Üks vana asi on jäänud minu blogis korrektselt lõpetamata ja selgitamata. Ma spetsiaalselt ei loe üle, mida ma kirjutasin rubriigi Tundmatud mälestused sissejuhatuseks üle kolme aasta tagasi. Ei sirvi ka neid lugejate vanu kommentaare, mis mälu järgi olid valdavalt positiivsed ega loe enda kirjutatud vastukommentaare. Ma üldse loen harva üle, mida ma olen öelnud või arvanud siin blogis. Tavaliselt kirjutan iga postituse ühe jutiga, korra lasen silmad üle, et mõni täht ära parandada ja vajutan avaldamise nuppu. Ja nii ta siis jääbki. Korra proovisin ühte suvalist vana teksti lugeda ning piinlik hakkas - stiilitu kirjutis, nõme mõte ja abitu eneseväljendusoskus, pealegi karjuvate grammatikavigadega. Aga mis sest. Põhiliselt kirjutan ju ikkagi iseendale ja alles siis umbes kümnele alalisele lugejale. Tundmatud mälestused oli aga rubriik, mida vist loeti rohkem. Kuidas muidu seletada, et veel kolm aastat hiljem olen saanud nende mälestuste kohta kommentaare ja küsimusi.
Ning sellega seoses vajab üks asi selgitamist. Olles ise ära elu eksirännakutel ei aimanudki ma, et üks mu lähedastest on hoidnud alles mõned kastid kunagi mulle kuulunud asjadega. Isegi osa mu kunagisest raamatukogust, valdavalt sõjaeelsed raamatud ja perioodika, olid alles. Ühes neist pappkastidest leidsingi übmriku käsitsi kirjutatud materjalidega. Selle olemasolu mind absoluutselt ei üllatanud. Mingil eluetapil käis mu käest läbi palju sellist kraami. Hakkasin neid minule tundmatu isiku poolt kirjutatud mälestusi lugema ja need lummasid mind. Ja siis ma otsustasingi need õige pisut toimetatuna kirjutada ümber oma blogisse.
Need mälestused oli kirjutanud ilmselt eakas inimene. Seepärast, mäletan, et ütlesin oma blogis ka seda, et kui peaks välja ilmuma autori järeltulijad ja ei soovi, et need mälestused siin blogis oleksid, siis kustutan selle rubriigi. Mõistagi annaksin üle ka kogu käsikirja, mis minu valduses. Ning ühel päeval saingi oma kodanikunimega meiliaadressile kirja. Minu jaoks oli piinlikus muidugi suur, sest selle kirja kirjutaja ja avaldatud mälestuste autori järeltulija osutus üheks armsaks inimeseks, keda tänu lähedasele ja mitte ainult seepärast, pean kalliks siiani. Vist oli juhtunud inimlik eksitus ja mingil hetkel olid need paberid sattunud "minu" kastidesse. Ühesõnaga, autori järeltulijad pidasid nõu ja palusid mul nende mälestuste avaldmine lõpetada. Samas lubasid nad mul juba avaldatud materjali jätta siiski oma blogisse. Mina omalt poolt vabandasin nagu oskasin ja teen seda siinkohal veel - siiralt ja kogu südamest.
Millised motiivid autori järeltulijatel oma otsuste tegemiseks olid, jätan enda teada. Ka selle, mis on nende edasised plaanid. Küll aga märgin seda, et minu kätte sattunud materjal pole tervik. Selle küla (ja mitte ainult selle) kohta on autor kirjutanud tunduvalt rohkem. Tahan vaid lisada ühe minu jaoks olulise mõtte. Teispoolsusesse rännanud inimesed on lahkunud lõplikult. Lahkunud on nii avaldatud mälestuste autor ja väga paljud nendest, kellest ta kirjutab. Ainuke, mis võib lahkunutest üldse jääda on lood. Need jutud, mille pani kirja "Selle tave surnud" autor on head lood. Ning mitte keegi ei peaks põdema seda kui mõni mälestustes kirjeldatud isik ei paista kõige paremas valguses. Mind isiklkult ei häiri kuidagi kui osutuks, et mõni minu vanaisadest oleks olnud paadunud pulli- ja napsivend või ... Mis siin pikalt seletada, mõistate isegi.
