neljapäev, 17. september 2009

Roosa paelaga kirjad - epiloog





Sirvisin oma blogi ja avastasin kaks hiljuti saadetud vastukaja härra Augusti ja preili Erna kirjavahetusele. Hinge tekkis kirjeldamatu rahu ja õnnetunne. Kuna preili Erna saatusest tean pisut rohkem, siis jäigi hinge kripeldama noormehe saatus. Oma sisemuses tahame ju alati, et kõigil lugudel oleks õnnelik lõpp. Kuigi Augusti siirad ja ilusad tunded said Erna poolt tõrjutud, tean nüüd ometi, mis noorest romantikust sai.

Kusagil siin blogis olen kirjutanud, kuidas ma küll oleks täiskasvanud inimesena soovinud õppida tundma oma vanemaid. Sest ajal mil nemad lahkusid, olin ise selleks liiga noor ja rumal. Mine tea, ehk Augusti tütar Margit ning ka poeg Juhan, kui ta satuks neid kirju lugema, avastavad nendest kirjaridadest hoopis uue tahu oma isas. Sellise isa, keda nemad ei tundnud ega saanudki tunda - noore armunud poisi. Kummaline mõtte- ja ajanihe, kas pole?!

Omakäeliselt kirjutatud kirjad on paratamatu möödanik. Roosa paelaga kirjade järellugu on seeläbi õpetlik. Enam kui sada aastat tagasi preili Ernale saadetud kirjad, mida too hoolikalt talletas, on täna jõudnud uuesti pärale, Augusti lähedasteni. Seepärast - ärge visake kirju ära!


2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ära ütle, et oma käega kirjutatud kirjade aeg on läbi. Eile kirjutasin 2 A4 lehekülge kirja ... panin ümbrikusse, margi peale ja pistsin postkasti...
Seega, kunagi pole midagi läbi, kui kasvõi üks inimene teab...

helle ütles ...

Need roosa paelaga kirjad on mul siiani meeles.
ma ka ei kirjuta enam paberil kirju, aga alles hoian küll neid, mis kunagi sanud olen. Vanemad on vist kooliajast - ajateenijate käest. Ilusad, südamlikud, sisukad kirjad. Suurimaks väärtuseks pean ema kirju. Ajal, kui polnud mobiile ja arvuteid, oli kiri ainuke võimalus peaaegu kaugsuhtlemiseks.