Hundi ulg

Ülikond

2012-01-28T17:59:00.002+02:00

Mäletan lapsepõlve suvesid, kus maal, külavahel tuli vastu külamees pintsakus ja viigipükstes. Selliseid polnud üks või kaks ning veidrikeks keegi neid ei pidanud. Terve küla peale ikka päris mitmed vanaaja peremehed pidasid vajalikuks välja näha esinduslikud. Ning just see eristas neid maaproletariaadist. Mis sest, et ühesugused kolhoosnikud olid tollal kõik. Tänapäeval enam maal naljalt triiksärgis meest ei kohta. Linnaski on ülikonnakandjad ilmses vähemuses. Niinimetatud vabaaja rõivad on sedavõrd mugavad, et mõni noorem mees ehk polegi oma elu jooksul ülikonda kandnud. Detsembris läksin kaheks päevaks suurde linna ja suveabiline oli oma noorema vennaga mul koduhoidjaks. Kasutasin juhust, õpetasin neid pükse viikima ja pintsakut pressima. Uskumatu, et noored mehed seda ei oska.

Mina olin mitukümmend aastat ülikonnamees. Nüüd pole enam põhjust kanda, mõnikord aga tunnen puudust. See on riietusese, mida õigesti kandes parandub mehe rüht, lisandub väärikust ja võib tõusta madal enesehinnang. Pisut kehvasti on lood siis kui ainult staatus sunnib meest ülikonda kandma. Ei tea kuidas nüüd, kuid vanasti olid kõige hirmsamad ülikonnakandjad Tartus. Jalas viikimata torud, liialt lühikesed või vastupidi pikkusest lontis püksid. Kortsus pintsakud pitsitamas või rippumas ümber keha. Triiksärkidest, lipsudest, mansetinööpidest ma ei räägigi. Kuna mu isa oli tööline, siis lubasin endale vabadust nimetada selle linna ülikondades mehi haritlasproletariaadiks.

Ülikonna kandmisel on oma reeglid. Paljudel on meeles episood kui president Lennart Meri kohendas kunagi ühe haritlasproletariaadi pintsakunööpe. Ning muidugi on ülikonna kõrgeim pilotaaž fraki kandmine. Vabariigi aastapäeva vastuvõtu järgselt kritiseeritakse ohjeldamatult ja kohati taktitundetult naiste tualette. Märkamata jääb see, et kümnest mehest vast ainult kolm on riietatud laitmatult. Frakkide puhul torkab silma mehe ja fraki mõõtude mittevastavus, millest tulenevad muud detailivead. Lubatud õhtuülikonnad ei tee paljudel juhtudel mehi kenamaks, sest mõõdud jällegi valed ning mõnikord särk selline, mida kunagi ei kanta õhtuülikonnaga. Nendest ei saa ma üldse aru, kellel daam kõrval õhtukleidis ja mees igapäevases tänavaülikonnas.

Naised tihtipeale kurdavad, et nad ei tunne ennast naistena. Meestelt reeglina küll ei kuule, et nad ennast meestena ei tunne. Aga mehed virisevad tihti, et nende kõrval pole tõelist naist. Ja käivadki mõlemad karjakasvatajate pükstes kodus, kõrtsus ja kirikus. Seepärast võiks mees ikkagi mõnikord ka ülikonna selga panna ja kindlasti tekib ta kõrvale siis koheselt naine. Ning kui teatud kurtmine, mul pole midagi selga panna, liiga suureks läheb, siis võib mees ju teksade juurde alati tagasi pöörduda.

Veendunud ülikonnavastaste järjele aitamisel võiks initsiatiiv tulla naistelt, sest mees teeb (vähemalt lahutuseni) alati nii nagu naine tahab. Selle järgi toimides kipuvad naised tavaliselt ise ostma mehele ka triiksärke. Siin peaks esmalt endale mõned asjad selgeks tegema. Särki valides ei piisa ainult, et see sobiks ülikonna värviga. Tegelikult on ka selles asjas, mitte ainult ülikonnal, palju pisidetaile. Võib juhtuda, et muidu ka ülikonnamees, kellel stiilitunnetust, ei pruugi naise kingitut selga panna ja jällegi tüli majas.

Kõik need mõtted tulid pähe kui vaatan arvutist ühe mu lähedase, ei nüüd juba kahe, õigemini kolme lähedase fotosid nende elu suurpäevast. Selle pärast ma detsembris linnas käisingi. Ja SEE ülikond oli laitmatu, valgest kleidist rääkimata.

Tavaline talvepäev - tudengite meeleavaldus

2012-01-26T10:16:00.000+02:00

Minu poolt oleks vastutustundetu võtta mingi seisukoht koheselt seaduseks vormuva kõrghariduse reformi suhtes. Ma pole selle asjaga isiklikult ja vahetult seotud varsti pea juba kümme aastat. See on liiga pikk aeg, et kujundada adekvaatne isiklik arvamus. Minu oma lastest mõni veel küll õpib kõrgkoolis, kuid ega ma ausalt öeldes ei tea, mida nemad asjast arvavad ja kas nad üldse midagi arvavad.

Kunagise huvilisena olen siiski jälginud diskussioone ning lugenud asja kohta poolt- ja vastuargumente. Minu arusaamist mööda ei käi vaidlus sedavõrd kõrghariduse sisu ja kvaliteedi üle. Vaidlus on keskendunud tegelikult hoopis tudengite sotsiaal-majanduslikule toimetulekule ühelt poolt ja hariduse rahastamise eelarvelistele probleemidele teiselt poolt. Ning kumbki osapool mõistagi argumenteerib oma arvamust muuhulgas ka tagajärgedega, mida reform võib kaasa tuua kõrghariduse kvaliteedile. Eilne päev pidi olema selles diskussioonis oluline.

Tegelikult aga ei toimunud eile midagi. Kahtlemata tuleb tunnustada neid noori inimesi, kes pidasid vajalikuks oma seisukohti avaldada nendel pisimiitingutel, mida täna ebaproportsionaalselt suurelt meedias kajastatakse. Eriti tõstaksin siinkohal esile gümnasiste. Mis aga tudengite enamusse puutub, siis 70 tuhandest üliõpilasest oli väljas paarsada. Või nagu minister ise õhtuses televisiooni uudistesaates seda diplomaatiliselt kommenteeris kuidagi nii, et enamik üliõpilasi sellel ajal tegelesid õppetööga auditooriumides või raamatukogus. Ma ise arvan seevastu, et arvatavasti enamus tudengitest olid miitingute tegemise ajal hoopis tööl ning pisut on ehk neis mõlemis väites ka natuke irooniat.

Eilsest päevast saan teha enda jaoks vaid ühe järelduse - ju siis minister Aaviksoo on ka õppurite enamuse arvates õiget asja ajamas. Kõnealune reform tegelikult kedagi niiväga ei puudutagi ja ei huvita. Sest läbi aegade on olnud just tudengkond see, kes on muutnud maailma ja meie arusaamist sellest.

Päevad, mis muutsid maailma - Pariis, mai 1968

Elu nagu muusikalis

2012-01-22T09:54:00.000+02:00

See kahekümne viie dollariga müüki pandud postkaart äratas internetipoes koheselt mu tähelepanu. Argentiinast Eesti NSV-sse saadetud kaart kannab 1946. aasta postitemplit ja kiri on kirjutatud selges eesti keeles. Tänased eestlastest maailmarändurid, majandus- ja armastuspõgenikud, ei suuda vist päris mõista, mis selles kaardikeses nii väga erilist on. Pelgulinnas, Õle tänaval elav Liisa Abi saab kirja oma võõrsil elavalt pojalt - pole ju mingi sündmus? Mina, aga kindlasti ka paljud teised, kellel sugulased pärast sõda osutusid välismaal elavateks, mõistavad kindlasti, et selline sündmus, kirja saamine, oli midagi erakordset. Ikkagi ainult aasta pärast sõda, 1946. aasta! Paljud pidid ootama veel mitu aastat, mõned aastakümneid, et saada teada oma lähedaste saatusest.

28.Sep.46.

Minu Kallis Emakene

Südamlik tervitus kõiksepealt ja teadustan et sain täna 28.Sept. sinu kaarti kätte mille peale sulle kohe vastuse saadan. Olen väga rõõmus et tervise juures oled ja teadustan et tahtsin sulle raha saata kuid mul ei ole tarvilikud dokumenti. Nii et praegusel momentil on võimatu. Olen väga mures sinu üle kuid loodan et Ida ja Helga sind aitavad. Et küll siiamaani ei ole Ida kui ka Helga käest ühteki kirja saanud. kuid siiski anna minu poold südmlik tervitus ja loodan et saan ära tasuda kõik need kulud mis nad sinu eest on ära kulutanud. Ja nüüd anna minu poolt tervised Kennimäe perekonnale ja anna minu aadress et on võimalik kirjavahetuse asuda.

Niisiis kõikse paremad soovib sinu poeg Alfred

Ema saab oma pojalt, Alfred Abilt lahtise postkaardi kätte detsembri lõpus. Nagu ilmneb, on see vastus ema varasemale kirjale, mis on siis järelikult kusagil suvel saadetud. Ning ega poja kirjutatust peegeldu eriti, et ta oleks kuidagi ema eelnevast kirjast üllatunud. Tundub nagu nad oleksid olnud katkematus kirjavahetuses juba palju aastaid. Kõik see tundub esmapilgul olevat mingi müstika. Ajal kui enamik ei teadnud midagi oma sugulaste saatusest, toimub siin tavaline kirjavahetus. Sõja paadipõgenikud on sellal alles interneeritute laagrites, peamiselt Saksamaal aga ka mujal. Osa eesti sõdureid on veel sõjavangis. Või siis näiteks Rootsi pääsenud endised saksa mundris poisid ja mehed ootavad enda väljaandmist Nõukogude Liidule. Vaatamata kuitahes suurele kummagi poole soovile saada kuidagigi ühendust oma lähedastega, välditakse seda sellel hetkel nagu suudetakse. Keegi ei taha, et Eestisse jäänutel tekiksid mingid pahandused või ebameeldivused sellest, et omavad sugulasi välismaal. Sugulaste vahel kontaktide loomine Punase Risti vahendusel saab teoks mitmeid aastaid hiljem. Isegi siis toimiti mõnikord konspiraaatoritena. Minu tädimehe kirjad tulid näiteks minu emale adresseritud ümbriku sees. Mina olin kuller, kes sellised kirjad-pakid toimetas kullerina õige adressaadini. Ning vastu sain omakorda kirjad fotod, mida tuli toimetada välismaale. Tädimehe õde oli nimelt Sotsialistliku töö kangelane ja proovis igati vältida avalikke seoseid välismaal elava vennaga, samas ometigi tihedalt suheldes. Ning kõik see toimus mitte vahetult peale sõda, vaid veel paarkümmend aastat hiljem, kuuekümnendatel.

Alfred on siiralt mures oma ema tervise pärast. Süüdlaslikult kirjutab sellest, et tahab teda rahaliselt aidata. Tagantjärgi tarkusena hämmastab mind tema naiivsus - mis raha saatmine, mis peesod? Võimalused raha saatmiseks, boonid, tuli palju hiljem. Lihtsameelsusena tundub ka Alfredi soov hakata Kennimäe perega kirjavahetust pidama. On ilmne, et poeg elab nagu teisel planeedil, aimamata millised olud valitsevad pärast sõda tema kodumaal. Meie olukord läks veel iga aastaga üha hullemaks. Eesti metsades ajas NKVD taga "bandiite", tulemas oli suurküüditamine, sundkollektiviseerimine, tekkisid oma kaasajooksikud-pealekaebajad ja palju muud. Samal ajal Argentiina rahvas, kes nii enne sõda kui peale kuulus maailma rikkamate riikide hulka, nautis just sellel aastal presidendiprouaks saanud Eva Peroni ehk Evita mõistust ja ilu. Võrreldes Eestiga oli elu nagu muusikalis.

Lugesin Aivar Jürgensoni artikleid eestlaste kogukonna kujunemisest Argentiinas. Esimene suurem eestlaste väljaränne sinna toimus meie esimese iseseisvuse esimesel kümnendil. 1923. aastal halvenes Eestis järsult inimeste heaolu, tööpuudus kasvas ja olime sügavas majandussurutises. Inimesed hakkasid Eestist väljarändamama just samamoodi nagu see toimub nüüd ja praegu. Midagi väga tuttavlikku on kasvõi selles, et 1924. aastal pöördub seesama Alfred Abi kohtusse, et protsessida kellegi ettevõtjaga saamata jäänud töötasu üle. Suure tõenäosusega võib oletada, et ühel hetkel sai Alfredil kõrini ja ta otsustas kodumaa tolmu jalgelt pühkida. Argentiina oli tollal sihtpunktina sama atraktiivne nagu tänaste "põgenike" jaoks Austraalia. Alfred ei näinud meie okupeerimist, sõjast luges ta vast ajalehtedest ning eks ta ikka oli juba pisut argentiinlaseks muutunud. Teisiti ma ei oska tema naiivsust seletada.

Pärast sõda saabus Argentiinasse teine laine eestlasi. Need olid nüüd juba sõjapõgenikud. Aivar Jürgenson kirjeldab, et vanade olijate ja uute tulijate vahel tekkisid vastuolud paljuski just maailmavaatelistel erinevustel. Vanad olijad polnud omal nahal tundnud, mis asi on nõukogude võim. Seepärast süüdistasid sõjapõgenikud mõnikord mõnda majanduspõgenikust rahvuskaaslast Venemaa spiooniks. Kui nendel süüdistustel oleks olnud ka mingitki faktilist alust, siis oleks lihtne põhjendada konkreetse postkaardikese fenomeni. Ajal kui suurem osa inimesi alles otsib võimalusi teatada kuidagigi kodustele, et nad on elus, peavad mõned lihtsalt tavalist kirjavahetust ja need kirjad jõuavad adressaadini!. Nagu poleks olnud okupeerimist, sõda, nõukogude võimu terrorit, raudset eesriiet. Aga selline selgitus sellele postkaardile sarnaneks juba luululisele vandenõu teooriale.

SOPA

2012-01-19T14:01:00.001+02:00

Mõned blogid kajastavad seda ookeanitagust seaduse eelnõud. Kahtlustan, et enamik pole sellest aga midagi kuulnud. Ning kui isegi on, siis vaevalt et nad sellest ridagi lugenud. Mingi USA värk, mis meil sellest asja on... Teadjatele pole vaja ja mittehuvitatutele on mõttetu seletada, et puutub ikka küll ja väga.

Minu jaoks pole küsimus ainult autorikaitses. Infoühiskonna teke, faktide ja mõtete vaba ning piirideta liikumine on on toonud inimkonna ajajärku, kus senine maailma elukorraldus vajab uut mõtestamist. Õhus on tunda seni veel teadmata ja sõnastamata uuenduslikke hoovusi. Võimu teostavad tavalised lihtsurelikud ja ka nemad tunnetavad, et asjad hakkavad käest libisema. Lamar Smith' eelnõu kaitseb pealtäha ju õiglaselt "autorite" huve. Kuid tegelikult omab selle seaduse toimemehhanism kindlasti tagajärgi, et mitte öelda teadlikku eesmärki info piiramiseks ja kontrollimiseks. Info monopoliseerimine garanteerib võimu.

