Tabletomaania

Mul puudub vähemgi arusaamine, miks alkohol (loe: alkoholism) on taunitav. Samas arstide poolt määratud antidepressantide (loe: psühhotroopsete ainete) tekitatud mitteadekvaatne käitumine seevastu mõistvalt respekteeritud.

Mind häirivad minu sõltuvused samavõrd nagu nende tablettide kõrvalmõjud, mida neelan vabanemaks sõltuvustest. Loen vähe, mõtlen vähe - zombistun. Üks lähedastest proovis selles tabletimajanduses selgust saada. Ta on seda õppinud. Ei, mitte hulluarstiks. Ta lõigub välismaal inimesi. Vaatamata viimati öeldule kavatsen talitada siiski tema, mitte tabletikirjutajate soovituste kohaselt.

Proovisin lugeda blogisid. Igavese optimisti, kes usub, et kevadtulebikkagi blogis oli selles kalendrikuus mitmeid tõsiseid ja huvitavaid arutelusid. Tabletiuimas peaga oleks olnud naeruväärne, pealegi klahvistiku suhtes kordinatsioonihäiretega, sõna sekka öelda. Paljude blogikirjutiste kommentaariks, nii juba mainitud blogis kui ka mujal, esiletõstetult muuhulgas ka selles, mille kommentaarium on suletud, ütleks, et elu ehk polegi nii keeruline kui paistab:

Tänud ühele lähedasele, kelle leheküljelt selle video leidsin.

Meeleolud

Lasin asjadel kulgeda. Nendega koos kulgesin ka mina. Tulemus polnud hea.
Sellest ka vastav meeleolu, novembrile omane:






Hingedepäev on möödas. Kõik me saame midagi muuta, paremaks. Ka iseennast.

Diskrimineerige naisõpetajaid!

Nõiateemajas soovitab Kati, et emmed peaksid õpetama oma pojad nutma. Mõistagi ajendiks Soome tragöödia. Jättes kõrvale ohvrid ja nende lähedased, oli see õigemini ühe noormehe tragöödia, mis nädalaks-paariks muutunud rahvuslikuks, üldinimlikuks. Homsed uudised varjutavad aga kindlasti tähelepanu sellelt sündmuselt ja juba esmaspäeval arutame siin elavalt näiteks järjekordse "tõehetkelase" elu ja tegemisi.

Ega Kati soovitus väga vale polegi. Kuigi päris täpselt ikka ette ei kujuta, mida ma tunneks siis, kui igapäevaelus näeksin ümberringi aina nuttalöristavaid mehi. Ei viitsi kirjutada pikka traktaati meheks ja naiseks olemisest. Ei hakka targutama mehe ja naise rollide muutustest tänaseks väljakujunenud soorollideta ühiskonnas. Vaevalt, et ma midagi eriti tarka oskakski ütelda selle kohta - niigi on kõik selge. Samal teemal on tegelikult kirjutanud ka Nirti, kes tõstab esile poisid, nende kasvamise valud ja vaevad. Keegi vist ei kahtle selles, et laste, eriti poiste kasvatamisel on oluline mehelik eeskuju, mehelik mõtteviis. Paljudel poistel seda kahjuks ei ole. Ja kui midagi viltu läheb, siis on selles süüdi naised, nagu ütleb Elver oma smile-kommentaaris Kati kirjutisele Teemajas. Ja nii see tegelikult ongi. Poisse, ka koolitulistajaid, kasvatavad naised. Algab see juba kodunt. Üldtuntud fakt, et iga viies tänaval vastutulev laps kasvab isata.

Ja-jah, minu mõtteline hea naisoponent, ma tean, mida Sa öelda tahad: vastutustundetud mehed, kes lasevad oma perede juurest jalga, unustavad lapsed jne. Mina vastan selle peale Sinu jaoks solvavalt, minu jaoks tõeselt, et ega mehed oma laste juurest jalga lase, vaid naiste juurest ja... Ning nii me jõuame mingi mõtetu ja asjasse mittepuutuva vaidluseni. Proovime lihtsalt tõdeda fakti, et liialt palju lapsi kasvab isata. Lisame siia veel, et paljud lastega koos olevad isad on tegelikult üpris leiged või saamatud oma isarolli täitmises. Seega kurb tõdemus isata lastest on reaalsus, mida me vaevalt saame oma hea tahtmisega lihtsalt muuta.

