Mehed peaksid siiski rohkem oma tervise eest hoolitsema ja arste tülitama, ütlen mina, kes hoiab arstidest eemale nagu katkust. Ning kui mehed on sedavõrd jobud, siis peaksid naised neile rohkem pinda käima, ütlen mina, kellel naist pole. Minu järgneval väitel pole muidugi mingit teaduslikku tõestust. Olen siin blogis korduvalt endamisi arutlenud seda ürgset meheks ja naiseks olemise asja. Mulle tundub, et meeste suurem meditsiinipelglikkus on tingitud selle seletamatu ja sõnastamatu meheks olemisega. Mõne haiguse teadvustamine ja omamine tekitab meesisendis tunde, et polegi nagu enam täisväärtuslik, "konkurentsivõime" kaotuse tunnistamine, kartus näida teistest meestest viletsam ja muud sinnakanti mõtted. Eks naiseks olemisel on jälle omad kiiksud.
Igatahes nukker oli vaadata oma suveabilist intensiivpalatis, ühendatuna kõigi nende torude ja viledega. Tüdruksõber ütles, et hilisel õhtul olevat mehel kõhuvalud sedavõrd suureks läinud, et tuli kiirabi kutsuda. Samal öösel opereeriti. Loodetavasti saadi ilusasti kõigele jaole ja asjast ei teki ägedat kõhukelmepõletikku. Ise olen ma ikkagi leilis kuni töönädala alguseni, et mida see standardse protseduurina võetud koetüki proov näitab. Haigusel endal põhjuseks arvatavasti organismis elav bakter. Varasemalt, nüüd vähem, peeti üheks põhjuseks stressi ja selle käepäraseid leevendusaineid, sigaretid, kohv ja alkohol. Ka mingid valuvaigistid söövad sisikonda ja poiss on neid palju tarbinud. Stressi aga on suveabilisel viimasel aastal kohe kindlasti. Leevendusaineid samuti, kohvi ja sigarette, sekka ka alkoholi - noore mehe asi, millal siis veel? Pole lihtne see omal käel alustamine linnas ilma igasuguse tagalata. Kogu see eluga järje peale saamine, teadmise kujunemine, kes sa oled ja miks sa oled. Pealegi kui ta iseendale "märkamatult" ja temale pisut ootamatult ning üllatuslikult sai mõned kuud tagasi teada, et temast saab perekonnapea, kes peab mitte ainult iseendaga toime tulema, vaid vastutama kogu ülejäänud elu või vähemalt paarkümmend järgnevat aastat kohusetundlikult ka teiste eest. Just seda ma talle õpetasin kõik need aastad, mida me teineteist tunneme.
Suveabilisest on saamas mees. Vastapandamatu soov oleks hoida tal praegu käest kinni, kallistada ja teha pai. Näidata kuidagi, et temast hoolitakse. Kahjuks või õnneks pole see meestel kombeks, võidakse valesti aru saada. Mehed nii ei tee, ka poegadega mitte. Eks ma proovin kuidagi sõnadega talle kaasa elada, kuigi ka seda enamus mehi ei tee. Ju ma ikka mingi pehmo olen.
Postitused
20 kommentaari:
Mis moodi mehed siis teevad?
Kirjutasin juba pikka jutu ja siis kustutasin. Mõistsin, et küsimus on kas irooniline,retooriline või hoopis provokatiivne.
Muidugi on mul ebalev vastus, kuid parem on kui vastavad siia lehele juhuslikult sattunud. Kindlasti pole meil vaidlust selles, et mingis vanuses häbenevad poisid mistahes avalikku kallistust lähedastelt, isegi emalt.
Samas võin kinnitada, et selle vanuse möödudes vajavad poisidki, noormehed, noored mehed kallistust, kuid siis on juba paraku süvenenud arvamus, et meestel pole kombeks...
Nii, et laske tulla, kuidas selle meestevahelise, sealhulgas isa ja poja vahelise kallistusega siis on?