Vaatame kasvõi meie endi tippnomenklatuuri, kes paarikümne aastaga on omandanud hoiaku, et nemad on targad, informeeritud ja eksimatud, rahvas aga on ... Viimase kümne aastaga on meil süvenenud tendentsid, kus näiliselt liberaalselt valitsev riik tahab üha rohkem kontrollida, keelata, käskida. Vaikselt, ilma suurema kärata on Eestis parandatud seadusi sedasi, et laiendada legaalselt võimalusi meie oma rahva jälitamiseks. Säilitamisele kuuluvad meie telefonide kõik logifailid, kõnede pealtkuulamiseks pole vaja enam saada eelnevalt kohtuniku nõusolekut ja võimalike protestiaktsioonide ohjeldamiseks võib rahva vastu suunata kaitseväe. Miks mitte lisada siia nimekirja võimaluse inimeste internetikasutuse kontrollimiseks ja piiramiseks? Ma arvan, et meie "demokraatia" kummitemplid vormistavad selle käsu saabudes koheselt. Ning päris mugav on seda teha "autorikaitse" garneeringus.

Mind isiklikult ei häiri kui mind jälitatakse ja kontrollitakse. Kusagil pool aastat tagasi nägin näiteks Rahvastikuregistrist, et anonüümne Politseiamet on teinud korduvalt minu kohta päringuid. Las pärivad, mul polegi mida varjata. Suurema osa elust olen ma elanud sarnastes tingimustes, kus info oli valikuline ja sõnavabaduski "konstitutsiooniline õigus". Ning Suur Vend oli kõikjal jälgimas. Kõik toimuv tuletab mulle lihtsalt meelde seda kui pärast kuuekümnendate hetkelist kergendust tundsid, et hapnikku antakse taas ainult jaopärast. Minnes aga pisut veelgi ajas tagasi tuleb meenutada Pätsu riigipööret ja vaikivat ajastut - võim on ennegi inimesi lolliks teinud.

Kõik läheb mööda

2012-01-17T14:32:00.000+02:00

Järgneva jutu eellugu on kusagil siinsamas blogis paari aastatetaguse postituse näol. Pean vajalikuks selgitada, et olen kirjutanud kahest erinevast noormehest. Mingil hetkel tegi Rents mulle ühele postitusele kommentaari, soovides teada saada, mis on saanud minu suveabilisest. Ma isegi korra alustasin sellega, kuid poole peal kustutasin. Ma ei saa seda enne teha kui olen iseenda jaoks üles tähendanud, mis sai sellest esimesest poisist.

Temaga on läinud kehvasti. Selle noormehega siis, kelle isa teadmata, ema tapetud ning kes kasvas õega oma sugulase juures hooldusperes. Vaatamata kõigile minu püüdlustele aidata raskel hetkel inimene järje peale, läks siiski vastupidi. Ühel hetkel jättis ta kõik õpingud ja oli jälle tagasi linnas, oma vanaema punkris. Koos kõigi sellest johtuvate tagajärgedega. Uuesti algasid joomingud, tekkisid mingid kahtlased seltskonnad ja lõpuks kodutus. Ma ei suuda ära kiruda oma esialgset naiivsust ja lootust meie sotsiaalsüsteemi suhtes. Kõik need sotsiaaltöötajad, psühholoogid, olematud tugiisikud ja nõustajad... Mäletan, et siin blogiski elasin välja kui ükskõikne, väiksemagi huvita ja hoolimatu on meie ühiselt loodud sotsiaalabi vanemateta isekasvanud noorte elluastujate suhtes.

Mõnikord, kui ta kelleltki telefoni saab, siis helistab. Tema jutud keerlesid algul peamiselt selle ümber, kui palju viina või õlut osteti, kellega joodi, kus ärgati. Kuid nüüd on tekkinud ka pikemaid kainuse perioode. Siis on tunda, et tal on veel õrnhabras usk, äkki rabeleb kuidagi välja. On säilinud ka mingid unistused. Nendel hetkedel küsib ta minult, mida ja kuidas tegema peaks. Pika ärgitamise peale sain ta lõpuks nii kaugele, et ta on teinud endale id-kaardi. Dokumendi, mis on kõigi edasiste sammude alus. Detsembris sain ta niikaugele, et võttis ennast arvele Töötukassas. Aga elukohta tal ikkagi pole. Raha ka ei ole, et kuidagi elu alustada. Hetkel on tal mingi ulualune linnast väljas. Isegi kui ta peaks tööd saama, pole bussisõiduraha, et tööle sõita.

Selles nokk kinni, saba lahti olukorras astusin mina teist korda samasse ämbrisse. Soovitasin tal minna linna sotsiaalosakonda ja rääkida oma lugu ausalt ära. Seda, et on üheksateist aastane. Vanemateta. Hooldusperest lasi alaealisena jalga, õppimised jättis pooleli. Töötanud ei ole. Elukohta ei ole. Elu hakkab kiiva kiskuma, kuid säilinud on veel soov ja lootus, et midagi saab muuta. No mis seal rääkida, nendel seal peaks olema siiani veel toimik alles, mis avati kui nendesamade sotsiaaltöötajate initsiatiivil väike poiss alkohoolikust emalt ära võeti. Toimikust on näha, et ta ei ole saanud orvule seadusega ettenähtud elluastumise toetust, rääkimata sotsiaalkorterist (ning ega keegi ametiisik talle tema õigusi ei olegi kunagi selgitanud ega pakkunud). Kogu selle jutu mõte oleks selles, et kas ta võib loota töökoha leidmisel ja töölepingu sõlmimisel mingile ühekordsele toetusele, et üürida mingi tagasihoidlik elamispind ja jätkuks ka pisut elamisraha esimese palgani.

Kõigile meile pole võrdselt antud suhtlemisoskust ja -julgust. Mina isklikult olen ka muutunud siin oldud aastatega väga inimpelglikuks. Mida rääkida siis noorest inimesest, keda praktiliselt pole eluks ja taolisteks asjaajamisteks ette valmistatud. Pealegi tunnevad paljud mehed ja mehepojad sedasorti avameelset juttu rääkides ennast ikka väga sandisti - hingestriptiis või sedasi. See pidi suur eneseületus olema, et ta selle käigu ikkagi ette võttis ja nende tädidega rääkis. Ning tulemus...?

Ta leidis ülesse selle sama inspektori, kes temaga (loe: toimikuga) kogu lapsepõlve tegeles. See aga ei saanud üldse aru, mis temast tahetakse. Siis pääses ta ühe teise sotsiaaltöötaja jutule, kes kuulas noormehe kiirustades ära, lehitses paljumainitud toimikut ja suunas kuhugi linnaserva, et seal temaga tegeletakse. Poisi kirjelduse järgi sain aru, et tegemist oli mingi narkarite ja alkohoolikute rehabilisatsioonikeskusega. Selline, kus maalitakse lillekesi ja tehakse rühmatööd ja motiveeritakse end kogenud psühholoogide käe all. Samal õhtupoolikul kutsutigi noormees tagasi psühholoogiga vestlema. Tark psühholoog oli. Pärast pikka vestlust konstateeriti, et hetkel pole noormehel küll selle keskuse abi vaja ja jääb mõistetamatuks, miks ta üldse sinna suunati. Psühholoog tegi enamgi veel. Pannes kokku faktide rea, leidis ta, et antud juhtumil peab konkreetset abi pakkuma see vald, kus oli poisi viimane ametlik elukoht ehk siis hoolduspere asukoha sotsiaaltöötajad.

Nädal pudelikorjamist ja poiss oli bussiga tagasi oma "kodu"vallas. Külastas õde ja järgmisel päeval oli vallamajas. Teadagi teda ei oodatud - et kadunud poeg on koju tulnud. Ülilühikese kohtumise lõpetas sotsiaaltöötaja küsimusega: "Kas sa tahad, et ma võtan su õe ja eaka sugulase toetusest sulle raha?" Muidugi ei tahtnud suur vend, et tema väikeselt õelt raha ära võetakse. Ja sellega oligi kõik.

Minu juurde ta ei tulnudki. Kusagil ülejärgmisel päeval ta helistas mulle. Telefonis oli taustaks üpris ühemõtteline läbu. Sellel hetkel ta täis ei olnud, võtnud küll:

"Näed, ma tegin kõik täpselt nii nagu sa õpetasid. See on samamoodi kui sa mind tollal haiglast ära tõid ja rääkisid, et on olemas tugiisikud, psühholoogid, sind kindlasti aidatakse. Mis sitta mind siis aidati? Miks ma nüüd pidin sinu soovitusel jälle ringi jooksma, ennast alandama, paluma? Mis kuradi abi - mine lillekesi joonistama! Lihtsalt mind pole kellelegi vaja, KELLELEGI!"

Raske on olla ebaõnnestuja. Pärast tema telefonikõnet otsisin arvutist just selle laulu mängima ning nüüd mõnikord kuulan seda ikka ja taas. Ma olen liiga vana, et uskuda selle laulu sõnu. Kuigi väga, väga tahaks.

Unustatud hääl

2012-01-15T10:58:00.043+02:00

Interneti vanakraami poodides ringi luusides taban teinekord ennast mõttelt, et kuidas kunstiinimeste elutöö jäädvustus on sedavõrd valikuline. Mõne kohta on kirjutatud suured monograafiad, lahatud ja katalogiseeritud tema looming pisimateski detailides. Mõni teine seevastu on elanud oma aktiivse elu kunstis ja praktiliselt ei tea me tast midagi. Sopran Ella Masing-Grünberg (1885-1944) oli elukutseline laulja oma kontserttegevuse ja ooperirollidega "Estonias". Internetis leiame temast vaid ühe udupildi ja paar rida, mida kokkuvõtlikult võiks sõnastada: elas, laulis, suri.

Ometi on sellel lauljal vedanud pisut rohkem kui mõnel teisel tema kaasaegsel, kolleegil. Ühes ameerika online antiigipoes müüakse 35 dollariga firma Beka heliplaati, millel on kaks Masing-Grünbergi salvestist. Ühel pool kuuleme aariat Mozarti ooperist "Figaro pulm". Plaadi teisel poolelel esitab laulja rootsi rahvaviisi, mis on saanud eestikeelseks pealkirjaks "Jõua ju kaugelta".

Plaadistus pidi toimuma kindlasti enne 1926. aastat ehk siis laulja loominguliste võimete tipul, sest plaadikompanii Beka Records vahetas sellel aastal omanikku ja sai uue nime. Mitmesugused kataloogid näitavad, et Ella Masing-Grünbergiga salvestati üldse 11 laulu. See fakt on iseendast kõnekas, arvestades, et paljud tollased ooperisolistid jäid neil ammustel aegadel plaadistamata. Seega vaatamata sellele, et sellest lauljast on vaid hägune foto ja paar faktirida, on temast säilinud ka hääl.

Ma ei tea, kui palju tollaseid heliplaate eesti interpreetidega on üldse füüsiliselt säilinud. Aeg-ajalt leian neist üksikuid internetiärides müüki panduna. Küll aga tean seda, et tänu fantastilisele entusiastile, Heino Pedusaarele, on need salvestised jõudnud restaureerituna ka tänase kuulajani nüüd juba kaasaegsetel helikandjatel. Pedusaar on katalogiseerinud kogu sõjaeelse eesti plaaditoodangu ja saanud tulemuseks, et kokku on plaatidel üle kahetuhande helitöö. Kahjuks pole need helindid saanud veel üldrahvalikuks kultuuripärandiks. Meie muuseumid ja arhiivid elavad eelmises sajandis. Mingi säilikute digitaliseerimine ju toimub, kuid nende kättesaadavus internetis on pea olematu. Nii on ka internetikasutaja teadvuses näiteks Teatri- ja muusikamuuseum oma kodulehe kaudu pigem ladu, mitte aga kaasaegne muuseum. Sopran Ella Masing-Grünbergi kohta ei leia me sellelt kodulehelt ridagi.

Vaatasin seda müügil oleva plaadi kleebist ja pöörasin tähelepanu nimetusele Tormolen&Co. Millegipärast nimetatakse mõnedes kataloog-nimistutes, et mitmed plaadistused toimusid samanimelise orkestri saatel. Ma väga kahtlen selles. Hoopis üks sellenimeline tehnikaäri asus enne sõda Tallinnas Raekoja platsil. Neil oli väga esinduslik grammafonide osakond ning samaaegselt olid nad mõnede plaadifirmade ainuesindajad Eestis. Mulle tundub, et tegemist oli hoopis plaadifirma ja tehnikakaubamaja sponsortehinguga - teema, mis aktuaalne tänapäevalgi. Grammafonid olid moekaup ja tarbija vajas üha rohkem uusi heliplaate. Veelgi ideaalsem oleks olnud kui kodumaine tarbija saanuks just eesti tegijate esitusi. Arvatavasti sellel tasapinnal sündiski Beka Records ja eduka kaubamaja Tormolen&Co koostöö eesti muusika salvestamiseks.

Iseendast mõistetavalt hakkas kodumaiste lauljate plaaditoodangus suuremat rolli mängima mitte ooperirepertuaar. Müügiedetabeli tippu jõudsid eelkõige ikkagi ajastu poplood. Olid tollalgi omad matvered (Ants Eskola), Rinne oli ikka Artur Rinne ja eesti esimene räppstiilis esinev artist Paul Pinna oli nähtus omaette. Ka ooperilauljad lindistasid valdavalt populaarseid viise ja ooperiklassika jäi teatrilavale. Mingi ettekujutuse tollastest heliplaatidest saab leheküljel http://www.youtube.com/user/EstlanderOne Tegemist on eraviisilise projektiga. Ning nagu öeldud, ei Rahvusringhääling, muuseumid ega arhiivid pole midagi teinud, et tollane, nüüd juba enam mitte autoriõigustega piiratud helilooming oleks kultuuripärandina kättesaadav vabakasutuses.

Minu enda huvi vinüülplaatide aga ka muude, kaasaegsemate ja moodsamate helikandjate kogumise vastu on läbi aegade olnud leige. Kodus on mul vaid üks valik heliplaate. Need on metallist ja toodetud umbes pool sajandit enne esimeste eesti heliplaatide ilmumist. Toredad tantsulood valsist mazurkani, lisaks reipad marsid ja kaunid jõulumeloodiad.

Peeglike, peeglike seina peal

2012-01-11T15:40:00.007+02:00

Ma loen internetis pisteliselt nende riikide ajalehti, kus mu lapsed elavad. Mingit kindlat eesmärki ei ole, proovin vaid saada ettekujutust sellest keskkonnast kus nad oma elu elavad. Juhuslikult jäi pilk peatuma ühel krimiuudisel, mis kirjeldas surmaga lõppenud autoavariid. Hukkus minule nimepidi tuttav koolikaaslane, kes, tuleb välja, elas juba paarkümmend aastat välismaal. Kunagisest elust pole mulle ei sõpru ega tuttavaid jäänud. Erandiks on vaid üks inimene, samuti kunagine koolikaaslane, kellega suhtleme juba palju aastakümneid. Tema tundis hukkunut kunagi lähemalt.

