jah, meil on suhteliselt tasuta põhiharidus, väidetavalt ka kesk -ja ametiharidus, aga juba koolieelikud kannavad endas lugematute esivanemate põlvkondade õpitud abitust ja sotsiaalset rumalust, MITTE hariduslikke v vaimseid erivajadusi ja puudeid.
Isegi vanade pättide ja parmude juures välgatab aeg-ajalt nende kasutamata võimete raasukesi, aga olud ja inimlikud nõrkused on teinud oma töö.
Kylapillimees näeb mõndagi.
Hundi blogi on erakordne. Sattusin sõna "tõenäosusteooria" taga ajades googles kuidagi pealkirjale "Aasta siis oli 65---õnnemängud", millest edasi sain teada, et see on Rahvusarhiivi ajaveeb. Kohe oli Hundi blogi silme ees. Väga huvitav!
Tarkuse suhtelisusest ehk asjade reaalsest seisust PISA testi näitel kirjutab hästi
http://ellikild.blogspot.com.ee/2016/02/mis-on-pask.html
Elli artikkel on arusaamatu.
Lisan yhe mõtte - kool ei saa teha imesid. Kooliõpilane (ja tema tulemused) on töö tellija materjalist. Ehk - kool on teenusepakkuja, laps on objekt, vanem on klient.
Elli artikli mõte oli mumst see, et need "suurepärased PISA tulemused", mida meil haibitakse, tähendavad tegelikult kõigest seda, et meie õpilased saavad võrdlemisi triviaalsete ülesannetega hakkama. ja niipea, kui ülesanne on päriselt 9. klassi tasemel, siis suurem osa enam ei saa. nii et nende tulemuste pärast ei ole mõtet endale vastu rinda taguda ja mõelda, et küll me oleme targad.
"Üks,kes kõik on..." SELLISE NIMEGA (vist oli)BLOGIS ON TEEMA 13.02.16 ---Natuke PISA-st
Hariduslik erivajadus ei tähenda sugugi alati vajadust lihtsustatud õppekava järele või "lollidekooli". Väga sage on hoopis käitumuslik, tahte- ja tundeelu probleemidega seotud erivajadus ja uskuge, need lapsed ei vaja lihtsustatud õppekava ning neile mõeldud koolide sulgemine on KURITEGELIK. Seda on juba tehtud, Keilas näiteks.
Need lapsed vajavad TEISTMOODI KOOLIKESKKONDA, oluliselt väiksemaid klasse aga ka oluliselt vähem rahvast vahetundides ja seda keskkonda ei saavutata suurkoolide juurde väikeklasse tehes (õpiraskustega laste jaoks on väikeklassid või isegi natuke suuremad eriklassid lahendus tõesti).
PISA testides võivad sellised lapsed saada vägagi kõrgeid tulemusi, kui aga soorituskeskkond on rahulik ja stressivaba.
Tegelikult ei peaks ükski laps käima klassis, mis on suurem, kui 15 last. Mõni lihtsalt saab selle stressiga hakkama. Mõni ei saa.
Ulme, eh.
Ja reaalne kogemus on kahjuks ka see, et suur tavakool lihtsalt ei tee käitumusliku erivajadusega lapse jaoks väikeklassi, ei teeks isegi siis, kui vähemalt neli last oleks sama diagnoosiga, sest Tallinna haridusamet ei eralda selleks vahendeid.
Krt, see lollidekooli kild ja "küll on hea, et neid sulgetakse" ajab kohe tigedaks. Kust need 300 igaastast väljalangejat sinu arust tulevad? Kui nad jõuaksid erikooli, kus on eripedagoogi ettevalmistusega õpetajad, siis nad ei langeks välja. Ja saaksid hariduse tavalise õppekava järgi. Aga kuna sinusugused tembeldavad need koolid lollidekoolideks, siis lapsevanemad lapsi sinna panna ei taha.
Inimene, mõtle, enne kui ütled.
