Avavalss

Täna oli toas toimetamist. Et vaikus väga kõrva ei riivaks, kuulan toas olles arvutist raadiot või panen mängima mõne oma muusika-rosolje-playlisti. Kuidagi juhtus seekord sinna palju tantsumuusikat. Selles vanamoodsas tähenduses - rumba ja samba ning valss ja tango ning sedasi. Kui bassikõlar õigesti reguleeritud, siis hing ihkab küll tantsida, kuid... kui ainult oskaks!

Ma tean küll, et elus on palju tähtsat ja olulist, mida lapsed oma esimesel kaheteistkümnel kooliaastal peavad tingimata omandama. Ning ega tantsimise oskus selles elus nüüd peamine pole. Ometi on ikka piinlik küll kui noor mees oma elu tähtsamal päeval, päeval mil ta võtab enesele vastutuse pere eest, tammub kohmetult pulmakülaliste arvustavate pilkude all. Endal halb ja teistel samuti. Mine tea, kui palju pulmi on jäänud pidamata või päevakangelastel jäänud südamesse pisut tühi tunne ainuüksi seepärast, et noorel mehel on jäänud tantsusammud õppimata.

Eks pulma avavalsil ole ikkagi ka tähenduslik mõte. Nagu peigmees juhib tantsupõrandal pruuti, peaks mees juhtima oma naist ja peret läbi eesootavate aastakümnete, rääkigu feministid, mis tahavad. Peigmehe-pruudi ladus koostöö tantsupõrandal, tantsurõõm vaatamata mõnele komistusele, on ju sisuliselt edaspidise kooselu alus - heas ja halvas ning need sõnad.

Mis kuradi kasu on koolis omandatud integraalidest, verbidest ja sellest muust kui me ei õpeta lastele, eriti poistele, tantsimist. Valsioskus oleks see oluliselt vajalik, mida peame oskama elu tähtsamal päeval ja sealt järgnevas. Mina muudaks tantsukursused koolis kohustuslikuks. Seniks tuleks aga toetada selles osas laste mistahes omaalgatust:

P.S. Mõne lihtsa tantsusammuga saaksin minagi ehk hakkama aga täiendõpe kuluks ikka ära - mulle, sulle, kõigile.