Telefoni teel sellest juhtumist rääkides leidsime ka ühe veebilehe, kus on ülesse riputatud fotod aastatetagusest klassi kokkutulekust, kus surma saanud mees õppis. Põhimõtteliselt pidanuks ma teadma kõiki fotol olevaid. Kuid... nendel piltidel oli vaid grupp vanamehi ja juba eakaid naisi. Ei, ega need inimesed koledad polnud. Oma vanusekategoorias ilusad, kuid esimese hooga ei tundnud me kumbki neis ära kunagisi noori inimesi. Kusagil pool tundi proovisime me telefoni teel, kummalgi arvutis fotod ees, viia kokku koolikaaslaste nimesid piltidel kujutatutega. Õnnestus see kusagil 60% ulatuses.

Seejuures on huvitav, mida aastakümned inimese välimusega teevad. Kunagised iludused tunduvad nüüd lihtsalt tavaliste naistena. Mõnest hallist hiirest on seevastu saanud võluv nooruslikult mõjuv piltilus daam. Kunagisel apollotorsoga poisil on nüüd püksirihm kõhtu üleval hoidmas. Klassi väikseim ja kõhetuim poiss seevastu näeb välja nagu oleks kümnevõistluse äsjane maailmameister. Kuid ega need muutused ainult drastilised ole. Mõni, kes koolipõlves oli ilusa, kena või huvitava välimusega, on seda ka praegu. Paraku ja mõistetavalt pole praegune ilu võrreldav noorpõlvega ja meil mõlemal oli ikka tükk tegemist, et ka neid ilusaid ära tunda.

Mul on igatahes hea meel, et iseennast harva peeglis näen. Habemeajamine on jäänud ka sedasi käe sisse, et selleks toiminguks ma peeglit ei vaja. Pärast telefonikõnet läksin spetsiaalselt oma peegelpilti uurima. Silmitsesin sealt vastuvahtivat vanameest päris kaua. Ju see vist ikkagi olin mina, kuigi midagi tuttavat selles näos küll polnud.

P.S. Internet on täis selliseid enne ja nüüd fotosid. Kopeerin siia kahe noore inimese pildid. Üks on maailmakuulus ja teine ka kuulus omal maal ning kaugemalgi.

Raamatukogu ja raamat

2012-01-09T12:13:00.000+02:00

Minuga on olnud läbi elu selline asi, et ma ei oska võtta absoluutseid seisukohti. Olen mõnikord isegi pisut kadestanud selliseid inimesi, kellel on iga asja kohta oma kindel arvamus ja veendumus, et nende tõde on ainuke tõde. Mis sest, et reeglina on sellised kindlameelsed kas just rumalad aga pealiskaudsed kindlasti. Nii puudub mul ka kindel seisukoht selles raamatukogude pisireformi asjus, mida suur reformaator otsuseks vormistas ja mille järellainetused tekitavad hetkel veel pisut poleemikat.

Üldiselt on ju kõik õige. Iga vald otsustab ise, kas ta elanikele on raamatukogu vajalik, milline see raamatukogu peab olema sisult ja vormilt ning vastavalt sellele rahastab. Riik aitab ka piskuga, kuid tahab omapoolse toetuse osaliselt siduda sihtotstarbeliselt eesti kultuuri edendamisega. Ning ega ministeerium kirjuta ette, millised konkreetsed kodumaised autorid kirjutavad väärtteoseid. Kehtestatud kriteeriumide järgi teevad seda kirjandusega tihedalt seotud inimesed. Viimaste aastate Kultuurkapitali kirjanduspreemiate nominatsiooni järgi on väärtkirjanduse viljelejateks tunnistatud terve rida autoreid. Ülejäänud ootavad oma aega, et saavutada kirjaniku staatus suure tähega ning saada väljateenitud väärikas koht raamatukogude kohustusliku kirjanduse riiulis. Samamoodi nagu on palju autoreid, kes kirjutavad lastele, kuid tunnustatud lastekirjanikuks pole veel saanud. Või luuletajad...

Kogu selle lühikese avaliku arutelu käigus häiris mind paar asjaolu. Esiteks Rein Lang. Tema esinemine novembri keskpaiga saates "Kolmeraudne" oli igati sümpaatne: idee on käidud välja arutamiseks, midagi pole otsustatud jne. Ning poolteist kuud hiljem juba ultimatiivne ministeeriumi teade sellest, et kõigil möla maas, teeme nii nagu lühike ja paks ütleb. Ma ei tea, mitut ministeeriumit peab Rein Lang veel valitsuses juhtima, mõistmaks, et kodanikuühiskonnas pole viisakas oponentide peale sülitada. Aga ju ta siis kuulubki nende enesekindlate inimeste hulka, keda esimeses lõigus kirjeldasin. Just selline käitumine tekitabki kõhedust, et mingil hetkel oleme ülekantud tähenduses, mõtteliselt, tagasi fotol kujutatu juures.

Olgu lisatud, et meie endi ajaloos on tsensuur ja raamatute otsene hävitamine olnud kirjandusloo lahutamatu osa. Tuletagem meelde kasvõi August Jakobsoni, Paul Rummo, Rudolf Sirge ja Mihkel Jürna tegemisi vahetult pärast sõda. Aga miks ka mitte mõne muu tuntud kirjaniku toimetamisi tsaaririigis, esimese vabariigi ajal ja hiljem.

Selle raamatukogude reformi pseudodemokraatliku arutelu teine häiriv asjaolu oli minu jaoks erinevate autorite vastandamine. Olen üle poole sajandi järjepidevalt raamatuid lugenud ja võin kindlalt öelda, et lugeja vajadused muutuvad koos elukogemusega. Mingil ajahetkel oleksin olnud ka mina kindlasti vaimustuses Maarja Kangro, Jan Kausi või Tõnu Õnnepalu tekstidest. Ajal millal minu põlvkond jõlkus Pegasuse ja Moskva kohviku vahel olid lihtsalt teised nimed kultuuritaevas. Ühel hetkel oled aga elanud niikaua, et ilukirjandusest eriti enam elutõdesid ei otsi, maailmaavastamise valud ja rõõmud on möödanik ning leiad, et lihtsuses, isegi primitiivsuses on oma võlu ja sügav mõte. Seepärast, kuigi Cartlandi pole lugenud, julgen ometi tunnistada, et "põlatud" Erik Tohvri kolme romaani lugesin küll ja pole see midagi nii ajaviitekirjandus.

Ning kõige enam häiris reformipooldajate kaudselt loodud kuvand raamatukogutöötajast. Need on sellised rumalad ja harimatud tädid, kelle intellekt on suuteline vastu võtma ainult ajaviite ja kollast kirjandust. Seepärast ostavad nad oma kogudesse alaväärtuslikku saasta ohjeldamatult ja määrivad seda igati oma lugejatele pähe. Grupp kirjandustegelasi on ministri targal juhtimisel astunud sellele otsustavalt vastu ja seadus on nüüd rääkinud.

e-riik, rahvaloendus

2012-01-06T22:51:00.000+02:00

Loetlesin ennast ära. Päris valutult ei läinud see asi. Nii kui ID-kaardiga sisse logisin jõudsin ilusasti selle leibkonna tabeli juurde. Masin oli sedavõrd tark, et oli esimese rea minu eest ära täitnud. Andmed kõik ilusasti klapisid ja tahtsin jätkata. Siis aga edasi ei saanud. Veateade käskis, et valiksin viimasesse veergu "püsielanik". Esmalt ei osanud midagi teha, sest seal oli ju kohe algselt minu nime taha kirjutatud, et olen püsielanik. Pusisin tükk aega ja mingil hetkel sain selle asjaga ühele poole. Jumal tänatud, et olen oma leibkonna ainuke liige, muidu tea, mis jama veel oleks olnud.

Siis tuli see küsimus, kus paluti ühte järgmisse tabelisse kirjutada need lähedased, kes alaliselt välismaal. Panin pooled oma lapsed kirja, aga masin polnud sellega millegipärast nõus. Käskis aga korrata, uuesti ja uuesti. Ausalt öeldes, vahepeal isegi vihastasin. Lõpuks ikkagi otsustasin, et nii ma seda asja ei jäta. Tahtsin teada, kas mina olen loll või hoopistükis masin. Pealegi on ju vahva olla osaline nii tähtsas asjas nagu seda on rahvaloendus interneti teel.

Rahvaloendajat ootamas

Kui kõik valmis sai ja ankeedi lõplikult kinnitasin, resümeeris masin tulemuseks seda, et loendamise hetkel vastan igati kõigile nõutud kriteeriumidele, et olla Eesti püsielanik oma eluruumi, vesikloseti ja religioonita. Samaaegselt figureerin ka iseenda lähedasena, kes kodumaa tolmu ammu jalgelt pühkinud (!). Kaugel elavatest lastest pole aga ankeedis ühtegi jälge - masin sai ikkagi oma tahtmise. Nojah... Aga vähemalt olen andnud oma panuse innovaatilise rahvaloenduse õnnestumiseks. Ikkagi e-riik.

Valisin aasta inimese - anarhistlik õpetaja

2011-12-18T08:49:00.000+02:00

Nagu teada, valis Time Magazin seekord aasta inimeseks sümboolse protestija. Pole kunagi viitsinud uurida, kas ajakirjal on olemas ka mingeid püsikriteeriume selle austava nimetuse pälvimiseks ja seda juba 85 aastat järjest. Küll aga igal aastal argumenteerib toimetus põhjalikult oma otsust. Miks sai seekord aasta inimeseks just nimelt Protestija, seda saab igaüks lugeda ajakirjast enesest.

Ka meil tunnustatakse aasta lõppedes erinevatel tasanditel paljusid inimesi. Meenub koheselt südamlik TV3 "Eestimaa uhkus", mille kangelased võiksid vabalt kanda aasta inimese tiitlit. Oma aasta inimesed valitakse paljudes omavalitsustes. Riigi tasandil tunnustatakse tublisid inimesi Aasta Kodaniku tiitliga. Ning muidugi ei tohi unustada ajalehte Postimees. Ka meie oma eestikeelne päevaleht, kes muuseas on oluliselt eakam kui Time Magazin, valib sellel aastal viieteistkümnendat korda Aasta inimese. Ning plagieerides Time Magazin'i võiks selleks vabalt olla anarhistlik õpetaja.

Sama mõttekäiku jätkates võiks ironiseerivalt nimetada aasta inimeseks hoopis Vaikiva Eestlase. Ma olen püüdnud enda jaoks lahti mõtestada, miks eestlane vaikib ja kannatab, kuid edutult. Noruspäi, huuled kokkusurutud lasime püksid maha kui mõisnik meile ihunuhtlust määras. Me ei kõrvaldanud kahte rumalat võimuhullu, kes kehtestasid vaikiva ajastu ja lasid oma ambitsioonikuses põhja meie esimese vabariigi. Seejärel viiskümmend aastat tundsime hirmu ja püüdsime pugejalikult kohaneda süsteemiga, mis olemuslikult oli meile täiesti võõras. Ja ka oma teise iseseisvuse kahe aastakümnega oleme näidanud, et ega me nüüd mingid erilised nurisejad küll pole. Tavainimese jaoks on võim kõrgel ja kaugel. Meie asi oleks nagu ainult kannatada, vaikida ja teha rehepappi. Ja nii see võim eemaldubki rahvast ja tekib parteiline mölaklikkus, ülbus ja saamahimu, sest keegi ju tõsiseltvõetavalt ei protesteeri.

Tüüpiline eesti poliitiline "üldrahvalik" meeleavaldus selle aasta augustis.

Meeleavaldajate poolt registreeritud ja võimude poolt sanktsioneeritud.

Foto: Liis Treiman, Postimees

Seda enam paistis silma selle aasta oktoobri õpetajate majanduslike nõudmiste aktsioon Toompea akende all ja lossi sees. Muidugi saadeti nad võimude poolt pikalt. Meeleavaldajad "lasid püksid maha" ja läksid tagasi oma koolidesse lapsi õpetama. Ning vaevalt vaikiv eestlane, õpetaja, julgeb ühineda praegu kavandatava streigiga. Ja kui see streik isegi peakski toimuma, siis vaevalt toimub see kogu ühiskonda halvavalt. Pigem saab see olema umbes selliselt, et "lapsed, homme jääb esimene tund ära, õpetajad streigivad." Ometi oli see oktoobri meeleavaldus tähelepanuvääriv.

Õpetajate meeleavaldus selle aasta oktoobris.

Meeleavaldajate poolt registreerimata ja võimude poolt sanktsioneerimata.

Foto Toomas Huik, Postimees

Juba osalejate arv oli õpetajate meeleavaldusel meie oludes enneolematult suur - 1500 inimest. Vaatamata sellele, et avalike koosolekute pidamiseks on nähtud ette kindel kord, toimus see miiting igati vanadele demokraatlikele riikidele omasel viisil, kehtestatud korda igati eirates. See oli tõeline protestiaktsioon, sest protest sisaldab alati endas pisut anarhiat, allumatust võimu korraldustele. Seda, et õpetajate protestiaktsioon oli igati seadusevastane, julgen väita seepärast, et sellest ei leidu mingit jälge politsei poolt registreeritud avalike koosolekute nimistus.

Me teame, et tegelikult võim kardab meid. Vaikselt ja märkamatult on meilgi tekkinud seadused, mis lubavad kasutada lisaks politseile ka sõjaväge rahvakogunemiste laialipeksmiseks. Iseendast mõistetavalt tekkis ühtäkki seadus, mis lubab pealt kuulata meie telefone. Kindlasti on veel igasuguseid regulatsioone, mis lubavad me järele kõikehõlmavalt nuhkida - mida sööme, mida mõtleme jne.. Ning kui selliseid seadusi veel pole, küll nad tekivad. See lihtsalt on võimu olemus (Das Experiment). Ning omakorda kardame meie võimu, mõisaajast peale.

See, et õpetaja julges osaleda selle aasta sügisel oma huvide kaitseks sanktsioneerimata miitingul on minu jaoks midagi olulist. Lootustandvat rahvuse ja riigi püsimiseks. Tänan Sind, mu anarhistlik õpetaja, Sa oled aasta inimene.

Dr. Laipman

2011-12-10T20:29:00.000+02:00

Ühel internetioksjonil leidsin Vabadussõjaaegse kaardi. Eestist pärit müüja, kes on rahvusvahelises vanakraamiäris juba mitmeid aastaid pani antud postkaardi müüki suhteliselt kõrge alghinnaga - sada dollarit. Selles äris aga pole nii, et kui midagi müüki paned, siis hakkab ostjate vahel kohe hirmus rebimine. Sedalaadi kaup on spetsiifiline ja turg piiratud, nagu öeldakse. Mõnda eset, kirja, marki, märki võidakse pakkuda müügieduta aastaid. Antud juhtumil usun aga, et mingil hetkel leiab see kaart ikkagi uue omaniku. Kollektsionääridele võib see sõjaaegne kaart pakkuda huvi seetõttu, et maksevahendina on kasutatud arstitpitsatit, mida autoriteetsed filateelia käsiraamatud pole kirjeldanud.

Mul isiklikult puudub internetioksjonidel kolades esemeline kogumiskirg. Ma otsin sealt pigem lugusid. Õigemini pidepunkte, millest saaks neid tõeseid või faktidele tuginevaid väljamõeldud lugusid iseendale konstrueerida. Leides enda jaoks midagi huvitavat, luban endale need vähesed korrad kahetseda, et kolisin linnast maale, eemale suurtest raamatukogudest ja arhiividest. Seekordne kaardilugu on just seesama kahetsushetk, sest sellest kirjakesest tõukudes saaks tõepoolest ühe loo.

