Tõsieluromaan "Andmekaitse"

Manjana ja teised arutavad, kas inimesel on õigus olla mitte keegi kui ta ei taha olla keegi. Konkreetne juhtum kirjeldatud detailides on minu arvates küll ehk pseudoprobleem. See on midagi taolist (seejuures ei midagi isiklikku): Kas Teie naine on rase? - Ei, natuke rase. Austan Manjana õigust võidelda selle nimel, et olla mitte keegi. Võis siis, noh, natukene keegi. Ju siis temaga seonduvate andmete avaldamine-mitteavaldamine, säilitamine-mittesäilitamine on talle oluline.

Tsiteerides klassikut - mitte sellest ei tahtnud ma... Endale olulisest tahtsin rääkida. Selleks tuleb minna näiteks lihtsalt siia leheküljele ja hakata seda lugema. Tuhandete lehekülgede kaupa tõsieluromaane. Kõik reaalsete nimede, enamik ka reaalsete isikukoodide, aadressidega. Kellel kui palju kinnisvara; kes millisele lapsele ja palju elatist maksma peab; kes pankrotti läinud; kellel maksuamet kraes; kes valesti autot parkinud või bussis jänest sõitnud; kes abielu kestel ühisvara juba jagamas; keda arvatavasti ootab korterist väljatõstmine; .... Loendamatud leheküljed draamasid, mõnikord ka komöödiaid. Ja ei mingit andmekaitset, delikaatsust ja muud jura käidud koolidest, klassipiltidest, memmede-taatide raadioõnnitlustest ning muust tühjast-tähjast. Kõik puha tegelik elu ja avalik huvi.

Aga kas te seda juba teate, et Maksuamet väänas muusik J.S.-le põhivõlana 20 ja viivisvõlana üle 30 tuhhi. No tegelikult need muusikud teenivad ju päris hästi - juba põhivõla kaudu saab midagi tuletada. Eks kohtutäitur saab ka veel enne vanaaastat leiva lauale kui ainult muusik nüüd jõulude ajal usinalt tööd vihuks. Tal vaesekesel omal jäävad lastele jõulukingid tegemata... Oi elukest... Kust ma seda tean? Tõsieluromaanist lugesin.