Minemine

Nüüd on siis sedasi, et oma jõulud veedan niisuguses kohas nagu pildil näidatud. Pisut enesele ootamatu ja samas kaua oodatult. Kutsuti külla. Pisut olen mures selle minemise pärast. Tervis pole see, mis kunagi. Pealegi olen oma praegusest kodust olnud viie aasta jooksul eemal vaid korra, paar päeva Tallinnas. Ebalusest üle on aga uudishimu ja eelkõige soov näha lähedast inimest kellest tihti mõtlen. Neid inimesi, kellest pidevalt mõtlen on aga mul täpselt neli. Hea on see, et selle pisikese reisu organiseeris teine lähedane. Saan autoga praktiliselt koduukse eest sinna. Siis pole lugu, kas hingamist jätkub või mitte. Paar päeva omade inimese seltsis peaks andma mulle toonust ja motivatsiooni kogu järgnevaks aastaks. Vähemalt nii ma loodan. Ülejäänud kaks lähedast peaksid aga ajakirjanduse andmetel olema selle aasta jõulude ajal Tais. Eks me siis helista nagu ikka viimastel aastatel.

Pisut kummaline, et järeltulijad seavad ennast sisse kodunt kaugel, kuid see vist on paratamatus. Sarnane tunne võis olla 1944. aasta septembris paljudel siiajääjatel, kes saatsid ära oma kõige kallimad. Minu ema ei saanud siis ära saata oma õdesid ja venda peredega. Kavatsuste kohaselt pidi ta ka ise lahkuma, kuid nad jäid minu isaga Järvamaalt tulemisega hiljaks. Selle tulemusena jäi Eestisse ka minu vanaema, kuigi kohvrid olid juba pakitud. See võis olla talle ääretult raske valik. Kolm last minemas ja üks jäämas. Vanaema tegi valiku, mida arvatavasti iga ema selles olukorras teeks.

Aastaid hiljem kui sidemed oma lastega olid taastunud, hakkas vanaema, juba pensionärina, taotlema külastusviisat laste juurde. Ettearvatult olid vastused eitavad. Kuid ometi - vanaema oli saanud just 80 aastaseks, tuli äkki jaatav vastus. Paberite vormistamisega alustades ei varjanud vanaema, viidates oma vanusele, enam sedagi, et kavatseb jäädagi Austraaliasse. Ja vaatamata sellele oli ikka vastus jaatav. See oli vanaema minemine. Mäletan kuidas ema ja isa panid kõigile meile, lastele südamele, et me ei tohi näidata mingeid pisaraid. Viimane kuu enne ärasõitu oli praktiliselt iga päev meil külalised. Ka vanaema tegi lahkumisvisiite, kus mina tihti tema saatjaks. Sellel kuul nägin ma palju täiskasvanute pisaraid, kuid ise ma ei nutnud, ei nutnud ka õed-vennad, sest meile oli seletatud, et meie pisarad teevad vanaemale valu.

Saabus ärasõidupäev. Mäletan Tallinna Lennujaamas üht tähtsat asjameest, vist Aerofloti kohaliku kontori ülemust suure roosikimbuga. Ju siis ka Aerofloti jaoks oli sündmus saata vanainimene nii kaugele reisile. Mäletan seda kuidas ema kallistas vanaema ja mõlemad, pisarateta, sosistasid teineteisele midagi lahkumiseks. Mäletan õdede-vendade kallistusi memmega. Mäletan oma vanaema viimast pai mulle, tugevat kallit ja vanaema sosinat: "Sa oled mu südamelutikas!". Siis lennukitrapp. Vanaema oma elegantses sügismantlis ja kübaras pöördub lennukiuksel ja lehvitab majesteetlikult jääjatele. Uks sulgus, mootorid tõststavad häält ja lennuk hakkab liikuma stardiraja poole. Vaatasin ema poole ja nägin, et ta nägu on pisaratest märg. Siis teatsin, et nüüd võib nutta...

Ma ei tea, kas vanaemal oleks lubatud emigreeruda kui võimud teadnuks, et see vanainimene elab "roiskuvas kapitalismis" veel 24 ilusat aastat. Et oma sajandaks sünnipäevaks saab ta Briti alamana omakäeliselt kirjutatud õnnesoovid tema Majesteet Elisabeth II-lt. Et lisaks vanaduspensionile hakatakse talle maksma veel lesepensioni (minu vanaisa suri 1919. aastal) jne. Ning ainukene, mis vanaemal täielikust õnnest puudu jäi oli see, et tema nooremat tütart, minu ema, nii ei lubatutki külaskäigule oma õdede, venna ja ema juurde. See pere täieskoosseisus kokku ei saanudki.

Jõulude ajal mõtlen oma lähedastele, kus nad ka parasjagu ei viibiks. Mõtlen ka neile lähedastele, kelle minemised viinud sinna kust tagasiteed pole. Mõtlen, jõulu rahu kõigile.