Need mälestused oli kirjutanud ilmselt eakas inimene. Seepärast, mäletan, et ütlesin oma blogis ka seda, et kui peaks välja ilmuma autori järeltulijad ja ei soovi, et need mälestused siin blogis oleksid, siis kustutan selle rubriigi. Mõistagi annaksin üle ka kogu käsikirja, mis minu valduses. Ning ühel päeval saingi oma kodanikunimega meiliaadressile kirja. Minu jaoks oli piinlikus muidugi suur, sest selle kirja kirjutaja ja avaldatud mälestuste autori järeltulija osutus üheks armsaks inimeseks, keda tänu lähedasele ja mitte ainult seepärast, pean kalliks siiani. Vist oli juhtunud inimlik eksitus ja mingil hetkel olid need paberid sattunud "minu" kastidesse. Ühesõnaga, autori järeltulijad pidasid nõu ja palusid mul nende mälestuste avaldmine lõpetada. Samas lubasid nad mul juba avaldatud materjali jätta siiski oma blogisse. Mina omalt poolt vabandasin nagu oskasin ja teen seda siinkohal veel - siiralt ja kogu südamest.
Millised motiivid autori järeltulijatel oma otsuste tegemiseks olid, jätan enda teada. Ka selle, mis on nende edasised plaanid. Küll aga märgin seda, et minu kätte sattunud materjal pole tervik. Selle küla (ja mitte ainult selle) kohta on autor kirjutanud tunduvalt rohkem. Tahan vaid lisada ühe minu jaoks olulise mõtte. Teispoolsusesse rännanud inimesed on lahkunud lõplikult. Lahkunud on nii avaldatud mälestuste autor ja väga paljud nendest, kellest ta kirjutab. Ainuke, mis võib lahkunutest üldse jääda on lood. Need jutud, mille pani kirja "Selle tave surnud" autor on head lood. Ning mitte keegi ei peaks põdema seda kui mõni mälestustes kirjeldatud isik ei paista kõige paremas valguses. Mind isiklkult ei häiri kuidagi kui osutuks, et mõni minu vanaisadest oleks olnud paadunud pulli- ja napsivend või ... Mis siin pikalt seletada, mõistate isegi.
Postitused
20 kommentaari:
Kuna mul on äärmiselt väike tutvusringkond, mõjus kogu mälestuste-värk muinasjutulise ja abstraktse kirjatööna, mille osalisi enam keegi kuidagi haavata ega kahjustada ei saa, sest nad on ju läinud.
Samas, kellelegi on need inimesed reaalsed esivanemad. Olgu pealegi.
Ajatunnetust saab ka teiste allikate abil arendada ja ennast harida. Kuigi päris inimeste elud ongi parim materjal, muuseumidest ei piisa mitte kuidagi.
Lugesin neid mälestusi ja kirju püsivalt.
Ma ka ei mõista, miks ei meeldinud kellelegi, et need olid siia kirja pandud. On inimesi, kes on väga kitsarinnalised (need pole muidugi meie!!!), kes lausa arvavadki, et nende ümber tiirleb maailm ja pärast neid pole enam midagi.
Olen kohanud inimesi, kes vihkavad arvutit nii paranoiliselt, et läheksid lausa "masinapurustajate" leeri. Olen saanud oma blogipidamise eest ka kõvasti kriitikat.
"Miks sa seda teed?" küsivad nad väga nõudlikult.
Ma ei saagi aru, miks see oleks parem, kui kõik enda teada jätta ja selle pagasiga hauda minna!
Ma ei saa isegi sellest aru, miks inimesed koguvad träni/ asju, kuigi ma ise ka...
Ega autori järeltulijad minuga ei pahandanud. Neil olid üldinimlikud kõhklused ja kaalutlused. Mälu järgi aga väidan, et mälestuste kirjutaja ise tahtis neid lugusid tingimata jagada. Seepärast ei tundnud ka mina omakorda, et olen tegemas või teinud mingit surmapattu.
Lugude virtuaalse rääkimisega ongi lood keerulised. Kui keerulised, seda ilmselt me hetkel veel ei adugi. Sotsiaalvõrgustiku-põlvkond elab terve oma elu virtuaalse avalikkuse tähe all.
Raamatu-põlvkonnas puudutas see mõnevõrra vähesemaid inimesi. Aga olen näiteks Ingmar Bergmani lugedes mõelnud, kas neile inimestele, kelle lugusid ta rääkis, see ikka alati meeldis. Muidugi oli mitmetel ta prouadel võimalus omal poolt sama formaadiga vastata.