Täna Sind, Morgie, kirgliku kommentaari eest. See väljendab muret ja läbielamisi.
Nagu sellistel puhkudel ikka, proovisin aru saada, mis mul valesti läks. Arvatavasti ei ole me ühel lainel läbi isikliku kogemuse. Märkan, et minu pilk asjadele on üha rohkem selle inimese oma, kes elab kusagil ääremaal. Kogu teadliku elu elasin sünnist alates pealinnas ja siis oleksin arvatavasti seisukohal "küll on halb, et neid sulgetakse". Selgitan.
Jõuluvaheajal vestlesin ühe ema ja isaga. Nende algklassis käiv tüdruk oli toonud koolist formulaari, milles paluti vanema nõusolekut lapse üeviimiseks lihtsustatud õppekavale. Eelnevalt, kooliaasta alguses, tehti vanematega ääri-veeri juttu kui tore koht on erikool, kus sellised erilised lapsed on igakülgse pedagoogilise tähelepanu all. Sellest, "lollide koolist" (vanemate kasutatav termin), nad loobusid. Nüüd oli siis päevakorral lihtsustatud õppekava. Tegelesin natuke lapsega. Minu ebapedagoogilise hinnangu kohaselt on tegemist lugemisoskuse tehnilise puudulikkusega, mis on kergesti teatud võttetega parandatav. Tüdruku vanemad on eri rahvusest, mõlemale on eesti keel võõrkeeleks. Minu soovituste kohaselt tegelesid nad tüdrukuga pisut teadlikumalt ja regulaarselt. Hetkel on erikoolid ja lihtsustatud õppekava võetud kooli poolt päevakorrast maha. Jääb muidugi küsimus, miks pole selles ääremaa tavakoolis, kus klassis 10-15 õpilast, leitud võimalust sellise lapsega pisut rohkem tegeleda. Seeasemel pakutakse alternatiiviks erikooli või lihtsustatud õppekava.
Mitmeid aastaid tagasi oli mul siin hoolealuseks HEV erikooli lõpetanud noormees, "lollide kooli", nagu ta ise ja tema koolikaaslased, poisid ja tüdrukud, seda õppeasutust eneseirooniliselt kutsuvad. Ma olen kindel, et kui selle poisiga oleks koolis (ja kodus) omal ajal pisut rohkem vaeva nähtud, oleks ta täna õppimas midagi magistrantuuris. Seesama ääremaa tavakool puksis ta väga varakult erikooli. See on siin ääremaa tavakoolis kombeks vcarsti juba paar aastakümmet. Mul võttis aastaid, et turgutada noormehe madalast madalamat enesehinnagut selle erikooli lõputunnistuse pärast. Sain ta suure vaevaga ametikooli, mille noormees lõpetas kiitusega. Täna on ta tavaline kuldsete kätega eesti mees, kellel naine ja laps, kalevipoja kogemus Soomest jne. Aga see, et talt võeti lapsepõlves võrdsed võimalused, mis asendati erikooliga see tal ei unune. Paljudel tema koolikaaslastel ei unune kui nad siin mul saunatamas käivad.
Kuuldud muljete kohaselt on õpilaskoduga erivajadustega laste koolides veel üks oht, mis võib jätta ja on jätnudki sealsetele kasvandikele sügava jälje kogu eluks. See on laste seksuaalse puutumatuse rikkumine suuremate alaealiste poolt. Asi puudutab just poisse. Vähesed pojad puistavad hinge neil intiimsetel teemadel oma emmele. Seda spetsiifilist teemat ma siin lahti ei kirjutaks, kuid minu jaoks on see üks oluline argument selleks: "küll on hea, et neid sulgetakse".