Muuseas. Noormehe ema pole leidnud mahti poega haiglas külastada ega helistada. Mõistetav, et nooremad lapsed nõuavad rohkem tähelepanu...
Oleks maikuu, sooviks kõigile head emadepäeva.
mu vanaisa on korralik Eesti mees - homosid ei tolereeri, mustanahalised püsigu džunglis oma liaanide otsas ja poegasid ei kallista. pole mehelik.
nüüd mõni aasta tagasi hakkas süda jukerdama, ja iga haiglaskäiguga saabub leebumine. no las need peded olla... tsurkad tahavad ka Riigikokku... ja pojale kalli võib teha. pojad tahavad tänaseks kalli umbes sama palju kui kalad õnge otsa, aga okei. parem hilja, kui mitte kunagi?
Kallistamist ma hinnata ja soovitada ei oska, aga iga haige inimene rõõmustab kasvõi selle yle, kui keegi helistab ja korralikult juttu laseb ajada. Ja alati võib vaatama minna. Meesisikud on õlale patsutamise ja kättpidi teretamise suhtes päris nõusolevad.
Kas pidasid minu küsimust irooniliseks, retooriliseks või provokatiivseks?
Sel juhul lähened küsimusele eelarvamusega.
Mõtlesin, et küsin siis mehelt, mida siis millist tuge mees mehele siis kõige enam ootab? Või mis mteda enim aitaks.
Mul kindlasti mingit konksu küsimuse polnud. Kurb, kui see nii välja kukkus.
a mina mõtlesin, et tõelist meest ei tee isegi nutmine vähem mehelikuks . Vastupidi , tekiks teadmine, et näe, ikkagi inimene . Kui ilmarahva jutu järgi elada tahad, peaksid ammu seelikut kandma. Sest mõni mehepoeg arvas, et tema ei kirjutaks iialgi selliseid asju .
Suveabiline teab, et sa öösiti tema lakaluugi taga ei kolista, seega küllap ta mõistaks seda kallistamist ja seljale patsutamist .
Aga nuh, see on minu arvamus. Ma olen jummalast tavaline inimene, ja teiste elu ei vahi . Eks Sa pead ikka siis nende käest luba küsima kallistamiseks, kelle arvamus Sulle korda läeb ?
Äkki küsid suveabilise enda käest: " Kuidas oleks, kui ma Sind nagu oma poega kallistaks ?? "
Lihtne lahendus, kas pole?
S&G: Pigem oli minu vastus Sulle provokatiivne, pisut retooriline, kuid kindlasti mitte irooniline :)
Nendest mõnedest vastustest teen järelduse, et praktikas on see kallistamise värk meestele ikkagi võõras ja veider. Seda ka naiste poolt vaadatuna. No ega minagi suur asi kallistaja pole. Samas aga ei häbene ka. Mõnikord olen ikka oma poeglapsi kaisutanud, tütardest rääkimata.
Tõekspidamiste muutused on iseenesest huvitavad. Minu lapsepõlves, näiteks, vaadati tihti vene mehi suure imestusega, et need jalutasid üksinda õues lapsega, ilma naiseta. Ei häbenenud lapsevankrit lükata ega kedagi... Nüüd vaatan kuidas mu lastelaste isad tegelevad ja toimetavad järeltulijatega ja kõik see tundub enesestmõistetav.
Ei tea, kas kallistus just kõige suurema hoolimise märk on. Tänapäeval on see moeasjaks muutunud. Hoolimine ja armastus väljendub igapäevastes pisiasjades. Sellest ei pea rääkima, Teineteisele lähedased inimesed( kes ka sulle su suveabiline on)tajuvad su armastust, ka siis, kui sa seda ei ütle, ega kallista.
Meie pere mehed on kõik suured kallistajad. Isa kallistab oma teismelist poega iga päev ja see sama 15-aastane ei lähe õhtul enne magamagi kui on mu voodi äärest läbi käinud ja oma kalli kätte saanud. Ka mu 30-aastane poeg on suur kallistaja, ta naine on selle üle palju imestanud.