Kes see täpselt ikka oskab seda piiri paika panna. Seda enam, et kui ei blogi just kodanikunime alt, siis seltskond kes sind isiklikult tunneb ja kellel samas on huvi ka järjepideva blogilugemise vastu, on ikkagi võrdlemisi väike. Võib olla on piir siis seal, kus ka muudes asjades: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
Iibis, Sul on õigus. Seejuures on huvitav, et kui guugeldada mõne kaasaegse nime, siis midagi ikka leiad. Samas on meile eelnenud põlvkonnad jäädavalt kadunud - enamike kohta pole ühtegi lugu, ei tõest ega legendilist. Üheks selliseks näiteks on kasvõi meie poisid II maailmasõjas. Juba mitmendat kuud otsin ühe Heidelager'ist saadetud kaardikirjutaja saatust. See kaart on saadetud tema isale. Ning internetis ei mingit jälge - ei isast ega pojast.
Tänapäevaste nn.elulooraamatute taustal mõjusid need kirjad elutruudena ja kuidagi ausamatena.
Ka mulle on ette heidetud perekonna asjade avaldamist blogis. Õnneks väiksel ja vaiksel moel.
Ise oleksin küll õnnelik kui läbi leitud kirjade saaksin oma vaaremede - isade eludesse sisse minna.
Nüüd saan ainult lugeda raamatuid nende kaasaegsetest ja püüan neid kuhugi mustritesse paigutada.
Nõustun!
Samas - on asju, mida isegi kõige julgem biograaf trykki ei anna. Mäletate, milline kisa tõusis Oxase Sofi Puhastuse yle? Kui jäle, kui kole, selliseid asju ei saa olemas olla, bla-bla. Saab ikka kyll, ja meie ymber on karjade kaupa vaikivaid inimesi. Kes kardavad oma häbi ja meie häbi, mis võib võtta väga imelikke kujusid. Me ei tohiks minevikku peita ja teha nägu, et ongi ainult ilus ajalehe-ajalugu, muuseumide stendid ja giidide jutud näidisjuhtumitest, et kõik toimus ylikondades härrade kombel peente tapeetidega tubades. Päriselu on hoomamatult suurem-laiem-kirjum ja meie pisikesi, isiklike tragöödiatega piiratud mõistusi tuleb pidevalt ja aina edasi treenida sellega leppima.
Terv, Kaaren.
Just nimelt, Kaaren. Sellised ehedad jutud annavadki pildi värvirikkast maailmast. Ning pisut ehk parandavad meie vildakat arusaamist (lähi)ajaloost. Mulle jättis nendes mälestustes mulje näiteks üks seik.
Muidugi oleme me uhked tolle aja metsavendade patriootliku võitluse üle. Mu enda isagi oli metsas, tõsi küll, mitte kangelastegusid tegemas vaid lihtsalt redutamas. Neis mälestustes tuuakse välja ka asja teine pool. Metsaserva talude samagonniajajad ja nende alalised kunded - metsavennad. Ning polegi midagi häbeneda. Miks nendest noortest meestest enamus jooma hakkas ja võimaluse korral endast juhuslike lapsi maha jätsid ei vaja selgitust. Täiskasvanud nagu me oleme. Ja see on elu.
Paraku, kui me oma vanemate (vanavanemate) elu mäletada ei soovi, ei saa me ka põlvkondi yletavaid probleeme lahendada. Tallad siin v sõtkud seal, ikka jäävad muhud vaiba alla;)
kaaren.
Mul on küll kahju, et siin saaga edasi ei jätku. Kuna tegelen selle küla (millest vana oli mälestustes kirjutanud)koduloouurimisega, siis oleks need mälestused minu silmis ja küla silmis suure väärtusega olnud.
Tere , mina elan seal samas külas , Pikajaagu(Jaagupi on siis endine nimi) talus . Asta järeltulijad on naabrid . Küsimus on siis selline et kas te saaksite mulle anda järeltulija nime et kellega neist ma peaks rääkima , sest ma uurin oma talu kohta ja ma arvan ,et selles eluloo vihikus või raamatus on niimõndagi sellekohta mis oleks mulle suureks abiks. Oleks tore kui te saaksite äkki vastata mulle meilile ( signemyyrisepp@hot.ee ) tänud :)
Nõustun, oleks olnud põnev seda lugu edasi lugeda. Huvitav on ka see kuidas ilm nii väike on ja siia juba kaks selle kandi inimest enne mind on jõudnud :D
Vanasti , kui ma linnast koju läksin ,siis mammi rääkis
ikka alati uudiseid, mis vahepeal ümruskonnas juhtunud oli. Igatahes oli neid huvitav kuulata. Mõnikord jällegi mina läksin närvi, et ;“sina valetad. See ei saanud sedasi olla.“ siis emps ütles, et „ega ma ei valeta. Ma ainult vürtsitan natuke. Elu on muidu nii üksluine“.