Meie mittemõistmine Sinuga on eeldatavalt tingitud lähtenurga erinevusest. Minu arvates suunatakse liialt kergekäeliselt tavalisi, kuid pisut keerukamaid lapsi erikoolidesse või lihtsustatud õppekavale. Nagu üks siitilmast lahkunud koolidirektor kunagi minu poolt õpetatavatele abiturientide lõpuaktusel ütles: Teile räägitakse, et nüüd on teie ees lahti kõik uksed. Ärge uskuge seda. Paljud uksed olete te selle lühikese elu jooksul juba ise sulegenud ja paljud on teie ees juba kinni pandud.
Veel kord, tänan Sind kommentaari eest.
Õpilaskodu on üks asi. Õpilaskodu ei sobi kuigi paljudele. Aga õpilaskodude sulgemiseks EI PEA sulgema erikoole. Minu teada on õpilaskodud ka paljude nn tavakoolide juures, maapiirkondade v gümnaasiumide juures, kuivõrd nende kodude klientide jaoks oleks kodust liiga kauge käia.
Erikoolide järjestikune sulgemine aga ei aita õpilaskodude probleemi lahendada, kaugel sellest. Mida vähemaks piirkondlikke erikoole jääb, seda suuremaks muutub vajadus väheste allesjäänute koolide õpilaskodude järele.
Probleeme erivajadusega laste tavakooli integreerimisel pole vähem, seda lihtsalt ei teadvustata, sest see pole pop teema. Väga sage on see, et tavakooli tavaline õpetaja ei saa erivajadusega lapsega lihtsalt hakkama. Tean pimedat noormeest, kes ühes Tallinna eliitkoolis, mis üldiselt tema õpetamisega päris hästi hakkama sai, oli hädas muusikaõpetajaga, kes polnud võimeline talle töölehti meiliga saatma ja seetõttu oma õpilast lihtsalt ignoreeris. Ometi on nägemispuue lihtne, selge, kergesti tuvastatav ja väga lihtsate võtetega kompenseeritav nähtus. Ja see oli kool, mis tõesti tegeles oma õpilastega süvitsi ja noormehe vanemad olid suutnud oma lapsele välja võidelda kõikvõimaliku, sh isikliku abistaja. Nüüd... ütle mulle palun, kas sinu kirjeldatud maakoolid saaksid hakkama pimeda õpilase õpetamisega? Reaalselt? Mis variandid on? Erikoolid on ainult Tallinnas ja Tartus, Tallinna oma on pealegi suunitlusega liitpuudelistele lastele. Õpilaskodudega, muidugi.
Minu oma laps käib erikoolis. Tema häire on see, mida vanasti polnud meditsiinilises mõttes olemaski. Temasugused tembeldati vanasti lihtsalt veidrikeks või hulludeks, aga palun püüa aru saada, veidriku silt 30pealises klassis, tuhande õpilasega koolis, ei ole kaitsekilp vaid seljale kleebitud märklaud. Ta on tark poiss, vägagi, talle meeldib õppida, aga ta EI SUUTNUD seda, kuni ta käis tavakoolis ja ausaltöelda, selle kooli juurde väikeklassi tegemine ei oleks teda vähemalt vahetunnis märklauaks olemisest päästnud. Pluss veel liiga suurest seltskonnast tingitud pidev stressiseisund, mis koolikeskkonnas keskendumise tema jaoks pea võimatuks muutis.
Käitumis- ja tundeeluga laste jaoks on Tallinnas kaks kooli, üks tegeleb ka õpiraskustega lastega, teine ainult käitumis- ja tundeelu häirega. Selles teises ta nüüd käibki. Neil on neli last klassis. Koolis on mitu psühholoogi, eripedagoogid, huviringid, ja mis peamine, on õpetajad, kes on VÕIMELISED käsitlema iga väikest "veidrikku" parimal ja mõistvamal viisil. Lisaks, kuna seal on vähe lapsi, ei saa seal ka tekkida massi, mis määrab mingid normatiivid, mistõttu pole seal ka "ebanormaalseid". Selline kool on uskumatu luksus ja ma ei taha, et sinusuguste mõtteviisi tõttu see kinni pannakse! Need lapsed tavakoolis lihtsalt lõpuks loobuksid õppimisest, sulguksid koju ja langeksid ühiskonnast sõna otseses mõttes välja. Seda sa tahadki või?
