Siin nad on, von Trappi lapsed. Ja "pisut" hiljem:
Kes on kes, aitab selgitada järgmine pildipaar:
Filmid oma ajas, inimesed samuti. Internet on täis neid võrdlusi. Lapstähed siis ja nüüd. Ikka klikkan. Uudishimust. Ja olen pisut pettunud. Mõned asjad võiksid jääda sinna, kus nad olid. Sama ju mõneti kunagiste koolikaaslastega. Mäletan tüdrukut, kelle järgi jooksid kõik poisid. Sellist looduse poolt antud pruunikat nahajumet ja ideaalset figuuri kohtab harva. Nägin teda aastakümneid hiljem. Kas see tüse, laialivalguv tädi on tõesti TEMA!? Kindlasti mõtles tema minust samamoodi ...
Õnnelikud inimesed, kes vananevad koos, elukaaslase, sõpradega. Kadestan.
Harva on, kuid esineb, sedamoodi, et lapsepõlve, nooruse sõprus on siiski jääv.
Tõlge: Aeg läheb, sõprus jääb
Postitused
10 kommentaari:
Milles on süüdi tüse laialivalguv tädi? Võib-olla pole asi laiskuses või enese käestlaskmises, võib-olla on tal mingi haigus, mille ravimitest on tingitud kaalutõus, võib-olla...
Sain kokku koolivennaga, kes ütles, et olin olnud kooli kõige ilusam tüdruk. Umbes nädala pärast kirjutas ta sotsiaalvõrgustikus, et mees on siis vana, kui ta kooliõed on nii vanad ja ära vajunud, et võivad töötada meestesaunas. Võib-olla ta ei kirjutanud minu kohta, aga mul on selle tõttu väga halb enesetunne.
Eelnevale kommenteerijale ja ei ole mõeldud siinse blogija solvamiseks:
Keegi irvhammas, kui ma nüüd ei eksi,siis oli see Kurt Vonnegut ütles kunagi , et ilusa naisega on huvitav elada-saab jälgida, millal ta koledaks läheb .
Inimese väärtust ainult tema välimuse põhjal hinnata on ka nüüd natukene liig .
See on ju kest , mis paratamatult kulub, kortsub ja ka venib ning tõmbub tagasi . Ja pealegi pole meie inimesed enamus nii rikkad, et endale kvaliteetset toitu võimaldada .
Pealegi: mure, rahapuudus ja haigused kulutavad inimese kiiremini läbi . Nii naise kui mehe .
Mees, kes naisinimesi ainuüksi selle põhjal hindab, kui kaunid need kunagi olid, ei ole veel täiskasvanuks saanud . Ega saagi vist kuni surmani
Ja kui tal jagub veel jultumust veel sotsiaalmeedias ka selleteemalist postitust teha, siis on ta lisaks kõigele loll ka veel . .Naistel ei maksa seepärast end halvasti veel tunda .
Ma millegipärast ei arva, et Hunt tahtis viidata sellele, et inimesed lähevad ilmtingimata koledamaks ja see on kole. Jah, seda juhtub muidugi ka, aga Trappi pere piltide võrdlus ju seda ei näidanud? Pigem on asi selles, et ajad muutuvad, aga mälestustes on ikka see sire noor lasterivi, uskumatu tundub, et ka nemad on suureks kasvanud ja ajaga muutunud...
Vaatan isegi oma klassikaaslasi, mitte halvustavalt, vaid imestuse ja üllatusega, kuidas klassi kõige lühem poisijunts on pea kahemeetriseks kasvanud, kuidas kunagine klassimiss on üksildane ja kulunud olekuga, aga kehvast perest pärit ja pisut tuhmi mõistusega tüdruk on ennast üles töötanud ning õnnelik pereema ja edukas ärinaine. Ajad muutuvad, inimesed ühes nendega. Mõnikord on seda pisut kurb jälgida. Meie mälestustes on klassikaaslased ju sellised, nagu nad kooliajal olid, kohtutakse harva ja siis võib üllatus olla suur.
Siia juurde veel mu ema mälestused: kooli ajal oli ta paksuke, keda ikka tögati - 75 kilo (164 cm pikkust) on teismelise jaoks pisut palju. Kooli lõpust oli möödas 20 aastat, kui klassikaaslased imestasid, kui saledaks ta jäänud on! Tegelikult oli ema täpselt samas kaalus, lihtsalt tema vanuses oli see juba täitsa OK. Aga klassi kunagine kõige saledam ja särtsakam tüdruk oli saanud kõige paksemaks...