Tartus, 11 märts 19.

Armsad kodused!

Olen nüüd seega ümber vaadata saanud. Tööd on kaunis rohkeste. Muidu elan, nagu Tartus ikka elatakse, aga elu on ikka kinnine. Ei tea praegu, millal saan T. tulla, see nädal aga mitte. Martinile lähevad saapad ei taha ega või alla 150 m., tehke mis tahes. Adr. nagu templil ehk Tiigi uul No,15, k.2, II kord.

Kõiki terv. Aleksand

Mulle hirmsasti meeldivad perekonnasaagad. Sellised kus tegevus hõlmab mitmeid põlvkondi, taustaks aeg ja kõik see mis selle aja sees oli. Selles olemata loos võiks see kaart asetseda kuhugi saaga keskkohta. Ainuüksi pöördumine selles kirjas tingib seda - armsad kodused! Ma ei tea, keda Aleksander selle kaardi kirjutamise ajal oma pereks peab. Minu teada ei olnud ta abielus. Rahvusarhiivis on aga säilinud üks foto Laipmanite perest siis kui ta laps oli. Väike kandlega poiss ongi seitsmeastane Aleksander ehk Aleks. Tema selja taga istuvad ema ja isa. Udukogu ema süles on Aleksi õde. Väike tüdruk muru peal on ... Aleksi tädi. Tollane peremudel sisaldas lisaks romantikale ka asist praktilisut - talu tahtis pidamist. Seepärast abiellus Aleksi vanaisa pärast teistkordset lesestumist ka kolmandat korda, endast 35 aastat noorema naisega. Ja juhtuski nii, et tema viimane laps on noorem kui pojapoeg Aleks. Selles peres oli palju lapseõnne, kuid lastel endil õnne ellujäämiseks vähe. Vanaisa kolmest abielust sündis seitseteist last, kuid ainult neli neist said täiskasvanuks. Üks nendest oli Aleksi isa.

Vanaisa ennast pildil pole, see ülesvõte on tehtud arvatavasti vahetult peale tema surma. Pildil on aga vanaema Triinu (tanuga), see vanaisa viimane naine, kes on siis Aleksi väikese "tädi Anni" ema. Habeme ja kaabuga mees on isa vend, onu Hans.

Perepildi tegemisest möödub veidi enam kui kümme aastat ja seda perkonda tabab suur tragöödia. Vahepeale mahuks veel igasugu jutte - kuidas onu Hans oma venna nime all sõjaväkke läheb ja seal peaaegu sandiks jääb; võis seda kuidas onu Hans ja vanaisa tülli pööravad. Kindlasti aga kõik see, mida teeb ja mõtleb Aleksi isa. Läheb veel mitmeid aastakümneid ja Aleksi isast hakatakse rääkima legende. Tema nimi on kõigis ajalooõpikuis, temast kirjutatakse raamatuid, püstitakse mälestusmärk. Kõigile lõpuks vändatakse Aleksi isast isegi mängufilm, "Jõulud Vigalas". Jah, Aleksi isa ongi see kuulus 1905. aasta mässumees Bernhard Laipman, kelle karistussalklased pärast mässu mahasurumist maha lasevad. Veelgi kuulsamaks saab aga Aleksi onu Hans, keda hiljem tuntakse kunstnik Ants Laikmaana.

Ja siiski, kes on need armsad kodused, kelle poole Aleksander Laipman pöördub? Sellel kui kaart kirjutati on Aleksandril lähedastest alles vaid ema ja kaks neiueas õde. Üks õdedest, pisut pontsakas tüdruk perepildi paremas ääres ei jõuagi täiskasvanud ikka. Ning kes on see Martin, kelle saabaste pärast Aleks muretseb? Mingeid meelevaldseid seoseid saaks teha postiaadressist. Sajandialguses algas Tallinnas suur elamuehitusbuum, kujunes välja linna tänavate võrgustik. Majade nummeratsioon ei pruugi olla 1919. aastal sama, mis praegu. Kuid see polegi oluline. Tatari tänava piirkonnas elas varaliselt kindlustatud keskklass. Kui koduste all pidada silmas ema ja õdesid, siis võib prestiižse aadressi järgi teha järeldusi pere majanduslike võimaluste kohta. Äkki tehti talukoht rahaks ja koliti linna? Seda järeldust võimendab veelgi see asjaolu, et üksinda lapsi kasvatav ema suutis pärast mehe traagilist hukkamist anda poeg Aleksandrile väga hea koolihariduse. Aga äkki oli üks nendest kodustest ka onu Hans (Ants Laikmaa), kelle kuulus ateljeestuudio ja elukoht asus samal tänaval. Pealegi on teada, et Ants Laikmaa ise polnud pereinimene ja tollased tõekspidamised olid pisut teised kui tänapäeval. Miks ei või olla, et peale vend Bernhardi surma pidas Ants oma kohustuseks mingil moel hoida silma peal ka vennalaste käekäigul. Ning miks ei võinud olla nii, et Aleksi ema aitas omakorda onu Hansu, veendunud poissmeest, et see ikka korrektne ja esinduslik välja näeks.

Selles majas Tatari tänaval asus Ants Laikmaa ateljeestuudio, kust said haridust paljud meie kunsti kullafondi kuuluvad autorid

On ilmne, et ilma täiendavate andmeteta pole ma siin, ääremaal, suuteline seda pere lugu enda jaoks korralikult jutustama. Pisut kergem oleks samast postkaardist lähtuvalt teha üks teine dramaturgiline visand. Sama monumentaalne kui "Nimed marmortahvlil", kuigi praeguse ideoloogilise ajalookäsitluse valguses ehk mitte väga patriootiline. Või hoopiski vastupidi, eriti isamaaline, sõltuvalt vaatenurgast. Sest mis saab olla isamaalisem kui tõde. Viimasega on aga keerulised lood. Jutt käib meie Vabadussõja liitlaste, valgekaartliku Loodearmee kurvast lõpust. Selles sündmuses on ajaloole tüüpilist vastandumist. Eestlased kirjutavad sellest sordiini all ja diplomaatiliselt. Venelased, eriti kommunismivastased patrioodid kajastavad eestlaste reeturlikkust(?) pisut rohkem ja emotsionaalselt. Ägedamad nõuavad isegi, et eestlased peaks venelaste ees vabandama selle ohvriterohke kuriteo pärast.

Väga konspektiivselt olid asjaolud järgmised. Loodearmee pidas punastega lahinguid Petrogradi lähistel. Sõjaõnn pöördus ja valgekaartlased olid sunnitud taganema Eesti piiride ligidale. Sõjalistes tegevustes olid eestlased loobunud oma liitlase kohustustest. Veelgi enam, mitte kellegi poolt tunnustatud Eesti Vabariik pidas Loodearmee selja taga salajasi läbirääkimisi bolševikega, et saavutada rahukokkulepe. Kokkuleppe üheks tingimuseks olevat olnud Loodearmee relvituks tegemine juhul kui nad saabuvad Eesti territooriumile. Eestlased hakkasid bolševikele antud lubadust täitma. Narva piiri taha kogunes mitmekümmend tuhat inimest. Neid hakati meie territooriumile lubama väikeste partiidena. Sõduritelt korjati ära relvad, kuid mitte ainult. Väidetavalt rööviti põgenikelt ära kogu proviant ja isiklikud asjad. Tegemist polnud ainult Loodearmee võitlejatega. Meie piiride taga ootasid riiki pääsemist veelgi rohkem sõjapõgenikke. Hinnanguliselt pidi Eesti lühikese aja jooksul vastu võtma 80 000 inimest. Objektiivsus on see, et Eesti riik polnud valmis sellist põgenike tulva vastu võtma. Ei sealpool piiri ega ka juba Eestisse sisselastud põgenikel polnud ei peavarju, pesemisvõimalusi, ei midagi. Väljas oli aga talv. Ilmnesid esimesed haigusjuhtumid, mis mida päev edasi hakkas võtma epideemia kuju.

Loodearmee võitlejate ja Venemaa sõjapõgenike surnukehad

Doktor Aleksander Laipman sattus Vabadussõtta kaks kuud peale sundmobilisatsiooni väljakuulutamist. Kogunemiskohas Võrus määrati ta polgu nooremarstiks. Juba kuu aega hiljem viidi ta üle Tartusse sama diviisi tagavarapataljoni vanemarstiks. Ning nii see postkaart sealt, pärast kohanemis ong kodustele saadetud. Tegelikult tundus ju kõik hästi olevat, rindest kaugemal. Nagu kirjast näha, oli aega koju sõita ja sõja kõrval sai lahendatud mõnigi pakiline olmeküsimus. Tiigi tänava maja oli samuti nagu väike erahaigla. Majas oligi vaid kaks suurt korterit, all viie toaga ja ülal neljaga. Ning sõjaväeline arstikarjäär läks muudkui ülesmäge. Pool aastat hiljem, oktoobri alguses tuli juba määramine Tallinnasse, Kopli sõjaväehaigla noorem ordinaatoriks. Sellel ajal pidas Loodearmee veel edukaid lahinguid Petrogradi lähistel.

Siis kui eestlased avastasid, et üle piiri lastud Loodearmee sõdurite ja põgenike hulgas möllab tüüfus, oli juba hilja. Nakatanute hulgas oli juba meie omad inimesed. Paanilise kiirusega hakati Narvas ja Ida-Virumaal looma interneeritute laagreid, mille tingimusi võrdlevad osa vene ajaloohuvilisi tänapäeval hilisemate koonduslaagritega. Piirkonnas kuulutati välja garantiin, kuid suremus muudkui kasvas. Tipphetkedel suri Narvas ja lähiümbruses 50 inimest päevas. Kokkuvõttes surid mõne kuuga tüüfuse tagajärjel hinnanguliselt 17000 Loodearmee sõjaväelast ja Venemaa sõjapõgenikku.

Tallinnat prooviti pikka aega hoida haigusvabana. Siis veel ei teatud, et juba epideemia esimestel nädalatel oli ka Kopli sõjaväehaiglasse saadetud üsna palju tüüfusehaigeid, kellele oli pandud ekslik esmane diagnoos. Hiljem saadeti sinna ravile juba ka õige diagnoosiga haiged. Haigla põhikorpus suutis vastu võtta kaheksasada haiget. Kuid sellest jäi väheseks. Seepärast läks improviseeritud haiglana käiku ka kolmteist sadamatööliste elamut, mis mahutas teine kaheksasada patsienti.

Kopli liinid. Ajutised haiglakorpused.

Foto Peeter Langovits

Aleks ehk dr. Aleksander Laipman sureb üheksa päeva pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist. Tema surmatunnistusele märgitakse surma põhjuseks soetõbi. Mõned aastad hiljem annetatakse talle surmajärgselt Vabaduserist I/3. Veel paar aastat hiljem on tema nimi koos ülejäänud üheksa Vabadussõjas hukkunud arstiga mälestustahvlil Tallinna sõjaväehaiglas.

Aleksi vanaisa oli surres 68 aastane. Tema isa tapeti neljakümne aastasena. Dr. Aleksander Laipman suri oma ametipostil, sõjaväearstina 34 aastasena. Aleksi lapsed jäid sündimata.

Värviline minevik

2011-12-02T07:44:00.000+02:00

Uidates mööda internetti, sattusin Hollandi rahvusraamatukogu ühele projektilehele. Sealt leidsin fotograaf Bernard F. Eilersi tööd - värvilised sõjaeelsed fotod. Ma tean mitut inimest, kes tunnevad sarnaselt minuga, et kahe maailmasõja vaheline aeg oleks just see, kus tahaks ajateljel viibida. Miks mitte ka elada, vaatamata sellele, et me teame, mis peale 1939. aastat edasi sai. Selline ajas rändamise fantaasia. Ning need vähesed meieni jõudnud värvilised fotod tollest ajast võimendavad minus seda tunnet veelgi.

Ma ei oska päris täpselt sõnastada, kuid fotograafia tehnoloogiline areng on minu jaoks midagi rohkemat kui optika, keemia, elektroonika. Värvilised pildid muutusid valdavaks alles mõnikümmend aastat tagasi. Enne seda oli foto must-valge. Ning luues seose meie arusaamisse minevikku, lähiajaloosse, siis märkan, et valdav osa meist käsitlebki minevikusündmusi ja elanud inimesi must-valgelt, alateadvuses hallid fotod minevikust. Ometi, isegi sõja ajal oli rohi roheline, lumi valge ja veri punane. Maailm oli värviline.

Kodanikuühiskond

2011-12-01T09:28:00.000+02:00

Mina, kes ma olen kaotanud igasuguse sideme kunagise eluga, rahuldan oma uudishimu kunagiste tuttavate aga ka muidu tuntud inimeste ühiskondliku aktiivsuse kohta näiteks sellega, et loen riigi ametlikke teadaandeid. Kord aastas, kusagil sügisel ilmub väljaandes Ametlikud teadaanded kohtute registriosakondade nimekirjad mittetulundusühingute sundlõpetamiste kohta. Põhjuseks on ühingu majandusaasta aruande esitamata jätmine. Tegelikult on see küll eelteade. Tuhka pähe raputades saavad sundlõpetamisele kuuluvad ühingud veel kuue kuu jooksul selle aruande hilinemisega esitada. Sisuliselt on aga siiski selge, et kui see dokument on jäetud ikka mõistliku aja jooksul tegemata, siis on ka ühing oma tegevuse faktiliselt lõpetanud. Alles paar päeva tagasi lasin silmad üle Harju Maakohtu registriosakonna nimekirjast. Selle kohtu piirkonnas kuulub seekord lõpetamisele 2345 mittetulundusühingut. Nagu ikka, leidsin likvideeritavate ühingute loetelust palju tuttavaid inimesi, sest seal on ära toodud ka juhatuse liikmete nimed.

Aga ega ainult kunagiste tuttavate ja muidu tuntud inimeste nimed pole huvitavad. Nagu varasematelgi aastatel sarnaseid nimekirju sirvides, tekivad korduma kippuvad küsimused. Siis mõtlen ikka, et loen mõne seaduse läbi ja teen asja enda jaoks selgeks. Tegelikkuses muidugi aga ei viitsi aega raisata, kuna asi mind ennast ei puuduta. Ka seekordses nimekirjas on näiteks palju sundlõpetatavaid korteriühistuid. Samasse kategooriasse võiks liigitada ka selles nimekirjas olevad kunagised aianduskooperatiivid, nüüdsed ühistud. Mis siis ikkagi saab kui ühistu tegevus lõpetatakse? Korrusmajal on ju mingid ühised asjad ajada, sama ka nendes omaaegsetes suvilakooperatiivides.

Likvideeritav korteriühistu Tallinnas Pallasti 16

Eraldi võiks sundlõpetatavate mittetulundusühingute loetelus välja tuua sotsiaalse suunitlusega organisatsioonid: Paljulapseliste Perede Toetusühing, Eesti Noorte Perede ja Vanurite Abistamise Ühendus, Ühendus Aita Last, MTÜ Üksikvanema Pere, Eesti Orbude Toetusselts, Eesti Puuetega Inimeste Kunstiühing, MTÜ Terve Eesti Laps, Hoolekande Arendamise Põhja-Eesti Selts jne. Siinkohal mõtlen, et miks need heal eesmärgil seltsingud ikkagi oma tegevuse lõpetasid, osa neist alustamatagi?