See, et sinu 10-15 lapsega maakoolis õpetajad ei suutnud lapsele individuaalselt läheneda, on jah probleem. Aga 10-15 lapsega kool on juba iseenesest erikool, ka see on põhimõtteliselt luksus, mida enamuses kohtades ei ole. Sama mõtteviis, mis nõuab erikoolide sulgemist ja kõigi laste massilist, valikuta integreerimist, sama mõtteviis peaks tegelikult selle 10-15 lapseliste klassidega kooli kah sulgema ja kõik need lapsed mõnda suurde kombinaati õpilaskodusse saatma. Hea lahendus!
Ja - ei suunata, vähemalt Tallinna kombinaatkoolides, ei suunata lapsi liiga kergekäeliselt mitte kuhugi. Ei tehta väikeklasse ka. Probleeme lihtsalt ignoreeritakse. Käitumishäiretega lapsi on mitmesuguseid, mõni on vägivaldne (minu oma ei olnud, tema oli vägivallatseja ohver), mõne lapse tõttu kannatavad tihti kõik ülejäänud ja kool IGNOREERIB seda. Samas ütles koolipsühholoog mulle, et ta korjaks pikema jututa algklassidest vähemalt kahe väikeklassi jagu lapsi kokku, sh mitte ükski neist õpiraskustega, aga kuna vanemad ei hangi lastele diagnoosi (ilma selleta väikeklasse ei tehta), siis ÜHE lapse pärast ei saa ta ka väikeklassi teha. Hiljem tuli see jutt, et haridusamet üldse ei luba väikeklassi. Aga see jutt, et ka vanemad ignoreerivad probleemi ja ei otsi abi, see on läbiv.
Lapsega tegelemine kodus? See ei lahenda tõika, et kombinaatkooli keskkond iseenesest on autismispektriga lapsele talumatu.
Tõepoolest, kombinaatkoolides ja maakoolides on erinevad tingimused. Erinevad on ka HEV lapsed, sest selle termini alla käib lai spekter.
Pisut häiriv, et lahterdad mind sõnaga "sinusugused". Jäin mõtlema, et millised siis on minusugused?
Minusugused leiavad, et iga laps on isiksus ning igaühesse tuleb suhtuda individuaalselt, arvestades ka erivajadusi. Minusugused ei taha leppida sellega, et kõik erivajadusega lapsed on vaja ilmtingimata kuidagi kaelast ära saada, sest minu kui tavakooli õpetaja tööülesannetesse ei kuulu sellise "kliendi" teenindamine ning ma ei saa ka selle eest palka. Minusugused on idealistid, kes arvavad, et inimnäoline kool on võimalik ja sõnal koolipere on sügav tähendus. Minusugused ... jne.
Minusuguste jaoks on üks lemmik-kirjandustegelastest õpetaja Laur, pedagoogikateadlastest Anton Makarenko ja kaasaegsetest praktikutest Hilja Rohtla. Viimasest saab lugeda:
http://online.le.ee/2013/02/02/opetaja-keda-kandsid-patipoisid-katel/
Sinusugused inimesed, kes pikemalt süvenemata arvavad, et erikoolide sulgemine on hea lahendus. Ei ole.
Või kes ilma igasuguse filtrita nimetavad erikoole lollidekoolideks ja eeldavad, et erikoolides tingimata õpitakse lihtsustatud ainekava järgi. Ei õpita.
Või kes arvavad, et erivajadusega laste erikooli suunamine on lapse "kaelast ära saamine". Ei ole. Mõnel puhul on erikool lihtsalt ainus võimalus, varjupaik ja tavakooli jätmine oleks samamoodi "kaelast ära saamine"- ignoreerime probleemi ja probleem vist kaob? Kaobki, need lapsed langevadki koolist välja, järelikult kaovad.