Teine asi on koolis, kus lapsed veedavad olulise aja oma elust. Koolides töötavad inimesed ja kogu haridussüsteem teeb suhtumistes järjekindlalt vahet õpetamisel ja kasvatamisel. Viimast tõrjutakse kooli ja õpetaja "kohustuste" hulgast kuidas vähegi võimalik. Me oleme küll kõik ühel arvamisel, et kasvatamise kohustus lasub eelkõige kodul. Kuna aga kodudega on meil nii nagu on ja eriti isadeta kodudega, siis tegelikult on kõigi ootused kooli osatähtsusest lapse kasvamises siiski suured. Emadegi hulgas on ju neid, kellel emaks olemine ei tule kõige paremini välja. Veelgi rohkem aga neid üksikemasid, kes kohe kuidagi ei saa hakkama isaks olemisega. Seega on lapse kujunemisel täita kooliõpetajatel ootuspäraselt oma osa, meeldigu see neile või mitte.

Lapse "teises kodus", koolis on pilt veelgi kurvem. Iga kümne naisõpetaja kohta on üks meesõpetaja. Laps võib kaksteist aastat käia koolis, kuid tõenäosus olla õpetatud/kasvatatud meesõpetaja poolt on tühine. Nii jääb paljudel lastel kogemata, mis imeasi on mehelikkus, isalik hool ning armastus. Ei kogeta seda päris kodus ega "teises kodus". Mida see kõik endaga kaasa võib tuua, teame me kõik. Ometi oleme me tahtmise korral võimelised looma tingimusi meesõpetajate koolitulekuks. Selleks tuleb diskrimineerida naisõpetajaid. Töölevõtmisel eelistada mehi, ka juhul kui tema kvalifikatsioon on naiskandidaadist madalam. Maksta sama töö eest meestele kõrgemat palka, kuigi see on karjuv ülekohus. Kohendada tunniplaani meesõpetajale sobivalt, teha muidki inetusi, mis muudes eluvaldkondades ei tuleks kõne alla. Sest muidu ei nuta varsti ainult mehed, vaid ka naised.

Elukestev õppimine - blog.tr.ee

Kõik on uus septembrikuus. Nii ka blog.tr.ee on teinud uuendusi. Minu valikuline mälu ei suuda meenutada kõikide blogide pealkirjasid, mida senini jälgisin. Kas minu kirju minevik, ebaselge olevik või hoopis uksele koputav vanadus tingib selle, et kõige enam igatsen rahulikku, uuendusteta stabiilsust. Seda ka bloginduses. Või kui ka mingid muudatused toimuvad, siis võiks need olla minusuguste jaoks pisut vähem radikaalsemad.

Teisalt teen aga sügava kummarduse grupile seltsimeestele (ilusa tähendusega eestimeelne sõna), kes blog.tr.ee elushoidmise ja arendamisega entusiastlikult tegelevad. Küll ma pikapeale leian ülesse ka need blogid, mida olen harjunud lugema. Ja ehk leiavad mind taas ka need mõned alalised lugejad, kes minu blogi teatud regulaarsusega külastasid. I will survive.

P.S. Mäletan oma vaimustust, kui esmakordselt nägin dokumentaalfilmi sellest koorist.