Kui Pae tänava pommiplahvatustes jäid inimesed peavarjuta, ulatas neile abikäe Tallinna Linnamisjon. Pea viisteist aastat elu hammasrataste vahele jäänud täiskasvanute ja laste abistamisega tegelenud igati toimekas mittetulundusühing läheb nüüd, peale viis aastat kestnud vindumist sundlikvideerimisele. Pilt "Õhtuleht".

Likvideertavate mittetulundusühingute nimekirjas on palju harrastuslikke spordiklubisid. Spordiga on seostatav ka Erki Nool Fan Club. Tundub, et poliitikasse siirdunud kunagine tippspotlane pole poliitikas sedavõrd populaarne, et kunagised fännid peaksid vajalikuks talle oma poolehoidu jätkuvalt avaldada. Nostalgiliselt kahju on aga Jalgpalliklubi Lõvid tegevuse lõpetamine. Roman Ubakivi teened eesti (loe: eestlaste) jalgpalli taassünniks olid hindamatud.

Ubakivi lõvipoisid

Mõned asjad paneb paika aeg. Olgu selleks näiteks kasvõi tegevust lõpetav Eesti Lennuväepoiste Klubi või Eesti Natsistlike Koonduslaagrite Vangide Ühing. Kuid ega ainult inimeste sünniaasta tingi kodanikeühenduste hääbumist. Tuhmuvad ka mälestused - meie muusikakultuuri suurkujude poolt loodud Lepo Sumera Ühing lõpetab oma tegevuse. Ka Lepo enda osalusel asutatud Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia läheb likvideerimisele.

Kui väliseestlane Aino Järvesoo Eestisse elama tuli ei teadnud me tegelikult midagi heategevusest. Selle naise kümned miljonid kroonid päästsid paljude eesti laste elud. Paljud mäletavad siiani Aino terviklikku visiooni eestlusest, peredest ja lastest. Kaheksa aastat tagasi Järvesoo suri. Harju Maakohus teatab täna, et Aino Järvesoo Mälestusfond kuulub sundlõpetatamisele.

Foto Aldo Luud

Ma näeksin välja pisut kohtlasena kui väidaksin, et ma seda pikka sundlõpetamisele kuuluvate mittetulundusühingute nimekirja olen lugenud rida realt - muidugi mitte. Imestan vaid, et ajakirjanikud, kes oma töös peaksidki mõnikord jaburaid materjale lugema, pole sellest nimekirjast oma lugudele inspiratsiooni saanud. Mind näiteks hämmastas, et oma tegevuse lõpetab parvlaeva "Estonia" hukkunute lähedaste loodud Memento Mare - ju siis ei leita enam liitvat ühisosa. Minu jaoks on üllatuseks ka Šoti Klubi, Segakoor Noorus, miks mitte ka elevust tekitanud Prussakovi nim. Rattaühingu tegevuse sundlõpetamine. Ma arvan, et iga inimene leiab sellest nimekirjast midagi huvitavat või üllatavat, aga miks mitte ka anekdootlikku - Eesti Antidopingu Keskus paneb uksed kinni.

Ning kindlasti jääb meie kodanikuühiskond palju vaesemaks seepärast, et oma tegevuse lõpetavad Eesti Seksi Liit ja Kapitalismiohvrite Eest Seismise Ühing.

Selle talve surnud 27. Epiloog

2011-11-18T21:37:00.000+02:00

Üks vana asi on jäänud minu blogis korrektselt lõpetamata ja selgitamata. Ma spetsiaalselt ei loe üle, mida ma kirjutasin rubriigi Tundmatud mälestused sissejuhatuseks üle kolme aasta tagasi. Ei sirvi ka neid lugejate vanu kommentaare, mis mälu järgi olid valdavalt positiivsed ega loe enda kirjutatud vastukommentaare. Ma üldse loen harva üle, mida ma olen öelnud või arvanud siin blogis. Tavaliselt kirjutan iga postituse ühe jutiga, korra lasen silmad üle, et mõni täht ära parandada ja vajutan avaldamise nuppu. Ja nii ta siis jääbki. Korra proovisin ühte suvalist vana teksti lugeda ning piinlik hakkas - stiilitu kirjutis, nõme mõte ja abitu eneseväljendusoskus, pealegi karjuvate grammatikavigadega. Aga mis sest. Põhiliselt kirjutan ju ikkagi iseendale ja alles siis umbes kümnele alalisele lugejale. Tundmatud mälestused oli aga rubriik, mida vist loeti rohkem. Kuidas muidu seletada, et veel kolm aastat hiljem olen saanud nende mälestuste kohta kommentaare ja küsimusi.

Ning sellega seoses vajab üks asi selgitamist. Olles ise ära elu eksirännakutel ei aimanudki ma, et üks mu lähedastest on hoidnud alles mõned kastid kunagi mulle kuulunud asjadega. Isegi osa mu kunagisest raamatukogust, valdavalt sõjaeelsed raamatud ja perioodika, olid alles. Ühes neist pappkastidest leidsingi übmriku käsitsi kirjutatud materjalidega. Selle olemasolu mind absoluutselt ei üllatanud. Mingil eluetapil käis mu käest läbi palju sellist kraami. Hakkasin neid minule tundmatu isiku poolt kirjutatud mälestusi lugema ja need lummasid mind. Ja siis ma otsustasingi need õige pisut toimetatuna kirjutada ümber oma blogisse.

Need mälestused oli kirjutanud ilmselt eakas inimene. Seepärast, mäletan, et ütlesin oma blogis ka seda, et kui peaks välja ilmuma autori järeltulijad ja ei soovi, et need mälestused siin blogis oleksid, siis kustutan selle rubriigi. Mõistagi annaksin üle ka kogu käsikirja, mis minu valduses. Ning ühel päeval saingi oma kodanikunimega meiliaadressile kirja. Minu jaoks oli piinlikus muidugi suur, sest selle kirja kirjutaja ja avaldatud mälestuste autori järeltulija osutus üheks armsaks inimeseks, keda tänu lähedasele ja mitte ainult seepärast, pean kalliks siiani. Vist oli juhtunud inimlik eksitus ja mingil hetkel olid need paberid sattunud "minu" kastidesse. Ühesõnaga, autori järeltulijad pidasid nõu ja palusid mul nende mälestuste avaldmine lõpetada. Samas lubasid nad mul juba avaldatud materjali jätta siiski oma blogisse. Mina omalt poolt vabandasin nagu oskasin ja teen seda siinkohal veel - siiralt ja kogu südamest.

Millised motiivid autori järeltulijatel oma otsuste tegemiseks olid, jätan enda teada. Ka selle, mis on nende edasised plaanid. Küll aga märgin seda, et minu kätte sattunud materjal pole tervik. Selle küla (ja mitte ainult selle) kohta on autor kirjutanud tunduvalt rohkem. Tahan vaid lisada ühe minu jaoks olulise mõtte. Teispoolsusesse rännanud inimesed on lahkunud lõplikult. Lahkunud on nii avaldatud mälestuste autor ja väga paljud nendest, kellest ta kirjutab. Ainuke, mis võib lahkunutest üldse jääda on lood. Need jutud, mille pani kirja "Selle tave surnud" autor on head lood. Ning mitte keegi ei peaks põdema seda kui mõni mälestustes kirjeldatud isik ei paista kõige paremas valguses. Mind isiklkult ei häiri kuidagi kui osutuks, et mõni minu vanaisadest oleks olnud paadunud pulli- ja napsivend või ... Mis siin pikalt seletada, mõistate isegi.

Armastus on haigus

2011-11-16T21:55:00.000+02:00

Mõnikord saab lugeda jaburaid uudiseid või väiteid. Kõik me teame näiteks, et Euroopa Liidus on "seadus", mis määrab banaani suuruse ja kõveruse. Aga vaevalt, et keegi meist on oma silmaga näinud sellise regulatsiooni teksti. Ja ega keegi ei viitsigi hakata otsima EL dokumendipahnast, kas tõepoolest eksisteerib mõni direktiiv banaani kohta. Lihtsalt meile meeldib uskuda, et selline tobedus on olemas.

Mingil moel sarnaneb ülaltoodud banaaniloole eelmise kuu alguses kusagilt vene portaalist loetud uudis meditsiinivallast, mis järele mõeldes aga nii tobe ei tundugi. Muuseas ja millegipärast tundub mulle, et ma olen seda uudist ka aastaid varem lugenud, kuid see selleks. Uudis ise siis aga selline, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon on tunnistanud armastuse haiguseks. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis paikneb see haigus väidetavalt psüühika- ja käitumishäirte peatükis koodiga F63.9 kui täpsustamata impulsihäire. Armastus on selles haiguste klassifikatsioonis siis samas kompotis pataloogilise hasartmängimise, püromaania, kleptomaania ja muu seesugusega. Jah, armastus on üks imeline sõltuvustunne, mis annab tiivad ning mida tahad tunda ikka veel ja veel..

Olen minagi seda tõbe paar korda elus põdenud ja paranenud, kuigi raskelt. Kuna tegemist haigusega, siis peaksin tervenemise üle olema ju igati rõõmus. Siiski vaatan mõnikord heldiva kadedusega omavanuseid, kes aastakümneid juba haiged, nii heas kui halvas ja lõpuks surevadki selle haigusega.

Eile oli isadepäev

2011-11-14T12:49:00.000+02:00

Pimedus ja tüdrukud internetist

2011-10-21T20:40:00.007+03:00

Pimedus on jälle käes - minu jaoks aasta kõige raskem aeg. Imestan kuidas ma sain üle poole oma elust olla nn. ööinimene. Mingis mõttes olen seda nüüdki, ärgates juba poolest ööst ootamaks hommikut ja päevavalgust. Mõnel päeval seda valgust aga ei tulegi, enne saabub taas pimedus. Kirjutada ei viitsi, seevastu loen palju, sealhulgas ka blogisid. Viimasel ajal on tõusnud esiplaanile just võõrkeelsete blogide lugemine ja seepärast pole mul kahjuks juba mitu nädalat mingit aimu, mis meie omal blogimaastikul toimub.

Ka televiisor seisab mul suurema aja pildita ja vagusi nurgas. Kuidagi kriitiliseks olen muutunud meie oma saadete suhtes ja sarnanen üha rohkem teismelise ja noorega, kes oma vajaduse liikuvate piltide järele saab kätte eelkõige interneti võimalusi kasutades. Nii nagu lugemisel, sedasi ka klippide ja filmide puhul on huviorbiidis palju tõsiseid teemasid minevikust. Samast internetist saan ka praegusel aastaajal just minule vajaliku meelelahutuse.

Meelelahutusest rääkides. Täna lugesin Eesti Päevalehest Priit Simsoni arvamuslugu sellest, et meie lauljatel pole lavalist liikumist. Nõustun selle seisukohaga. Väga tihti tundub mulle, et kohalikud lavastaarid pole sagedased külalised hääleproovis, puudunud mõnestki bändiproovist, üleolevalt suhtunud lavaproovi ja tantsuproov on neile hoopis tume maa. Seepärast tarbingi isiklikult meelelahutust valdavalt internetist. Viimasel ajal fännan näiteks sellist tüdrukute bändi:

Andekas ja originaalne käsitöö

2011-09-30T11:06:00.000+03:00

Ma ei ole mõistetavalt suur asjatundja isevalmistatud nukkude osas. Ning ega ma selle asja vastu ei oma ka mingit huvi. Kõikvõimalikud käsitööblogid jäävad minust lugemata, aga kui juhuslikult nendele satun, siis sirvin mõnikord pilte. Kuna ma ei ole asjatundja, siis ei oska ma ka hinnata, kas need juhuslikult vaadatud tööd on head või keskpärased, originaalsed või kusagilt maha viksitud. Ei oska midagi ka kaasa rääkida käsitööesemete kvaliteedi, valmistamise keerukuse ja muu sarnase kohta. Nii nagu paljude muude asjadega, millest ma midagi ei tea, oskan nende puhul anda vaid lakoonilisi hinnanguid: meeldib, ei meeldi; huvitav, igav.

Eile sattusin juhuslikult vaatama blogi Softimaker. Ma pole tükk aega kohanud säärast vahvat ja vist ainulaadset ideed. Ja ega mul ka teostuse kohta pole midagi muud öelda, vaid et mulle meeldib. Lühidalt kokkuvõttes on tegemist sellega, et nukumeister võtab ette lapse poolt joonistatud pildi ning muudab selle kolmemõõtmeliseks nukuks. Meie oskajad näputöömeistrid võiksid ideest šnitti võtta. Aga kui käsitööoskused on jäänud pisut puudulikuks, siis võib oma tupsukesele taolise, lapse enda kujundatud nuku ka tellida. Ma usun, et taoline nukk jääb last saatma kogu tema eluteel.

Pildid on muidugi pärit sellestsamast blogist, Softiemaker:

Isaduse tuvastamine

2011-09-26T11:34:00.004+03:00

Aga kes on tegelik isa? Ei, minul endal ei ole kunagi sellist küsimust tekkinud. Ometi on see küsimus teoreetiliselt võimalik kui asi puudutab bioloogiat. Eelmisel nädalal lugesin võrguväljaandest Walesonline.co.uk seda, et sealsesse tasulisse laborisse isaduse DNA testi tegemiseks pöördunud meestest saavad 54% negatiivse vastuse. Mida selle faktiga peale hakata? Laias laastus ei midagi. Igal konkreetsel juhul aga on selline vastus mõnikord ehk rõõmustav, teinekord aga kindlasti kurb, et mitte öelda traagiline - sõltuvalt vaatenurgast. Iseenesest ei ole selles uudisloos ainest mingiteks üldistusteks. Ühe labori statistika ei ole põhjus globaalseteks järeldusteks. Pealegi ei selgu artiklist ammenduvalt, kes ja mis asjaoludel on laborisse isaduse tuvastamiseks pöördunud.

Siiski ja tahtmatult tekitab see artikkel igasuguseid mõtteid. Ja just nimelt üldistavaid ja järeldusi tegevaid. Selle esmase, mis minul pähe tekkis - maailm (loe: naised) on hukas, sellele vaidleb samas artiklis vastu labori juhataja proua Nichola McChrystal. Tema arvab, et ega inimeste käitumine pole muutunud halvemaks, lihtsalt teadlikus DNA testide tegemise võimalikkusest on laialdasem. Tunnistan, et meessoo esindajana pole see konstanteering mulle eriti lohutav, pigem vastupidi.

Kas me Eestis saaksime samasuguse statistilise tulemuse? Kui iga eesti "käopoega" kasvatanud isa oleks saanud või saaks tehtud töö tunnustuseks pisikese sarvedega noku skulptor Simson Seakülast "tilliloomingu perioodist", kas siis Eesti oleks maailma suurim pronksi importija? Aga tegelikult ma ei teagi, mis on hirmsam - kas see, et üks isa saab teada, et ta polegi bioloogiline isa. Või hoopis see, et naine peab elu aeg varjama, et lapse isa polegi isa.