Või noh, ma enda meelest just tõestasin, et erikoolide sulgemine ei likvideeri õpilaskodusid; äkki ma peaks selle lihtsa asja ka ära mainima, et erikoolis käimine ei võrdu vääramatult õpilaskodus elamisega, õpilaskodu on võimalus, mitte kohustus. Minu laps elab kodus. Käib erikoolis.
On lapsi, kes käivad tavakoolis ja elavad õpilaskodus.
Inimnäoline kool oleks võimalik vaid siis, kui kõikidest koolidest tehtaks ses mõttes "erikoolid", kus oleks oluliselt vähem lapsi ja kus kõik pedagoogid oleksid sama tähelepanelikud kui minu lapse praeguses koolis. Hetkel kujutavad tavakoolid endast peamiselt väga karme ellujäämiskursusi ja nõrgematele on varjupaigad hädavajalikud. Suletakse neid aga peamiselt just Ligi argumentidega - raha raiskamine.
Muide, ma ei saa aru, miks või kuidas väike maakool üldse ühegi õpilase pearahast loobuda suutis või tahtis?
Tänan Sind selgitamast. Piisavalt selge ja ammendav, milles on me erinevus ja miks Sa mind ei mõista.
Õpilaskodusid on eespoolmainitud loogika põhjal hädasti vaja tydrukutele, sest kodus, kus neil on kasuisad, kasuvennad, emade sõbrad jt, kogevad eranditult kõik tydrukud käperdamist, vägistamist jne. Loomulikult sellest ei räägita. Kodutu noorena nägin ja kuulsin palju selliseid lugusid, hiljem kinnitasid seda sotsiaalvaldkonnas ja meditsiinis töötavad tuttavad.
Poisid koju, tydrukud õpilaskodusse?
Muide, mul on mitmekylgsete puuetega pojake kodus. Tunnen põnevuse - ja erutusevärinaid, mõeldes sellele, kuidas ta tavalise kooli ylihõivatud õpetajate ja teleprogrammide kasvatatud laste seas hakkama saab. Maal on tore elada, kui sa ise eluks vajalikuga hakkama saad, ma olen mitu aastat eripedagoogi, logopeedi ja muid peeneid ameteid pidanud. Aga varem või hiljem tuleb keegi, kes lihtsast ja inimlikust tigedusest leiab, et see laps on ikkagi lollakas (värdjaks nimetamine on siinkandis pigem tavaline) ja ongi lapsel silt ja märklaud kyljes, sest kiusamine jms levib laste seas kulutulena.
Yleeelmine komm ehk ei kehti nn viisakate perede kohta, aga pidevalt mehi ja naisi vahetavad ning oma lastest mitte hoolivad inimesed ei ole nn viisakad. Tilgakene alkoholi ka, ja.
Morgiega vesteldes ma vist pisut ärritusin lõpuks. Jään siiski oma algtekstis toodud seisukoha juurde, et suund suunata üha vähem lapsi erikoolidesse on õige. Ning kuigi teadlikult kasutasin jutumärke seda tüüpi koolide rahvalikus nimetuses, jäi sellest vist väheseks. Samas olukorras oleva lapsevanemana oleksin kindlasti ka ise tundlik ja näeksin selliste väljendite kasutamises isiklikku rünnakut oma lapse, oma pere vastu.
Kaaren, Sinu ajaveebi ridade vahelt olenjuba eelnevalt lugenud välja, et teie poeg vajab eritähelepanu. Minu ideaalses maailmas oleks loomulik, et poiss elab kodus ja käib kohalikus tavakoolis, saades vajalikku tuge koolist ja koolikaaslastel (kõik need programmid "Kiusamisvaba kool" ja sellised - IRW?), kodu igakülgsest toetusest rääkimata. Alternatiiviks siis poisi saatmine varajasse iseseisvasse ellu kuhugi eriettevalmistusega personaliga erikool-kodusse. Selline briti aristokraatide võsukeste variant ... :)
Ma mõistan Morgiet, kes kaitseb seda, mis tema veendumusel ja linnaoludes on lapsele parim. Ma ei taha olla Sinu abikaasa ja Sinu enda nahas, Kaaren, kes peab ääremaa oludes leidma sama lahenduse, selle, mis on teie pojale parim.