Sotsiaalne puue

Lugesin ühe jutiga läbi need blogid, mida tavaliselt jälgin. Viimasel ajal on enda postitustega asi pisut kesine. Oma hobid ning eluharjumused on hetkel teadlikult muutunud teisejärguliseks, sealhulgas siis ka blogipidamine. Ometi pidasin vajalikuks kirjutada ühele diskussioonile Väikses nõiateemajas kommentaari. Olgu see siinkohal dubleeritud:

"Proovisin väga tähelepanelikult läbi lugeda kõik kommentaarid. Üks mõtteviis jäi häirima. Mitte, et see vale oleks. Ma ei ütle, et nii ei tohi mõelda. Lihtsalt häirib.
Kui inimene satub raskustesse, siis pahatihti me hakkame arutlema selle üle, kuidas inimene ise on süüdi tekkinud olukorras. Muidugi, ka seda on vaja selgitada, et parandada ja vältida analoogse situatsiooni kordumist. Kahju on aga sellest, et taoline arutlus ja põhjuste otsimine võib kujuneda määravaks argumendiks, miks inimene võib ilma jääda igasugusestki abist - on ta ju oma elu ise elanud, teinud oma valikuid ja otsuseid ja seda kõike “valesti”.
Meie, “õigesti” elanud inimesed, teadvustame, et meie kõrval on meditsiinilise puudega inimesed. Seda, et on olemas mõiste “sotsiaalne puue”, me ei taha tunnistada. Siis räägimegi sellest, et inimene on ise süüdi valesti elamises. Kas see aga on ikka nii?
Võib olla see kommentaarides häirinud mõtteviis on minu hetkeemotsioon. Endale ootamatult olen sattunud olukorda, kus aidates noort, sotsiaalse arngupuudega teismelist, komistan pidevalt samale probleemile. Vanemateta noorukit süüdistatakse valesti elatud elus ja valedes valikutes - mis mööndustega polegi ju vale. Paraku konkreetse ja seadusega ettenähtud abini jõuavad sotsiaaltöötajad (pro riiklik sotsiaalsüsteem) väga aeglaselt - kogu aur läheb poisi valesti elatud elu kommenteerimisele.
P.S. Loodan, et ükski kommenteerija ei tunne end häirituna. Kordan veel, et ka põhjuste leidmine on oluline ja vajalik. Sest sotsiaalne puue on minu arvates ravitav. Kuid meie sotsiaalpoliitika vajaks kindlasti ka tõhusamat vältimatut sotsiaalset esmaabi."

Sotsiaalse puudega inimestest olen palju mõtelnud. Kommentaarina (taas!) olen seda mõtet heietanud varemgi, kasvõi Tiia blogis.

Vaevalt leidub meditsiiniliselt absoluutselt tervet inimest. Tervetena oleme igaüks mingite kõrvalekalletega, ealiste iseärasustega ja mingi lubatava normi piires haiged. Mõned meist elavad aga ka parandamatu meditsiinilise puudega. Kas aga sotsiaalses käitumises "normist" kõrvalekalduva inimese kohta võib öelda, et tegemist on sotsiaalse puudega? Kas selline nähtus tegelikult ikka on olemas või "ebaõnnestunud" elukäik on lihtsalt inimese tahe.

Meenub vestlus ühe tuntud lavastajaga. Tema usub teooriasse, et inimese saatus on määratud geneetiliselt. Kui laps on pätt, siis pole mõtet temaga tegeleda - geenid on sellised. Selle lavastaja humanismist pakatavad muinasjutufilmid on eesti filmi kullafondis.

Tähtsa päeva eelõhtul

1. september on ka minule, nagu igaühele meist, olnud igal aastal helgete mõtete päev, uue alguse, ilusa tuleviku lootuse päev. Nii on see olnud kui ise õppisin. Edasi, kui oma lapsed koolis käisid ja käivad. Ja ka siis, kui ise klassi või auditooriumi ette astusin. Kui mõni aasta ongi enda vahetu kontakt läbi enese või lähedaste olnud kooliga nõrgem, siis piisab vaid sellel päeval vaadata võõraid lapsi kooliteel ja hing täitub sõnadesse pandamatute ilusate mõtetega. Sellel aastal mõtlen aga teisiti.

Lapsed on meie tulevik - homse kooliaasta algusesse sobilik lause ja muid ilusaid ütlemisi lisaks. Siirad ja südamlikud mõtted, kui räägime OMA lastest. Võõraste laste puhul on asi pisut teisiti. Siis muutub kasvõi see lause: "lapse vajadused eelkõige", sisutühjaks deklaratsiooniks. Me kirjutame selle lause konventsioonidesse, seadustesse, määrustesse, projektidesse, voldikutesse. Tegelikkuses me aga sellest üllast põhimõttest ei juhindu. Lihtsalt selle lause ümber ehitatud konstruktsioon annab mõnedele meist leiva lauale ja ülejäänutele rahustava teadmise, et lastega on meie ühiskonnas kõik korras.