Foto: Grete Stern

Toimetamisi

2011-09-20T13:31:00.001+03:00

See suvi on olnud mulle taas "uusi väljakutseid" pakkuv. Oleks liialdus öelda, et siia pagendusse tulles oleks ma olnud selline mees, kes eales pole haamrit käes hoidnud. Aga ega ka ma niiväga kindel olnud selles, et mingite suuremate asjadega ikkagi ise oskaksin toime tulla. Iga uue töö puhul on olnud kartus, kas ma oskan, kas saan hakkama. Mäletan, et üks esimesi asju oli pliit. Ühel hetkel oli selge, et vana tuleb koos soemüüriga maha lõhkuda kui ei taha just maja maha põletada. Ja muidugi oli selge ka see, et uus pliit tuleb ülesse laduda. Otsisin ühte pottseppa ja teist ning ahmisin õhku. No see oli ikka päris mitu raha, mida meistrimehed tahtsid töö eest saada. Lõpptulemus oli see, et pottsepaõpik ühes käes, teises kellu, sai see minu elu esimene pliit tehtud. Seisab püsti ja annab sooja siiani. Ise ei häbene ja pilpaid see pliit tulehakatuseks ei vaja.

Ja nii on olnud neid "meestetöid" igapäevaste "naistetööde" kõrval järjest. Enamus nendest tegemistest on minu jaoks esmakordsed. Muidugi proovin siis internetist lugeda võimalikult palju, kuidas midagi tehakse, kuid ega sealt alati abi ei saa. Eriti praktiliste küsimuste puhul. Kui oma maakivist aida müüre hakkasin parandama, tekkis lihtne küsimus - kui palju segu on vaja? Kantmeetrid ju teada ja puha. Kusagilt ehitusfoorumist leidsingi kelleltki hobiehitajalt täpselt sama küsimuse ning meistrimehe vastuse. Tsiteerin tema vastust täpselt: "Sitaks palju." Jah, algusaastatel proovisin elukutseliste ametimeestega suhelda, kuid loobusin sellest väga ruttu. Asjaks nendega ei läinud ja nüüd teen kõik ise. Üks tore naisterahvas on üliandekalt kirjeldanud remondiga seonduvat ühes lühikeseks jäänud blogis - kahju, et ta loobus oma ehitusmemuaaride edasisest avaldamisest (ettevaatust lingi avamisel - võimalikud naerukrambid!).

Aga tagasi minu selle suve suurema tegemise juurde. Inimeste maitsemeel on teadagi erinev. Kuuekümnendatel hakati ohtralt ehitama silikaattellistest. Minu silmale on see lihtsalt ehitusmaterjal, mis enamikel juhtudel on jäetud viimistlemata. Selle koha ostes sain ka silikaadist ehitatud sauna omanikuks. Ega see õige saun polnud - kivisein, seest krohvitud ja selle peal paksult, mitmes kihis läti õlivärvi. Pool saunast oli üks suur leili- ja pesuruum ja teine pool nn. peremehe apartament. Eesruumis oli ka üks pliit, mis minu saabudes oli juba lagunenud. Vana Masinatehase keris kannatas küll kütmist, kuid eks ta üks aurusauna moodi asi oli. Kui leili viskasid, siis vesi voolas mööda läikivat läti õlivärvi vulinal külmale tsementpõrandale. Talvel oligi nii, et viskasid leili ja nurgas jääkamakad pisut sulasid. Ühesõnaga, kõigepealt hakkasin lammutama:

Möödaminnes tuli vana kaev töökorda teha, et saunal oleks oma veevärk. Vanad rakked mädad, seega kitsamad rõngad sisse. Puhastamine, süvendamine, hüdrofoor, survetoru, soojustus ja loogiliselt siis ka kanalisatsioon ja muud asjad:

Ja siis muidugi ehitamine. Põranda soojustamine ja valamine, vundamendi ja seinte soojustamine, voodrilauad, uue ukse nokitsemine, elekter maaaluse kaabliga jne.:

Muidugi tuli mõelda, kuidas saunas leili saab. Seepärast sai pottsepariistad jälle välja otsitud:

Tutvus puusepa töö saladustega (näe, pildil ikka veel üks liist puudu!) polegi enam niiväga saladus, sest kusagil üleval pildil on näha pisut maja külge ehitatud terrassi ja miskis kohas on ka üks blogipostitus uue puukuuri kohta. Ventilatsioonitööd tulid aga küll esimest korda elus ette. Eesti-soome pühakoht ise tuli aga selline:

Ka Toru-Jüri amet pole enam võõras. Kui majas sai eksituse-katsetuse meetodil mõned aastad tagsi lõpuks kõik omatehtud veevärgi ühendused vettpidavaks, siis sellise pisikese saunakökatsi veevärk keriseahju veesärgi, boileri ja dušiga on juba käkitegu (mhm... ja eelmise postituse kommentaaris mainitud kardin ei lohisegi mööda maad...):

Üldiselt on aga nii, et seda nikerdamist sauna kallal jätkub vast hilissügiseni. Piltideltki näha, et otsade kokkutõmbamist on palju. Pealegi oli kogu see ettevõtmine plaanitudki kahes etapis. Järgmisel aastal tuleb katus ja katusealune koos kõigi soojustustega. Sinna ülesse tahan teha külaliste magamisasemed (põranda sinna tegin juba ära), huumor vaid selles, et külalisi mul ju tegelikult ei käi. Aga esimesed leilid olen juba võtnud ja asi sätitud sedasi, et talvel saab saunas käia. Eks ma siis seal laval mõtisklen, kuidas vana katus maha käib, mis neid sarikaid püsti hoiab, mida ja palju soojustuseks jne.

P.S. Kui ma oleksin omal ajal teadnud, et oma kätega tegemine on üks ütlemata mõnus tegevus, enesehinnangut tõstev asi, siis... Kindlasti oleksin jätnud kõik need palgatööna vorbitud paberid kirjutamata, dokumendid oleksin jätnud lauaservalt lauaservale veeretamata, raha pärast liigutatud lõuad oleks jäänud lõksutamata, aju oleks olnud ragisemata, vallandatud töötajad vallandamata jne. Ja ehk ka pagendus oleks jäänud olemata...?

Tilliga või tillita

2011-09-17T19:28:00.001+03:00

Ei viitsi pikalt seletada ja kribada selle postituse mõtet. ÖöHulkur pani enda juurde ülesse uhke plakati ning seletab ja viitab samas kohas Rentsile (Rentsule ???), miks ja milleks. Ka mul on kogutud üks foldritäis tollele ajale iseloomulikke fotosid ja plakateid. Mingil määral see ju mu enda lapsepõlv ja noorusiga. Ning täpselt nii see oligi nagu fotol kujutatud, kõik see plakatlik võrdõiguslikkus, aga ka meheks ja naiseks olemine.

P.S. Pärast Kaamose kommentaari antud postitusele pidasin vajalikuks lisada oma kirjutamata mõtte selgituseks veel ühe foto:

Postkast

2011-09-04T16:13:00.000+03:00

Jah, ega see, et mina ei kirjuta tähenda seda, et ise kirju ei ootaks. Eriti kõigilt oma lastelt, kes laias ilmas pidevalt laiali, elamas või töötamas või reisimas. Seetarvis sai uus poskastki üles pandud. Vana, poest ostetud ja plastmassist läks katki. Lootuses, et äkki keegi saadabki kaardi kusagilt kaugelt, tuli leida kiire lahendus. Selline see postkast nüüd on ja mulle endale meeldib:

Tupsukesed

2011-07-20T07:45:00.001+03:00

Vanaemad kirjutavad oma blogides lastelastest. Selline tupsukeste teema on liikvel ja pole selles halba midagi. Rõõm lastelastest, mis kohati ületab tunded oma laste vastu, on midagi ainult inimestele omast - loomariigis arvatavasti selliseid emotsioone ei tunta. Ning lastelaste side oma vanavanematega on samuti midagi erilist. Vähemalt minu jaoks on olnud, kuigi minu elus oli vaid üks vanaema - vanaisad ja see teine vanaema olid minu sündimise ajaks juba surnud. Vanavanemate ja lastelaste suhtlemine on sedavõrd loomulik ja endastmõistetav, et ma ei suuda ennast asetada olukorda, kus selleks tehakse takistusi. Ma ei mõista seda, kustkohast võetakse see julgus ja õigus, et keelatakse lapsel vanavanematega suhtlemine, jäetakse laps ilma olulistest mälestustest ja emotsioonidest.

Tean üht vanapaari. Neil on üks ja ainuke laps, poeg, kes nüüd ise juba keskealine. Pojal omakorda ainus laps. Vanapaari poeg on elanud tavalist elu. Kasvas, õppis, töötas, abiellus ja lahutas. Lahkuminek oli selline temperamentsemat tüüpi, kus lusikaid ja kahvleid jagatakse kuni surmani. Kes see neid teise pere asju täpsemalt teab, seepärast jätan selle osa kommenteerimata. Igal juhul oli asi nii, et ühel hetkel keelas naine, kelle juures laps elas, suhtlemise isaga. Eks seegi tüüpiline situatsioon - "laps on alati ärritatud peale isaga kohtumist" ja need asjad. Aga sellele lisaks lõpetas ema igasugused kontaktid ka oma eksmehe vanematega. Ja mitte ainult. Tasa ja märkamatult jäid vanaema ja vanaisa kohtumised oma lapselapsega üha harvemaks kuni katkesid sootuks. Sellel aastal lõpetas vanapaari pojapoeg gümnaasiumi. Ta on saanud täiskasvanud inimeseks ja saab ise otsustada, kellega ja kuidas suhtleb. Ma küll väga tahaksin uskuda muinasjuttu, kuid tegelikkuses vaevalt seda juhtub, et see noor inimene taastaks kunagised, uduselt lapsepõlvemälus olevad suhted oma isa vanematega. Vanaema ja vanaisa on tema jaoks võhivõõrad inimesed.

Pärast sõda jagasid lääneriigid ja Venemaa võidetud Saksamaad, jagati ka Berliini. Sellel fotol kurikuulsat müüri veel pole. Kuid juba on okastraadiga eraldatud tsoonid ja liikumiskeeld Ida- ja Lääne-Berliini vahel. Vanaema ja vanaisa seal aknal on Ida-Berliinis. Lapselapsed läänes. Sedasi nad suhtlesid. Pärast tuli müür.

Onu

2011-07-16T09:01:00.001+03:00

Täna keskpäeval peaksin olema oma kodunt 126 kilomeetri kaugusel onu urni muldasängitamisel. Eks iga matus on omamoodi nukker sündmus. Aga minu isa noorem vend, poolvend, oli juba hästi vana mees. Tema lahkumine on igati loomulik ja seepärast ei saa ma öelda, et ma oleksin kuidagi väga nukker. Lihtsalt asjade loomulik käik. Võib olla eriliseks ja minu jaoks oluliseks on see matus seetõttu, et onu oli viimane elav side minu vanemate ja minu enda põlvkonna vahel. Järgmised lahkujad oleme juba kindlalt meie ise. Ja ärasaatjad, kui neid oleks, arutlevad samamoodi pragmaatiliselt põlvkondade vahetumisest Toonela teel. Surm on tegelikult üks asine asi.

Muidugi oleksin ma tahtnud sinna matustele minna. Sellesama, segaselt seletatud põlvkonna kadumise pärast. Teisalt oleksin näinud ära oma õed-vennad peredega. Ka need kohtumised on jäänud üha harvemaks, vast kord paari aasta jooksul. Ning mingist hetkest alates muutuvadki just matused selliste kokkusaamiste ajendiks ja põhjuseks. Paraku olen oma liikumistes praegu sõltuv ühest teisest inimesest ja tema autost. Ning minekust jutu tehes sain aru, et ega ta kergelt öeldes sellest eriti vaimustuses pole. Ta tuli puhkusele ja muud asjad. Ega ma siis hakanud eriti peale ka käima, et teisele tüli teha. Bussidega on aga nii, et sinna kaugele kalmistule ma enda juurest ei saa kohe kuidagi. Kuhugi sinna "lähedale", kümne kilomeetri "jalutuskäigu" kaugusele surnuaiast jõuaksin kahe ümberistumisega alles õhtuks. Nii see siis on, pisut ehk mõru ja kibe. Ning eks ma olen ise süüdi, et minu perekond pole kunagi olnud mu lähedastele perekond.

Ma pole päris kindel konkreetse foto suhtes, kuid kusagil seal soomepoiste rivis peaks olema ka minu onu

Motivatsioon või selle puudumine

2011-07-10T08:04:00.000+03:00

Teinekord tabad ennast mõttelt, et milleks endale tööd välja mõtelda. Ma saaksin aru kui oleksin selline teismeline. Siis on elu mõtte otsimine päevakorral. Minu aastates on pisut jabur küsida iseendalt, miks ja milleks. Asjad on lihtsalt sellised nagu on ja muudkui toimetad. Muidugi võiksin piirduda vaid niidetud käigurajaga maja ümber. Jääks ära see ohkimine ja stress, et seda ja toda oleks vaja tingimata teha, aga ei jõua ning aega ei jätku. Lisaks see põhiküsimus, kelle jaoks seda kõike vaja?

Nii on ka selle potipõllunduse ja iluaiandusega. Kitkusin äsja varakevadel kasvuhoonesse külvatud redised ülesse - koledasti ülekasvanud. Ise sõin vast paar tükki toorelt ja mõned panin salati sisse. Palju üksik inimene jõuab seda redist ikka süüa? Väljas peenramaal nüüd sama lugu. Eks lähevad kompostihunnikusse needki. Küüslauk kasvab nagu mets. Samas veel eelmisest aastast ripub köögis nööri otsas umbes kilo jagu. Lehtsalatit ja rukolat võiks vikatiga niita - mis ma sellega küll peale hakkan, ega ma lehm pole, et hommikust õhtuni rohtu krõmpsutaksin. Ja nii võiks jätkata.

Üldiselt aga jäin ma oma külvamiste ja istutamistega sellel kevadel järjekordselt hiljaks. Eelnevatel aastatel olid selleks töised põhjused, sellel aastal aga üks vastik haigushoog. Viimane õpetas mulle aga seda, et kuni liigun, seni ma elan. Seega jätkan edasi oma mõtetute tegevustega, sest jalg veel tatsub.

Nendel udupiltidel on fikseeritud kunagise garaaži asukoht. Oli selline igalt poolt eterniidiga kaetud, pisut viltuvajunud monstrum, nähtavad puitosad potisiniseks värvitud. Nüüd üritan selle koha peale luua midagi aia sarnast. Päris- ja veelgi professionaalsemad hobiaednikud muidugi muigavad minu tegemiste peale. Aga ma ei mõtle selle peale. Mõtlemine pole juba ammu minu jaoks esmatähtis ega elamise tunnus.

Lõpuaktus

2011-07-04T08:23:00.002+03:00

Sellel aastal sain minagi osa pisut sellest tundest, mida oma blogis kirjeldab Soodomakomorra. Olen siin blogis aeg ajalt kirjutanud ühest noormehest, kes eelmisel suvel, aga ka muidu mul siin ikka abiks käib. Õigem oleks küll vist öelda: kes mul siin suuremaid asju toimetab ja keda mina jõudumööda abistan. Eelmisel sügisel läks ta minu pealekäimisel ametikooli ja ettenähtud aasta jõudis nüüd lõpule.