Ideaalses maailmas me ei ela.
Kui sa pead õigeks KÕIKIDE erikoolide sulgemist ja KÕIKIDE laste integreerimist tavakoolis, siis harrastad sa ise samasugust prokrustikat, nagu sa praegu ette heidad nendele inimestele, kes "lapsi erikoolidesse suunavad".
Mina leian, et mõlemad variandid peavad jääma - ja erikoole peaks olema igas maakonnas. Sel lihtsal põhjusel, et erivajadusega lapse puhul peaks ka iga aineõpetaja olema eripedagoogi haridusega, muidu kukub välja nii, et kunstiõpetaja ja võimlemisõpetaja on eripedagoogi võimekusega, aga ülejäänud ei ole. Ühte kooli on võimalik korjata täiskomplekt eripedagoogi haridusega pedagooge, tavakoolidesse sa sellist täiskomplekti ei saa.
Ma küsin üks kord veel:
kuidas sa kujutad ette, et maakoolis käiks ratastoolilaps, lihasdüstroofiaga ratastoolilaps, pime laps ja kurt laps? Või liitpuudega laps?
Rääkimata näiteks nendest lastest, kes käivad Maarjakoolis?
Ja kui sa isegi kujutad ette, et need lapsed suudetakse (kelle rahade toel?) maakooli ära mahutada, siis kuidas peaks neid saama integreerida suurde linnakooli, kus klassides on minimaalselt 27-30 õpilast?
Mina ei saa sinust aru? Aga tee siis ennast arusaadavaks, mitte ära raiu, et sinu seisukoht on ainuõige. Mina ei ütle, et tavakoolidesse integreerimine tuleks ära lõpetada ja kõik lapsed erikooli suunata. Ma üksnes ütlen, et erikoolide sulgemine on kuritegelik. Sest mõne lapse jaoks on see ainus võimalus. Loomulikult, mõne teise lapse jaoks on tavakooli integreerimine parim võimalus. Aga kui see laps ikka vajab eripedagoogilist lähenemist ja väike maakool saab endale lubada ainult ÜHTE eripedagoogi? Mis siis saab?
Oled sa üldse mõnda tõsise puudega last lähedalt näinud?
1. Ma pole kordagi avaldanud mõtet erikoolide sulgemisest ja soovinud kõikide laste integreerimist tavakooli. Kordan ennast: HEV mõiste hõlmab väga laia spektrit, alates raskest puudest kuni logopeedilise probleemikeseni.
2. KÕIK HEV lapsed ei vaja igas aines eripedagoogi haridust (vt eelmine punkt). Piisab kui õpetajakutse omandanud haridustöötaja rakendaks aineõpetuses erinevaid pedagoogilisi metoodikaid.
3. Vastan, et ma pole kordagi arvanud ega sõnanud, et raske puudega laps tuleks toime ja peaks ilmtingimata käima tavalises maakoolis. Küll aga pean õigeks, et kergemate diagnoosidega HEV lapsed, näiteks need, kellele soovitatakse lihtsustatud õppekava, oleks võimalik õpetada tavakoolis.
4. Ma ei kujuta ete, et raske puudega lapsi oleks võimalik integreerida suurde linnakooli. Ka tavalistesse maakoolidesse mitte. Mis puutub haridusrahadesse, siis selle kohta teen eraldi postituse repliigina.