Mammi oli igatahes väga hea jutustaja. Sõmeru rahvas hiilgas mu meelest üldse oma huvitavate mälestustga. Peale meie mammi olid hea jutuga veel Roomeldi Hedvi ja Poe Eevi. Pritsu vahmiiljest rääkimata. Aga neid ei saanud igaüks kuulata, sest neilt ei käinud keegi kolhoosis tööl. Põllul töötades tehti aeg-ajalt „saloogasi“ Siis jutukera veeres. Mälestusi tuli kaugest ajast ja lähemalt. Minul oli kole huvtav kuulata.Olid need ju ajad, mida ma ainult nende mälestustest aimu sain. Einuse Leena rääkis ka huvitavalt. Üks tema väljend oli, et;“Seda oleks pidand kohe filmima.“
Näiteks, kogu minu nooruse ja lapsepõlve olid Paides ühed hallid ja madalad majad. Porigi täis pritsitud. Ei midagi huvitavat. Meie mamma ja mammi ja teiste vanemate inimeste jutus toimus seal igavesti huvitav seltsi elu. Inimesed ja majad olid üks põnevam kui teine. Isiksusi täis. Evi ja Hedvi käisid meil ikka mammil külas. Nende jutt oli ikka huvitav. Väga paljusid nende jutu tegelasi pole ma oma ihusilmaga kunagi näinud. Mõnd nime olen lugenud endi surnuaial mõnelt hauakivilt. Muuseas, peab ütlema, et kas pole inimestel enam seda maailma tunnetust ja silma, mis lugusi jutustama paneb. Käisin ükskord maal. Sigalas. Uurisin ka, et mis siis uudist on ka ümbruskonnas? Ei tea siin midagi. Mati tuleb siis tema ikka räägib.!... Mati tuleb sealt alt külast soode ja rabade äärest. Tema toob uudiseid! Sigala naised elavad suurte majade vahel, käivad rahva seas ringi. Neil pole midagi huvitavat rääkida. Jah, Mati räägib küll kobrastest ka, aga ka muudki. Tal on veel seda vana aja soont. Eks tal ole meiega üks veri.
Ja nüüd on selline küsimus- kas need kirjutused pole juhuslikult Rossi Jüri kaminasaalist pärit?
Tänan kommentaaride eest. Rõõmustab, et siia, nende mälestuste juurde on leidnud tee ka need, kes ise mingil moel on "asjaosalised".
Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et Rossi Jüri, kes iganes ta ka on ja tema kaminasaal pole asjaga seotud :)
Vabandust, mis külast, kus asub Pikajaagu talu, on siin juttu?
Kogu sündmus peaks toimuma kusagil Purdi kandis, Anna kihelkonnas.
On tõesti huvitav lugeda inimestest keda teatsin.olen lugenud ka rossi jüri käsikirja kuid kahjuks mitte lõpuni seal sellist sõna kasutust ei olnud see oli rohkem nagu jutustus.inimene kelle kåes jüri kåsikiri on võiks selle siin avaldada tegelased on enamuses samad.kümme aastat tagasi ei osanud sellest kåsikirjast eriti midagi arvata kuid nüüd on need målestused mida enam kellegi kåest ei kuule.
Kui mu mälu nüüd ei peta, on antud lugude autori kirjutisi üksjagu ka arhiivides. Kus ja mis konkreetselt, ei oska öelda, aga oma viimased paar aastakümmet, ta neid muudkui kirjutas ja keegi neid kusagile 'arhiivi' viis. Ise olin siis veel liiga väike, et asjadest täpselt aru saada.
ps. siin keegi päris küla kohta - Sõmeru. Kuigi viimase aja aadressiseadustega on paljude talude nimesid muudetud ja enam ei pruugi vanadega kattuda. Omanikevahetus (pärijad), maade ümber mõõtmised ja tükeldamised, jne.
Postita kommentaar