Minu viimased postitused on kõik ühest teemast. Teismeline vanemateta nooruk sattus tänavale. Kümme kuud tänavaseiklusi lõppes tema jaoks haiglaga. Ta on ise aru saanud, et on jõudnud ummikusse kõiges. Tal on soov ja tahe välja rabeleda. Ta lihtsalt ei tea, kuidas. Inimene, kelle otsa ta oma hääletus appikarjes komistab, on oma olemuselt naiivne. Muidugi ta abistab. Abistajal endal on elu pisut sassis, tervis kehv ja suhetes väike kodukootud seebiooper. Abistaja ise on põgenenud pagendusse, et leida rahu. Kuid nooruki olukord on abistajast tunduvalt hullem. Pealegi on noormehel veel terve elu ees. Seega otsustab abistaja, et ega see pisike abi siis tükki küljest ära ei võta - anda paariks ööks öömaja, sööta kõht täis, leida mõned riidehilbud. Peaasi, et poiss taastuks emotsionaalselt ja usuks, et tema olukord pole lootusetu. Kõige olulisem, mõtleb abistaja, on sisendada talle seda, et ta EI OLE vanemateta heidik, nagu poiss korduvalt väidab.

Olen kirjutanud sellest, et mõnede rahutukstegevate telefonikõnede peale saatsin juba enne seda, kui poiss haiglasse sattus, meili selle linna lastekaitseteenistusse, kus poiss sündis, kus kohus otsustas ta vanematelt ära võtta ja kust kohast saadeti ta hooldusperesse. Selle sama linna ametinaistele-lastekaitsjatele, mille tänavatel poiss nüüd kodutuna hulkus. Ega minu naiivsus erine palju meie kõigi naiivsusest. Kuidagi on nagu ettekujutus, et märgates kodutut last, andes sellest teada, sõidab kusagilt kohale mingi "vahva viisik" - ametnikud, sotsiaalpedagoogid, nõustajad, tugiisikud, vabatahtlikud - ja kõik hakkavad kohe toimetama. On ju meil vastavad riiklikud ja omavalitsuslikud struktuurid, kodanikeühendused ja muidu head inimesed. Meil on olemas vastavad konventsioonid, seadused, määrused; vajalikud projektid, targad koolitused, hingeminevad kampaaniad ja ilusad voldikud. Hea küll, ei reageeritud kohe - elasin oma emotsioone välja blogikirjutistes. Poisile aga rääkisin: usu, sind aidatakse; praegu otsitakse võimalusi; on olemas nõustajad ja tugiisikud; see, et sa vanemateta oled, ei tähenda seda, et sa oled heidik; sinu vajadused ja huvid, sinu soov saada inimeseks, seatakse kõrgemale mistahes bürokraatiast; bla, bla, blaa ... . Tema aga rääkis 1. septembrist, soovist vanale elule kriips alla tõmmata, iseseisva elu algusest.

Täna, päev enne kooliaasta algust on seis järgmine. Olen vahetanud meile ja vestelnud telefoniga omavalitsuste sotsiaaltöötajatega. Arvatavasti igati vahvad naisterahvad, eeldatavalt head emad. Võib olla hakkasid nad sotsiaaltöötajateks heas usus ja samasuguse naiivsusega, et lastekaitse on midagi reaalset. Tänaseks on igatahes süsteem nende hea tahte ära nullinud. Jäänud on toimikud ja määrused. Olen saanud teadmisi ja soovitusi. Reaalset abi, lapse vajadustest ja huvidest lähtuvalt, paraku mitte. Olgu mainitud, et mitte ükski neist lastekaitse töötajatest, kellega suhelnud olen, pole kordagi huvi tundnud, KUS see vanemateta poiss, riiklikul hoolel ja ülalpidamisel, hetkel viibib. Seega teadmisi ja soovitusi:

1. Ametinimetus, lastekaitse spetsialist ei tähenda, et töötaja tegeleb laste ja nende kaitsega. Tema tegeleb hooldusperede lepingutega ja vanemateta laste toimikute korrashoiuga, mitte aga konkreetsete laste ja nende vajadustega.
2. Vanemateta lapsena on sellele noorukile ette nähtud täisealiseks saamisel küll sotsiaaleluruum, kuid tegelikult pole neid sotsiaaleluruume olemas. Seepärast peaks ta hakkama elama oma bioloogilise vanaemaga tolle poolt omavoliliselt hõivatud barakis, et ta siis sotsiaaleluruumi kaastaotlejana arvele võetaks. Ja-jah, selle sama alkohoolikust muti juures. Veeta ja elektrita haisvas punkris, kus täidega voodid, kamp rõõmsameelseid assotsiaale odööriuimas uut fufõõrikut ootamas. Sealsamas, kus noormees oma kümme kuud kestnud kadalippu alustas. Ütle veel, et lastekaitseametnikud ei tea, kus nende kadunud orvud, riiklikul hoolel ja ülalpidamisel, tegelikult asuvad!
3. Ei! Tugiisikut ei saa! Neid on vähe ja need tegelevad selle poisi juhtumist tunduvalt keerulisemate asjadega.
4. Nõustajad? Noh, kui te teda näete, las ta tuleb siis siia... Eks ma anna mingit nõu...
5. Ravi ja ravimid? Aga kas teil tshekid on alles? Me maksame kinni!
6. Teate, me vaatasime, et ta on Rahvastikuregistris arvele võetud hoolduspere aadressil. Teate, see pole üldse meie, linna asi temaga tegeleda. Pöörduge kõigepealt ikka selle valla sotsiaaltöötaja poole - see poiss on selle valla, mitte linna oma.
7. Ah, et ikka nagu linnast valda saadetud laps... No, aga tegelikult saab ta ikka ööbida ka linnas, kui tahab. Meil on linnas kodutute varjupaik, avab õhtul kell seitse uksed kuni hommikuni.
8. Mis tähendab, et see poiss pole üldse teie asi! Tore muidugi, et abistasite. Aga, kas te siis ei tea, et tänavalapsele tuleb kutsuda politsei! Ah ei teadnud, nüüd teate!
9. ...

Aitab. Seekordne emotsioon taas välja elatud. Homme on 1. september. Heade mõtete päev. Täna võib veel mõelda võõrastele lastele. Ka neile tuhandele lapsele, kes algaval õppeaastal langevad põhikoolist välja ja jäävad kes, kuhu. Mõned ka tänavale. Homme mõtleme vaid häid mõtteid, oma lastest. Homme pole vaja halbu mõtteid. Sest meil on ju olemas lastekaitse - seaduses, paberil, projektis ja voldikus. Ja ega ma tegelikult ei tahagi olla peotuju rikkuja iseendale.

[Fwd: Aidake leida häid inimesi....!]

2007. aasta jaanuarikuus käis perekond (ema, isa ja kaks teismelist tütart) Tartus Lõunakeskuses uisutamas. Noorematele tüdrukutest tungis jäähokiboksi juures kallale täiskasvanud mees ja hakkas teda kägistama. Tüdrukule jõudis esimesena appi teine uisutamas olnud perekond (vanemad ca 30 ringis või natuke peale), kuid tüdruku perekond oli nii shokis, et ei tulnud meelde võtta appitõtanud perekonna kontakte.

Nüüd on aga asjaolude tõttu tüdruku perel hädasti tarvis head abistajad üles leida, kuna nende ütlused oleksid politseis asja selgitamisel HÄDAVAJALIKUD!!!! Kui keegi teab sellest juhtumist ja teab selle pere kontakte, siis oleksime väga tänulikud, kui paluksite neil ühendust võtta numbritel 52 26 390 või 52 31 801. Saatke see edasi oma sõpradele - ehk keegi teab neid häid abistajaid ja nad aitavad välitida ülekohtu toimumist!