5. Ma pole juba viimased 45 aastat julgenud üheski selle suurusjärguga küsimuses väita, et minu seisukoht on ainuõige. Minu teadmised selleks on liiga pinnapealsed, et kuulutada rumalalt ainutõde. Ma avaldan arvamust selles, et liialt kergekäeliselt suunatakse nn. lihtsamate hädadega HEV lapsi erikoolidesse. Suund sellele, et sellised lapsed saaksid võimaluse õppida tavakoolis (aga mitte raske puudega laste erikoolis) on õige. Meil puudub vaidlus selles, et iga laps saaks enda jaoks parima võimaluse. Me räägime erinevatest HEV lastest (vt. järgmine punkt).
6. Ma olen tõsise puudega last lähedalt näinud. Ma ei ole ühtegi tõsise puudega last kasvatanud ega tema eest hoolitsenud. Küll olen ma näinud elu jooksul loendamatu hulk lapsi, kelledel käitumis- ja õpiraskused. Just praegu, viimastel nädalatel, jälgin seda, kuidas tavaline maakool proovib üht sellist algklassi õpilast puksida järgmiseks õppeaastaks raske intellektuaalse puudega laste erikooli, sest see erikool on lapse kodule lähim (75 kilomeetrit).
Ma ei tea, Morgie, kuidas Sulle seletada, et KÕIK hariduslike erivajadustega lapsed EI VAJA suunamist erikooli. Vene ajal kutsuti selliseid lapsi lihtsalt hellitavalt väänikuteks, kõva peaga lasteks, koerustükkide tegijateks jms. Nüüd on aga nad kõik HEV lapsed koos ratastoolilaste, lihasdüstroofiaga ratastoolilaste, pimedate ja kurtide jne. lastega. See on mõttekoht minu sõnavõtus, mida püüan Sulle selgitada.
Mulle tundub, et see sõltub üsna suurel määral koolijuhist - kas ta püüab leida/luua oma koolis igale lapsele sobivad õppimistingimused või hoopis kõik probleemsemad lapsed kuhugi minema puksida. Eks rahalised võimalused tugipersonali jms näol on muidugi ka erinevad. Ja 100 lapsega maakool on iseenesest midagi muud kui 1400 lapsega linnakool. Kuigi see on jälle nii ja naa. Maal võib olla küll teistmoodi lapsesse maalähedane sõbralik suhtumine, aga see suhtumine võib olla ka nii maalähedane, et "mis me tast koolitükkidega ikka piiname, küll saab kunagi kolhoosi karjakuks".
Lätis olen sattunud ühte maakonnakeskuse põhikooli (vist oli isegi 1.-6.klass, seal peeti õigeks panna progümnaasium ehk 7.-9. klass gümnaasiumiga kokku), kus oli eurorahadega remonditud ja invaliftiga varustatud üks hoonetiib, kus oli klass ja teraapiaruumid päris raskete puuetega lastele. Kes tulid koos tavaliste lastega tavalisse kooli, aga said siiski neile sobivat õpetust.
Soome ja Rootsi koole külastades on muljet avaldanud see, et seal on keskkond kuidagi iseenesest vaikne ja rahulik. Tunnid algavad ja lõppevad eri aegadel; koolimajad on tihti sopilised, mitme korpusega, alati ühekorruselised, pole treppe ja pikki koridore, kuhu pläriseva kella peale paiskuks laiali lõugav lastekari. Ma arvan, et lihtsalt vaiksemal, loomingulisemal, hajameelsemal jms lapsel oleks ka sellises tavakoolis kergem.
Tänan, Anonüümne, näidete eest. Seejuures olen ma kindel, et kindlasti leidub ka Eestis toredaid näiteid, kus proovitakse leida lahendusi erilisele õpilasele. Mind häirib just see liigne "maalähedus", mille oled naudiavalt ja kujundlikult pannud lausesse: "mis me tast koolitükkidega ikka piiname, küll saab kunagi kolhoosi karjakuks". See võtab tabavalt kokku kogu selle pika jutu, mida mina segaselt nämmutan juba kahes postisuses.
