Helisev muusika

Eelmise, tualettpaberi jutu kommentaarides läks teemaks kunagised filmid. Üks neist, "Helisev muusika":

Siin nad on, von Trappi lapsed. Ja "pisut" hiljem:

Kes on kes, aitab selgitada järgmine pildipaar:

Filmid oma ajas, inimesed samuti. Internet on täis neid võrdlusi. Lapstähed siis ja nüüd. Ikka klikkan. Uudishimust. Ja olen pisut pettunud. Mõned asjad võiksid jääda sinna, kus nad olid. Sama ju mõneti kunagiste koolikaaslastega. Mäletan tüdrukut, kelle järgi jooksid kõik poisid. Sellist looduse poolt antud pruunikat nahajumet ja ideaalset figuuri kohtab harva. Nägin teda aastakümneid hiljem. Kas see tüse, laialivalguv tädi on tõesti TEMA!? Kindlasti mõtles tema minust samamoodi ...

Õnnelikud inimesed, kes vananevad koos, elukaaslase, sõpradega. Kadestan.

Harva on, kuid esineb, sedamoodi, et lapsepõlve, nooruse sõprus on siiski jääv.

Tõlge: Aeg läheb, sõprus jääb

Tualettpaber

Jäin internetist taaskord vaatama venelaste "Moskva pisaraid ei usu", võõrkeelse filmi Oscar 1980. aastal. On ikka jätkuvalt hea film, vaatamata, et valmis see kolmkümmend viis aastat tagasi. Mõtlesin, et minu järeltulijad peaksid seda kindlasti vaatama, mõistmaks, mis ajast nende vanemad pärit on või siis selleks, et oma lapsepõlveaastaid avastada täiskasvanud inimese pilguga. Seekord jäin kogu selle helge inimliku loo taustal vaatama olmelisi detaile:

Jah, just, tualettpaber. Kaadris tavalise nõukogude inimese väike rõõm seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate defitsiidiaastatel. Hea näide selgitamaks, mis on põlvkonna mälu. Asjad, sündmused, aistingud ja emotsioonid, millest teised põlvkonnad hästi aru ei saa. Nii on ka selle paberrulliga, sest kuidas sa noorematele räägid, et enne seda oli ajaleht, hoolikalt ruudukesteks käristatud ning asetatud ilusasse puukastikesse või tikitud kotikesse WC seinal. Ikka selleks, et asi oleks ilus ja kultuurne. Lisaks olid ajalehtedel ju uhked nimed ja sellega kempsus toimetamine mitmeski mõttes tähenduslik - "Rahva Hääl" jms....

Kui mujal tsiviliseeritud maades oli vetsupaber juba ammu esmatarbe kaup, siis Nõukogude Liidus käivitati riigi esimene rullides tualettpaberi tootmise liin Leningradi oblastis alles 1969. aasta lõpus. Aastaga toodeti 32 miljonit rulli ja riigis elas 250 miljonit inimest. Aga eriti suurt nõudlust esmalt polnudki. Paljudele rahvustele paljurahvuselises riigis oli arusaamatu, mõeldamatu, et tagumikupühkimiseks peaks raha kulutama. Mõistmine, et tualettpaber pole pelgalt hügieeni-, vaid ka kultuuri-, veelgi enam, inimväärikuse küsimus, see jõudis siiski ruttu inimeste teadvusesse. Kuigi tootmist laiendati mitmetesse regioonidesse üle riigi, tekkis üsna pea ka selle kauba defitsiit. Seda kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni. Kui ka müüdi, siis olid mingid normid, mitu rulli inimese kohta. Seega kui peale trehvasid, järjekorra ära seisid ja normi kätte said, võisid rõõmu tunda kordaläinud päevast.

Samaliigsete asjadena põlvkonna mälupildis võiks rääkida naistele hädavajalikust, kuid defitsiitsest vatist. Või jutustada lugusid marlist. Aga hoopis üks teine tõestisündinud lugu äsja kuulduna. Hiljutised ümberasujad on pisut keeltega jännis. Noorte meestena tahavad korrektsed välja näha ja seepärast ostsid habemeajamiseks mingi komplekti - mingi vaht, desinfitseeriv after shave ja mingi möks veel seal karbis. Sellele viimasele õiget rakendust ei leidnud kuni keegi teadlikum oli tõlkinud - genitaalide pesemisvahend. Seda lugu kuuldes laienes ka minu maailmapilt.