Mind see lause siin lausa üllatab, mis ütleb, et isad ei kallista poegi, ikka kallistavad ja mitte vähe. Mu mees ja pojad on väga mehised mehed kõik (igaks juhuks ütlen:))
No võta nüüd kinni ... :)
Üks südamest tulev kallistus on ehk alati omal kohal. Yrt annab selleks julgust. Ning eks neid igapäevaseid pisiasju koguneb ka.
Tahtsin just ühel päeval küsida sinu suveabilise kohta, kellest sa nii südamlikult ja soojalt oled kirjutanud, ja nüüd selline postitus. Aga loodame, et kõik ikka hästi läheb, lootma peab alati.
Mis puutub aga heade sõnade väljaütlemisesse või ütlemata jätmisesse, siis olen ma kindlalt veendunud, et kõik head sõnad peavad saama kohe välja öeldud, kui nad südamesse tõusnud on, hoolimata sellest,oled sa mees või mitte ja tähele panemata seda, mida sinust võidakse arvata. Muidu võib juhtuda nii, et neid häid sõnu oleks väga vaja olnud ammu, siis... siis, kui neid ei öeldud. Ja seda juba parandada ei saa, kahjuks.
Aga süda on sul õige koha peal ja tee nii, nagu ta ütleb. Maurus
Soomes paistab meestevaheline lähedus kuidagi palju igapäevasem olevat, vähemalt selles seltskonnas, kus mina ringi liigun. Näiteks kahe mehe vahelises kallistamises pole midagi kummalist, eriti just noorema põlvkonna puhul.
nüüd te siin jamate mingite omaprobleemide kallal
meie poeg Rasmus oleks ammu öelnud, et just teismelised poisid vajavad lähedust ja kallistusi kasvõi maadlemise tasandil,see vene meeste näide oli hea
aga praegu on tähtis hoopis muu
aa minu laste isa kallistab näiteks lapselapsi ja eriti tüdrikuid no mida sellet siis arvata
Mul on lõpuks kujunenud arvamus, et enamik asju peab tulema spontaanselt ja südamest. Kui pikalt kaalutleda, siis ...
Hoopis olulisem, et noormehega on kõik hästi. Noor organism. Torud kõhust juba väljas. Ainuke viperus oli nina kaudu makku viidud toruga. Hiilis salaja välja suitsu tegema ja toru külmus ära:)
Tahtis hirmsasti sinna tavapalatisse, kus telekas, kuid kohta polnud. Musta huumorina arutasime siis, et äkki saab kellelgi stepsli seinast välja tõmmata ja siis mõni voodi vabaneb. Sellised naljad viitavad, et paranemine läheb jõudsalt ...
Eks edasi ongi siis esimene söök üle mitme päeva, mingi
puljongilurr. Ja lõpuks kojuminek, antibiootikume edasi krõbistama.
Nii tore uudis! Ja küllap sinu hoolimine paranemisele kaasa aitab. Maurus
Ytleme otse välja: mind ärge käperdage! Kui keegi päriselt aitab 100 tihu puitu sorteerida, 100 tonni kive vedada v teab mõnda laulu, mida ma mängin, sellest on rohkem tolku. Oluline ikka päris hoolimine, mitte zhestid.
See poiss on noor, aga noortel elujõudu jätkub. Loodetavalt oskab ta su tähelepanu hinnata. Vanemate armastuseta kasvanud noored vajavad seda. Ehk muudab see teda ennastki oluliselt paremaks, sest eeskujud on ju pehmelt öeldes s.tad. Mul oli kunagi yks "kasuema", komplektis oli veel paar tädi ka. Ilmselt ilma nendeta oleksin tänaseks mõnus kompost. Tervitan kõiki hoolivaid ja mitte liiga seisusehulle ja kombenärijaid inimesi.
Selline ootamatu vaatenurk, Kaaren. Paneb mõtlema.
Postita kommentaar