Olen mitmel õhtul tahtnud sõna sekka öelda, aga vaidlemine pole mu tugevam külg. Morgie peab olema sügavate teadmistega lapsevanem - muidu ei tohiks teema arendajat niimoodi salvata. Loodan, et ta teab kui palju on Eestis puuetega lapsi ja kui palju on alusharidust andvaid asutusi, kes samuti õpetavad puuetega lapsi lisaks üldhariduslikele asutustele. loodan, et ta teab puuete spetsiifikat, erikoolide spetsialiseeritust ja tavakoolidesse intregreeritust. Vähemalt umbkaudsete arvude näol.
ja loodan, et ta on töötanud erinevate puuetega lastega - kas lasteaias, erikoolis, asenduskodus (vana-aja lastekodu). Ainult ühe. st. enda lapse najal ei saaks küll selliseid põhjapanevaid üldistusi teha koolisüsteemi kohta.
Andsin seda blogi lugeda lasteaia kahele eripedagoogile, üks nõuka aegse TRÜ haridusega, teine 28 aastane nn. uue koolkonna esindaja. Mõlemad pidid nentima, et asi on hoopis kirjumirjum, kui siinne probleemikäsitlus.
Selle lühikese kommentaariga tahtsin lihtsalt öelda, et loen ja mõtlen kaasa. Kui puudega lapse tugiisiku tööst millagi tulevikus aega üle jääb, siis tahan kirjutada. Pikemalt.
Tänan Emmeliina kommentaari eest. Oleksin väga tänulik kui Sa oma blogis sellest teemast kirjutaksid.
Sooviksin sõna sekka öelda.
Ma olen erivajadustega laste teema suhtes väga tundlikuks muutunud ja seda just seetõttu, et ka mina püüdsin integreerida oma last nn tavakooli. Kukkusin kolinaga läbi. Minu laps ei ole ei kurt, nägemispuudega , tal puuduvad käitumishäired jne. Minu lapsel on kerged autistlikud jooned ja ta on sõna otseses mõttes Monk. Tundliku närvikavaga omamoodi laps. Tark, korralik, viisakas ja äärmiselt empaatiline.
Ja mis siis juhtus. Minu rõõmsameelsest ja optimistlikust lapsest sai aastaga depressiivne, hirmunud ja väga õnnetu inimene. Asi ei olnud ei koolis, õppemahus, õpetajas, asi oli keskkonnas.
Sellised lapsed ei sobi suurde kollektiivi, sellised lapsed ei suuda olla nn karjakoerad ( vabandan väljenduse pärast, kuid paremat sõna ma ei leia ) . Kõik lapsed ei talu pidevat müra, sahmimist, karjumist, jooksmist jne. Nad väsivad sellest, ei suuda enam keskenduda, tekib koolitõrge, millest paljudel areneb välja depressioon ( jaa, see moodne haigus, mis paljude õpetajate arvates on lihtsalt laiskus ) .
Mida ma öelda tahan, on see, et ei tohi sunniviisiliselt integreerida selliseid lapsi tavakoolidesse, kui koolid ei ole suutelised võtma vastutust lapse vaimse tervise tagamise eest. Hetkel seda teda ei suudeta.
Aitäh kuulamast
Täiesti arusaadav, Liisu-Kiisu. Sunniviisilisest sobitumisest ei sünni head tulemust.
ma olen täna super elevil. Olen näinud kommentaare inimestelt, kes olid juba LAPO M-F-st laenu saanud, mistõttu otsustasin populaarsete soovituste põhjal taotleda ja alles paar tundi tagasi kinnitasin oma kontole kogusumma 28 500 eurot. See on tõesti suurepärane uudis ja soovitan kõigil, kes vajavad päris laenu, taotleda oma e-posti teel: lapofunding960@gmail.com
Whatsapp +447883183014
Postita kommentaar