Eks ma selle lõpuaktuse osas pidin teda natuke pinnima. Ta oli üpris veendunud, et mingil hetkel sõidab ta lihtsalt linna, kooli kantseleisse ja võtab sealt oma lõputunnistuse. Samamoodi nagu ta tegi seda oma põhikooli lõpetamisel. Minu väiteid, et lõpuaktus on üks oluline asi, ei peetud eriti miskiks. "Ah, mis ma seal aktusel üksinda ikka teen..." Need kolm punkti olid mulle üpris üheselt mõistetavad. Ja ega ta päris lõpuni uskunud, et ma sinna aktusele ikka tulen. Nagu mina ei uskunud seda, et ma olengi ta ainuke õnnitleja seal lõpetamisel. Kindlasti ei tõstnud ta enesetunnet ka see, et hariduseta ent loomult intelligentse noore inimesena teab ta reeglit - iga sündmuse ja elujuhtumi jaoks on sobiv riietus. Ise olen talle seda õpetanud. Tema garderoobis pole aga ei triiksärki ega viigipükse, ülikonnast rääkimata. Nii jääbki see riietuse asi minu hinge kraapima. Ma otsin endale kunstlikult õigustust - taastusin alles pikemast haigushoost ja ajaliselt ei jõudnud sellega tegeleda. Tegelik põhjus on aga vastikult banaalne - mul on hetkel näpud päris põhjas.

Lilled. Nendega on mul üks kiiks.

"Kas ma pean klassijuhatajale lilled kinkima?" küsib ta minult.

"Kas klassijuhataja on mees või naine?" küsin vastu.

Ei tea kust mul külge on hakanud, aga see, et mees mehele lilli kingib on minu jaoks siiani pisut võõrastav. Ma tean, et see pole mingi pe...de värk, aga mingi tõrge on. Õnneks klassijuhataja on naisterahvas ja sellega saame ühele poole. Aga iseennast ja seda kiiksu pidin ma küll ületama kui poisile aktusejärgsel õnnitlemisel lilled ulatasin. Aga jumal tänatud! Nagu mainitud, olin ta ainuke õnnitleja ja see lillekimbuke tema ainukesed ja elu esimesed lilled.

Ei oska ma tema eest kosta, kuid mina sain vaatamata kõigele sellest aktusest oma positiivse laengu pikaks ajaks. Sügisel tahtis sinna põhihariduseta õppegruppi pääseda ligi nelikümmend poissi. Vastu võeti viisteist. Lõpuni jõudsid seitse. Ja üksainuke selles rühmast lõpetas kiituskirjaga - minu noor töömees. Vanad mehed muutuvad sentimentaalseks. Proovisin jõuga tagasi hoida silma tekkivat heldimus- ja kurbuspisarat. Seal lõpuaktusel, 1.juulil, siis kui ta teatrilaval oma kiituskirja ja lõputunnistust vastu võttis, seljas T-särk ja jalas käristatud teksased - parimad ja moekamad(?) riided, mis tal selga panna on.

Ka need noored lõpetasid tööstuskooli juunis, kuid 70 aastat tagasi. Palju neist nelja aasta pärast alles on...?

Minu filmiuudised

2011-06-27T09:48:00.000+03:00

Nüüd on siis nii, et suvevõõras, kellest kunagi olen ka siin blogis kirjutanud, on taas väisamas. Päevad omandasid uue mõtte, sest juba mõne päevaga olen viidud kurssi kõigi seebikatega, mis meie kodustel telekanalitel jooksevad. Olen saanud värske sõõmu maailma filmikultuuri teostest ning võiksin arglikult koputada juba ehk ka meie arvukate filmiblogijate huvitavasse maailma.

Kuigi kauneid kunste ja kultuuri pole kunagi liiast, panin igaks juhuks telgi välja püsti. Sisutihedad teosed vajavad kohati iseendaga olemist. Et mõtestada nähtut ja nautida saadud elamuse lummust.

Täna kannan ma...

2011-06-25T12:04:00.002+03:00

Kui kuu tagasi tekkis uuesti aeg ja tahtmine blogimiseks, teiste kirjutatu lugemiseks, avastasin, et blogipuu kasutajate eelistustes on toimunud olulised nihked. Esilehel annavad tooni mitmesugused kommertsteated, filmide ümberjutustused ja temaatika, "mida hommikul selga panin". Olgu esimestega nagu on, kuid see riietuse värk on minu jaoks veidi kummaline. Ega ma ei eita, et ilus riietus ongi kena ning oluline kandjale ja pisut ka ümbritsevatele. Minu ajal polnud lihtsalt kombeks sellistest asjadest sedamoodi rääkida. Ja neid, kellel see pidevalt teemaks, peeti veidi opakateks ja natuke harimatuteks. Annan endale aru, et taolised tõekspidamised olid tingitud ehk hallist nõukogude mentaliteedist, mille üle lääne inimesed oskasid ironiseerida ja irvitada. Juuresolev foto on sellele tunnistuseks. Ükskord tõid lääne moefotograafid Moskva tänavatelele Diori kollektsiooni kandvad modellid. Kes viitsib internetiavarustes otsida, leiab kindlasti selle lõbusa ja samas nukra fotoseeria.

Aga ülalöelduga jõuan ma hoopis Kerttu Rakke laineid löönud loo juurde. Sellele kirjutisele juhtis tähelepanu mu alaline nädalalõpu külaline: no niimoodi ei tohiks inimene ikka kirjutada! Lugesin ja esmareaktsioon oli sama, mis nende "täna kannan ma" blogide puhul. Tõepoolest, ka sellised pihtimused polnud omal ajal kombeks. Kui mingi jama oli, raputati endale tuhka pähe, häbeneti pisut ja asi oli unustatud:

Muidugi lugesin ma läbi kõik Kerttu-teemaga seotud eelnevad artiklid. Kokkuvõttes muutsin kardinaalselt oma esialgset arvamust. Kui algul tundus, et Rakke paneb murutari, siis tagantjärgi arvan, et ta tegi hoopis saagimit. Ja lõppude lõpuks see ongi sõnavabadus kui igaüks kirjutab seda, mida tahab. Minu ajal polnud ju kombeks rääkida-kirjutada ka enamikest neist asjadest, millest ma ise siin blogis kogu aeg jahun. Ajaga muutuvad nii kombed kui tõekspidamised.

Ah jaa, täna kannan ma cottonworld alukaid.

Olgu elus piisavalt särtsu!

2011-06-23T22:17:00.001+03:00

Täna on ühe lähedase sünnipäev. Aastate järgi peaks olema nii, et nüüd on ta lõpetanud ettevalmistused eluks. Järgneb elu ise - meeletult huvitav, põnev ja toimeks. Aga äkki hoopis see üksluine, hall ja igav? Et seda viimast ei juhtuks, soovisingi talle, et aastakümnete pärast võiks ta endale öelda: minu elus on olnud ka piisavalt särtsu! Ja muidugi ei suutnud ma jätta isalikult lisamata, et ikka mõistlikuse piires.

Emotsionaalne ajalugu

2011-06-14T15:42:00.002+03:00

Ajalugu on üks huvitav teadus, kus faktid on alati samad, kuid nendevahelised seosed ja viimastest tehtavad järeldused on tõlgendamise küsimus. Ühest ja samast sündmusest erinev arusaamine on pigem maailmavaateline vastuolu, mitte aga tõsiteaduslik diskussioon. See kehtib ka tänase päeva kohta kui mälestame juuniküüditamise ohvreid. Ma pole ajaloolane, kuid mind on alati huvitanud inimene ja tema käitumine ajaloosündmuste keerises. Seetõttu olen ma lugenud ehk keskmisest pisut rohkem ka juuniküüditamise kohta. Tean neid vaidlusi, mis käivad küüditatute täpse arvu kohta. Olen lugenud arutelusid selle kohta, kus, kuidas, miks ja millal hakati küüditamist ette valmistama. Püüan jälgida ka diskussioone selles, kas ja mil määral saatsid eestlased ise oma kaasmaalasi Siberisse. Tõsi, viimasel ajal püütakse seda küsimust Eestis mitte eriti torkida, sest mistahes aja ja võimu arusaamist mööda eksisteerib küll ajalugu, kuid olulisem sellest on ametlik ajalugu.

Viimane sõjaeelne Riigikogu, mõni päev hiljem Ülemnõukogu

Sageli mõtlen nii juuniküüditamise, aga ka kõigi muude selle perioodi sündmustega seoses nende Eesti Vabariigi poliitikute peale, kes veel ammu enne küüditamist "müüsid" keda ja mida tahes, et saaks ikka jätkuvalt ennast soojendada võimu joovastavas lummuses. Mis sest, et tegelikult oli see võim juba mõnda aega illusoorne. Meenutan ka neid kaheksatkümmet rahvasaadikut, kes olid meie sõjaeelne viimane Riigikogu - kõik need veimerid, hindid, rummod, semperid, lauristinid jt. Kuigi me teame sellest samast ajaloost, kes ja kuidas neid valis. Fakt on aga ka see, et väljavalituks osutunud Riigikogu liikmeid ei sunnitud Toompea saali mitte relvastatud konvoi saatel. Need inimesed sisenesid sinna ikkagi õnnest särades, rind uhkusest pakatamas. Tollal väideti, et paberite järgi käis neid valimas üle 80% valijatest, mis on ilmne liialdus. Aga mingi osa valijatest ju ikkagi täitis seda tänases kontekstis paljurõhutatud kodanikukohust. Ja kusagil olid need maalid ja juhanid, kes praavitasid valimistulemusi selliselt nagu stsenaarium ette nägi. Ja lõppude lõpuks pidi ju sellel suurel käsikirjal, mis algselt andis ajaloo faabulale vaid üldjooned, olema kaasatud arvukalt siinseid usinaid, püüdlikke kaasautorid ja "kohalikke kirjasaatjaid üle maa", kes viimistlesid selle käsikirja detailides täiuslikkuseni. Seda ka siis 1941.a. juuniküüditamise episoodi silmas pidades. Midagi üldrahvaliku filmitalgute sarnast. Jah, ajalugu on huvitav, sest ta võib olla ka emotsionaalne, seda muidugi diletandi tasemel.

Meie vastvalitud parlamendidelegatsioon ~~Brüsse~~ Moskvas - teadagi miks

Vabadus seksuaalseks väljenduseks

2011-06-12T20:32:00.000+03:00

Ma ei ole kindel seaduspärasuses, kuid tundub sedaviisi, et kui ajalehte pole millegiga täita, pöördub toimetus selliste arvamusliidrite(?) poole, kelle kirjutis garanteerib klikkide arvu ja kommentaariumi ummistumise. Ja leidub siis selliseid naiivseid, kes mittemidagitegemisest sellisele artiklile klikivad ja satuvad soliidse ajalehe naistelehele. Täpselt sedasi juhtus just minuga. Tuleb välja, et olen vist ikkagi kopsupõletiku kätte saanud. Väljas on toimetamist meeletult, aga ma väsin juba viie sammu pealt ära. Palavikust, köhast ja nohust ja sellest "rinnus pistab" ei maksa rääkidagi. Ja nii ma, loll, siis istun ja loen naistelehte, ha-ha-ha...

Selle pika sissejuhatuse peale olgu siis öeldud, et jutt käib Mare Tralla artiklist, mis nagu räägiks naiste vabadusest ja õigusest riietuse kaudu ennast seksuaalselt väljendada. Tegelikult küll mitte ainult sellest, sest artiklis on muidki feministlike seisukohti, aga ka päris mõistlikke järeldusi. Kommentaare ma muidugi ei viitsinud lugeda - eks seal on see tavaline kemplemine. Endal tekkis pähe küll üks frivoolne mõte, et kui üks meesterahvas riietuks millegisse väga liibuvasse. Nii, et tema vinnastatud meheau või -mure oleks selgelt visuaalselt piiritletud, mis siis? Eks seegi ju mehe vabadus seksuaalseks väljenduseks ja siinkohal need asjakohased õigused ja vabadused. Vanasti oleks peetud sellist isendit haigeks liputajaks nüüd on aga ju need "erinevused rikastavad" ja muud asjad. Uhh, kõrge palavik vist tekitab ka imelikke mõtteid.

Tegelikult haakub teemaga hoopis üks foto:

Foto pole võetud teatud seksuaalsete eelistustega-erinevustega tädide ja onude XXX lehelt - seda tüüpi pildiseeriate avafoto. Tegemist pole ka sellise ema-isa-on-kodunt-ära fotoga - pildi kvaliteet on selleks liiga hea. Tegelikult on see väike tüdruk igati populaarne, paljudele teistele tüdrukutele suureks eeskujuks olev, rikkaliku fänniklubiga, minule tundmatu staarnäitleja Noah Cyrus (foto siit). Ning see pilt on olnud internetis aineks väga paljudele kommentaaridele. Võib olla seepärast, et sedasi, just selles riietuses, (vabadusega väljendada oma seksuaalsust?), olevat Noah osalenud ühel Hollywoodi punase vaiba üritusel. Aga äkki sellel pildil oleva tüdruku riietuses polegi mingit seksuaalsust!? Minu kopsupõletikust haigel ajul on tekkinud mingi kiiks? Lähen parem ja võtan ühe tableti.

Ja kasvavadki, viinamarjad

2011-06-08T13:06:00.004+03:00

Tegin oma viinapuuaias lõpliku inventuuri. Eelmisel aastal istutasin 36 istikut viiest erinevast sordist. Talve tulekul ei hakanud täitsa teadlikult eriti pingutama nende katmisega. Ega see eksperiment nüüd päris puhas polnud. Talv oli lihtsalt soodne. Ainuke, mida tegin, kühveldasin ühel hetkel lund peale ja mingil hetkel talve lõpu poole sudisin rehavarrega paksu lume sisse õhutusauke. Ja tulemus on pildil näha.Ega's midagi, kui nüüd oskaks vaid õigesti lõigata ja hoolitseda.

Vägivallast kommentaarideta

2011-06-06T16:25:00.000+03:00

Hiljuti vaatasin ühelt venekeelselt telekanalilt jutusaadet laste (kooli)vägivavallast. Saate ajendiks kaks videoklippi, mida vägivallatsejad ise oma mobiilidega filminud. Hiljem siis kuhugi internetti ülesse riputanud või sõprade-tuttavate mobiilidele saatnud. Saate sisu pole mõtet ümber jutustada. Asja arutati kutsutud külaliste ja stuudiopublikuga slaavi temperamendile omases võtmes üksteisest üle karjudes. Ning ega mingi tulemuseni saate lõpuks ei jõutud.

See saade meenutas mulle järjekordselt ühte sündmust kauges lapsepõlves. Eelmise sajandi keskpaigas oli mul üks klassikaaslane Ants. Olime poistega väljas ja Antsul on vaja midagi meisterdada. Kuna mina elasin kõige lähemal, võtsin vajaliku tööriista isa töötoast. Juhtus nii, et tööriist läks Antsul katki. Mina pabinas - mida ma isale ütlen. Mingi seletamatu tajuga tunnevad teised poisid, et nüüd on õhus pinget. Ja hakkavadki plikalikul moel mulle kõrva sosistama, et nüüd on vaja Antsule vastu tatti anda. Mina puiklen kuidas oskan aga surve on suur. Ants ei ole üldse kakleja tüüp aga ka mina olen siiani enamasti sõnadega hakkama saanud. Erinevalt Antsust pole mina kelleltki märkimisväärselt peksa saanud. Antsu seevastu ikka aeg-ajalt klobitakse - on selline kokutav, veidi kärnas, alatasa määrdunud riietes ja pisut pissilõhnane. Minu: "ah, pole vaja; las ta olla; no ma ei tea", muutub juba piinlikust tekitavaks. Poisid muudkui müksavad mind ja annavad silmadega märku. Nüüd tunnen juba mina õhust, et teised hakkavad muutuma närviliseks. Ma näen, et Ants saab aru, mis toimuma hakkab ja samas tunnen juba ise midagi hirmutaolist. Pelgus põlguse ees saab minus võitu teo vastumeelsuse ees ja ma lähen. Peksan mittemingit vastupanu osutava Antsu pikali ja jätkan maaslamaja peal istudes peksmist kaaslaste ergutuste saatel kuni Antsu nina hakkab verd jooksma. Asi on lõpetatud. Teiste poiste tunnustavate õlalepatsutustega lahkun. Ants jääb sinna kase alla istuma. Ta nutab. Pisaraid pühkides on ta kogu näo verega ära määrinud ning ta dressipüksid on kahtlaselt märjad.