Lisan veel juurde, et võrdlemine on huvitav, aga vahetevahel ka kurb. Ajaloo uurimine on ju võrdlemist täis - kuidas elati näiteks 200 aastat tagasi, mis on paremaks läinud, mis kehvemaks, me vaatleme ajalugu ju ikka tänapäeva positsioonilt. Aga ajalugu on ka see, kui vaatame, mida aeg inimestega teeb. Keda ilusamaks, keda õnnelikumaks, keda kulunumaks ja keda õnnetumaks. Ja see ajalugu on juba väga isiklik ja subjektiivne. Räägivad, et võrdlemine (antud kontekstis noorepõlve ja vanaduse piltide) on saatanast, aga ma ei tea ühtki inimest, kes üldse ei võrdleks, kedagi ega midagi. Minagi vaatan mõnd noorepõlve armumisobjekti ja imestan, mis tookord nii väga köitis ja mis aeg sellega teinud on? On seal midagigi köitvat järele jäänud või kõik veetlev aja poolt maha kulutatud? Ei, mitte halvustavalt, lihtsalt vaikse tagasihoidliku huviga. Vaatlen teisi, aga tundma õpin tegelikult ennast...
Lendav sai hästi aru, millele tahtsin oma jutuga viidata. Minu jaoks ei ole küsimus loomulikus vananemises - paljud minu vanuseklassi naised on väga veetlevad ja ilusad. Ma räägin pigem mälust. Keegi inimene on sööbinud mällu ühtemoodi ja äkki temaga uuesti aastakümnete tagant kohtudes ei tunne inimest ära.
Pealegi ei saa me rääkida ainult ilusatest tüdrukutest ja toimunud muutustest lisandunud aastatega. Ka ilusad poisid saavad ükskord vanaks. Ning kuigi mina polnud ilus poiss, vaatan nüüd ennast peeglist võimalikult harva - kes see vanamees seal veel on?
Anonüümne, mul on kahju, et minu jutt tuletas Sulle meelde ebamugava kogemuse. Mis aga puudutab seda "tädi", siis oleks mul olemata see mälupilt tema plikaaastatest, mine tea, ehk oleksin isegi nüüd pisut sebima hakanud :) Vaatamata volüümikusele ja aastatele on ta ikka päris ilus naine.
Ehhee,tea,kas see viimane pilt on nali või?
Mis ma oskan kosta...Eks selle vananemisega ole nagu kõigi muude asjadega, et ilu on vaataja silmades. Ja kas sa tahad või ei taha, aga vanadus ikka vaikselt tuleb ja no mis siis? Metsa ju ei jookse.:)
Tegelikult on mõnes mõttes sügavalt savi, et palju aastaid turjal või kas madalrõhkkonna tugevnemisel kuskilt logiseb või mitte, muusika heliseb ikka. Ja kuradimoodi heliseb.:) Siis kuulad ja niiväga justnagu enam ei logisegi.:) Kudas võtta...eks kogu me väike maailm johtub ikka läbi tolle, mismoodi me ta oma kahe kõrva vahel paika oleme sätnü. Aga kaubanduslik välimus? See on niikaua elutähtis kui on jaht. Kui jaht päevakorras pole, siis ruulib see, et elu tuleb ikka mönuga vötta. Mitte, et ma saarlane oleks või midagi, aga lihtsalt..."kölab mönusasti".:)
Kenadest vanainimestest (vananemisest) olen siin ajaveebis ka kirjutanud, näiteks: http://hundiulg.blogspot.com/2013/07/vanainimese-moeblogi.html
Kui see film siia Eestisse tuli, siis mingi kohe Tallinnasse seda vaatama. See on meeles. Seejärel tuli ta kõikidesse kolgastesse ka, s.h. Lõuna Eesti. Veel on meeles, et mu isa ei uskunud seda lugu - pidas seda väljamõeldiseks. Tegelikult on see lugu viimase biitni tõelius - see Austria-Ungari admiral oli päriselt olemas, lapsed ka, Maria ka. Ainult et Maria oli väga võimukas naine ja von Trapp ei olnudki nii väga võimukas, alveelaevnik ta siiski oli. Ja nad laulsid sellist tõsiseid lugusid, käisid isegipaavsti ees esinemas.
Et Ameerikas ellu jääda ja raha teenida, siis hakkasid "kergemaid" lugusid ka laulma.
Keegi neist ei ole ""Heliseva muuskaga" pea sentigi raha saanud, see oli kommertsprojekt ja rahapuudusel müüdi võileivahinna eest (praktiliselt 0 eest) oma õigused maha. Seetõttu von Trapi perekond väga ei armasta seda filmi.
Väga hea film on.
Postita kommentaar