Kogu see sündmus on mul meeles detailideni. Siiamaani. Mäletan, et mul oli Antsust ja iseendast siiralt kahju. Nädal hiljem proovisin talle klassis kuidagi läheneda, näidata üles sõbralikkust, poolehoidu. Muidugi ütles ta mulle, et pole midagi ja muud sellist. Ning seejärel proovis must võimalikult kaugele hoida kuni ta koolivahetus meid lõplikult lahku viis. Alles aastaid hiljem hakkasin aimama, et kuni selle tühise tööriista katkiminekuni pidas ta mind vist oma sõbraks.

Mind muutis see sündmus aga oluliselt. Täiskasvanuks saamiseni oli veel mitmeid aastaid. Kuid alates sellest päevast ning kogu hilisema elu pole ma alustanud ühtegi kaklust. Küll olen aga osalenud omal ajal kaklustes nõrgemate kaitseks ning saanud siis ka tavaliselt peksa. Nõrgema kaitseks väljaastumise eest olen saanud üks kord, pärast nädalapikkust varjamist ja ärajooksmist, teiste poiste käest ka ühe tõeliselt valusa kambaka. Nende käest, keda pidasin oma sõpradeks.

Internet on täis taolisi videosid. Illustratsiooniks võtsin ühe suvalise. Jõudumööda proovitakse neid sealt ära koristada ja maha salata. Mina isiklikult koostaksin neist mingeid 25 minutilisi kogumikke ja jagaksin koolidele tasuta. Kohustuslikuks näitamiseks lastele. Isegi ilma kommentaarideta. Mulle tundub, et tõhusam kui Ilmar Raagi "Klass".

Vahekokkuvõte

2011-06-01T09:12:00.007+03:00

Mõnikord igatsen taga vanu aegu, kus sai tempo maha võetud ja tarkade inimestega arutatud elu mõtte üle. Aga ega praeguselgi ajal viga pole. Eluaastate järgi peaksin olema juba ise piisavalt tark ning pealegi olen iseenda peremees otsustamaks, mida teen ja mida tegemata jätan. Vahepealse blogimise jätsin tegemata. Millegipärast kadus selleks tuju ära. Segavaks asjaoluks oli üks lõputa minevikuvari omaenda segastest aegadest. Hoopis olulisem aga see, et andsin endale lubaduse. Ei midagi suurt ja olulist, pigem selline olmeline värk, mis võttis kogu aja.

Nimelt tahtsin esimest korda siin elatud aastate jooksul olla kõigi kevadtöödega graafikus. Varasemalt on seda takistanud kõiksugu remondid, ehitused, haigus ja ka blogimine. Seekord võin siis rahuldustundega iseendale raporteerida, et vana õunapuuaia kardinaalne noorenduslõikus on lõpuks ometi tehtud. Kasvuhoones on kõik nii nagu peab - mõnel tomatitaimel isegi esimesed viljahakatised. Talve küttepuud varutud. Ojaäärne viimane võsajupp likvideeritud. Pooleliolevad kiviaiad üleslaotud. Lillepeenrad kasitud, istutatud ja külvatud. Need muud peenramaad - sibulad, redised, küüslauk, porgandid, kapsad, salatid, maitseained jne., sisuliselt isekasvatamiseks täiesti mõtetud aga hingele siiski midagi pakkuvad, samuti tehtud. Ning tagatipuks käisin paar nädalat ühte paarikümnemeetrist maakivimüüri ladumas. Ei, endast enam tõstjat pole, kohati oli müüri kõrgus pea kolm meetrit, kuid mis kivi kuhu ja kuidas, seda tean ma küll. Ning ega ma päris sedamoodi ei saanud ega osanud, et seal ainult suuga oleks ehitanud. Nüüd pean tempo maha võtma, sest see järelejäänud kops sai vist ikkagi pisut liiga. Seega tekitan pisut aega blogimiseks. Sest vaevalt need vanad head elumõtte aruteluajad tagasi tulevad ja ka enamus toonastest tarkadest inimestest on ammu juba oma viimase kannu tühjaks joonud.

Marianne Mikko keelatud pildid

2011-03-11T11:53:00.006+02:00

Järgnev on aus ülestunnistus. Mina olen üks nendest vähestest, keda meeletult ärritab nüüd juba mistahes Marianne Mikko sõnavõtt. Annan endale aru, et minu seisukoht on kindlasti täiesti vastandlik Marianne 1099 sõbraga Veisspukkis ja nende 2093 pärnakaga, kes hääletasid Marianne Mikko Riigikogusse. Seejuures lisan siiralt, et ega ma teda isiklikult ei tunne. Kunagised põgusad kokkupuuted tema eksmehega ei tule arvesse, sest oma naistest ja nende "vigadest" me oma kohtumistel ei rääkinud. Need olid sellised asised kokkupuuted.

Marianne Mikko avaldatud seisukohtadest saadav isiklik adrenaliinilaks ei pane mind pimeda vihaga kirjutama anonüümseid netikommentaare. Ma pole seda kunagi teinud. Mingil määral ma proovin teda isegi mõista - teatud objektiivne sõnum on ju Marianne juttudes olemas. Aga see, mis tal selle sõnumi edastamisel suust välja tuleb on primitiivne, rumal ja küündimatu. Ning kuigi ma ei pea reeglina õigeks, et mingis mõtete erimeelsuses minnakse isiklikuks, siis käsi südamele pannes on minulgi kohati samad mõtted, mis eriti vihastel kommenteerijatel. Nendel, kes lahkavad proua Mikko isikliku elu õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Ja seda seepärast, et mingi selgitus peab ju olema, miks muidu arukas ja kena inimene sellistele mõtetele tuleb.

Seekord lugesin meie tulevase seadusandja mõtteid sellest, et kooliõpikutes tuleks ära lõpetada meeste ja naiste eksponeerimine traditsioonilistes rollides. Sellise tsenseerimistöö tulemusena peaks proua Mikko arvates likvideeruma olukord, kus lastele (ja nende vanematele?) antakse väär arusaam sellest kuidas asjad tegelikult olema peaks. Siinkohal ongi see minu suur ärritukoht. Mina tahaksin seda, et tüdrukud kasvavad tüdrukutena ja poisid poistena. Täiskasvanutena peavad tüdrukud niigi olema nii naise kui mehe eest väljas. Sest poisid on meesteks saades ammu kaotanud oma rollilise idenditeedi. Seda tänu kodanik Mikko ja ta mõttekaaslaste sedalaadsetele pingutustele. Aga äkki ärritab mind siiski see, et hoopis mina olen oma mõtetega uuele jalgu jäänud? Ärritab see, et jäädavalt on kadunud ajad, kus mees sai olla mees - oma naise ja laste eest hoolitseja.

Marianne Mikko on populaarne, tema mõtetes on teravust ja tegudes läbilöögivõimet. Ei mina tema vastu saa. Kasutan vastuargumendina vaid ühte pilti, mille reprodutseerimine võib tulevikus olla Mikko poolt keelatud. Selline "väärakas foto" demonstreerib lastele Marianne mõttekäigu kohaselt aegunud maailmapilti traditsioonilisest poisi ja mehe rollist. Marianne Mikko ei taha elada sellises maailmas, kus poisil (või tüdrukul) kujuneb seda pilti vaadates ettekujutus, et kunagi, oma pere luues, on pildil olev väike poiss see, kes köögis torud korras hoiab. Mina, vastupidi aga tahaksin, et kõik väikesed poisid teaksid, et torutöö on nüüd ja tulevikus nende töö. Ning veelkord, mind ärritab kui keegi sellest aru ei saa, et see ongi normaalne!

Mida soovida?

2011-03-10T04:02:00.000+02:00

Ma ei saa talle sünnipäevaks õnne soovida. Sest teda pole juba 33 aastat. Ning isegi kui see ilus muinasjutt teispoolsusest, millesse me väga tahame uskuda, oleks tõde, siis pole ma kindel, kas õnne soovimine oleks kohane. Seal, kus igavene õnn, soovitakse kindlasti midagi muud. Mida aga täpselt sinna soovida, saame me kõik teada siis kui saabub meie aeg.

Oma lastelastele on ta sisuliselt võõras inimene. Osa nendest on sündinud juba pärast tema lahkumist. Vanemad lapsed olid aga sedavõrd mudilased, et vaevalt teda mäletavad. Seepärast lapselapsed tema sünnipäeva ei tähista ega mõtle sellel päeval temast. Ja ega nad ausalt öeldes teagi vist tema sünnipäeva. Kindlasti aga oleme meie, kuus õde-venda sellel päeval mõtetes temaga, siduva lülina mineviku ja tuleviku vahel. Otsides oma lastes tuttavaid näojooni, žeste, mingeid kilde iseloomustki. Aga mitte ainult seda pärilikku ei pea me oluliseks. Mõnedel tema lastest on olnud õnn olla lapsevanemaks ka nendele lastele, kes ei põlvne otseselt temast. Seepärast me õdede-vendadega teame, et perekonnas antakse põlvkonnalt põlvkonnale edasi ka muud peale geenide. Ei ole geneetilised seosed alati need esmatähtsad. Kui mul endal õnnestus kõigile oma lastele nende eneste teadmata anda edasi kasvõi imepisikese osa sellest ilusast ja heast, mis oli temas, siis olen ma rahul.

Täna on mu ema sünnipäev.

Demokraatia pidupäev

2011-03-06T15:09:00.003+02:00

Paar tundi veel ja rahvas on valinud endale järgnevaks neljaks aastaks valitsejad. Demokraatia pidupäev saab läbi. Järgnevate aastate argipäevadel pole ühelgi neist, keda täna sai seatud ja valitud, meiega enam mingit asja. Edasi toimetavad nad iseenese tarkusest ja isiklikust heaolust lähtuvalt. Ja ka meie tatsume edasi vaatamata kõigele, igaüks vastavalt võimalustele ja oskustele. Eks me kõik üheskoos teame, et ega me ju tegelikult täna kedagi valinudki. Oleme oma riigis seadnud need asjad nii, et valimispäeval hoopis hääletame. Ning erakonnad ise otsustavad, keda nad siis lõpuks sinna Toompeale saadavad.

foto: Arkadi Šaiket

Ise andsin oma hääle seekord ringkonna noorimale kandidaadile. Ei omanud tähtsust tema parteiline kuuluvus või kuulumatus. Tean küll, et selline otsustus on ehk vastutustundetu. Leian ometi, et just väljaspoolt parteiinkubaatoreid tulevaid noori tuleks julgustada poliitikas osalema. Nii et seekord sedasi.

Selle paljuräägitud e-valimise magasin maha. Kusagil polnud rõhutatud, et elektrooniline valimine lõpetatakse mitmeid päevi enne tegelikku valimispäeva. Kui ma ükspäev asja ette võtsin oli internetijaoskond juba suletud. Pidin sõitma autoga täna valimisjaoskonda. Suuremale vallateele väljakeerates nägin ühte oma küla vanaprouat teed mööda kõndimas. Küsisin kas saan teda kuhugi ära visata. Selgus, et see 82 aastane kodanik oli teel kolm kilomeetrit eemal asuvasse bussipeatusesse, et sõita... valima. Tagasi tuleks buss meie külla kusagil õhtul. Autos olles tuli jutuks, et enne kohalike omavalitsuste valimisi oli vallast mitmeid kordi helistatud ja küsitud, kas vanainimene soovib ehk valimiskasti koju või siis vallabussi jalavaeva vähendamiseks. Seekord, Riigikogu valimistel pole aga keegi miskit huvi tundnud, et kuidas nende vanainimestega valimispäeval saab. Proua otsustas aga ikkagi minna, sest on öeldud ju selge häälega - sinu hääl loeb!

Rouge Madame

2011-03-03T14:07:00.002+02:00

Minu vanuseklassi inimestega, eriti meestega on sedasi, et kultuurihuvi kipub hääbuma. Näitustel, kontserditel, teatris annavad tooni ikka noored. Sekka siis publiku hulka ka need kultuuriväärtuslikud vanaprouad ja keskealised igavesed tüdrukud. Mis nende meestega lahti on, seda ma ei tea. Mehed saavad küll kiiremini otsa, kuid vaevalt see põhjendab ammendavalt publiku soolist koosseisu selles vanemas segmendis. Mina ise olin ju kunagi ka aktiivne kultuuritarbija, kuid nüüd... Ei ole viitsinud iseennast analüüsida, kuid arvatavasti kultuurisündmuste külastamine on minu puhul jäänud üha vähemaks tänu liialt kõrgetele ootustele. Seda lisaks muudele kompleksidele. Ma tahaksin, et näitus, raamat, film, kontsert, saade jne. kuidagi raputaks mind. Mitte seda, et pärast mitut tundi molutamist saaks viisakalt konstanteerida, et oli kah midagi...

Enam vähem sellel ajal kui Heidy Purga sõpruskond valis Eesti laulu, sattusin internetis ühele teadlikult otsitud eesti-prantsuse laulule. Meelevaldselt tõmbasin paralleeli ja tekkis tahtmatu võrdlus. Ma ei taha mingil juhul halvustada Eesti laulu konkursil osalejaid. Sealhulgas ka seda armsat tüdrukut, kes võitis pileti Eurovisioonile selle hoogsa hamburgeri-lauluga. Kui nüüd aga järgnevalt kuulata seda Prantsusmaal elavat noort eesti naist, siis vast polegi vaja rohkem sõnu, et mõista, mida ma mõtlen ootuste all, mis asi on elamus kunstist.

KAUA by ROUGE MADAME

Tegelikult olen ma seda lauljat jälginud juba pikemat aega. Kui jälgimiseks võib nimetada kildude otsimist internetist. Tema esmakatsetused ja eksperimendid, teatraalsed hääleharjutused võisid ju olla ka huvitavad. Kuid minu jaoks ei midagi enamat. Pealegi ma ei tea, kus kohast see laulja on võtnud selle kleidiga plakatlogo, mis saabki ainult meeldida feministidele või kultuurilembelistele tädidele. Või selle tobeda esinejanime Rouge Madame, mis kindlasti prantsuskeelses kultuuriruumis ei ole sedavõrd häiriv nagu ta kindlasti ei ole võõrastav ka meie kodukootud frankofiilidest machodele. Mina oma piiratud maitsega ja kultuuritusega ei läheks siin Eestis kunagi sellise plakati ja esinejanimega artisti kontserdile.

Nüüd aga avastasin, et Rouge Madame annab Eestis päris mitu kontserdi. Ning vaatamata ülalöeldud irooniale plakati ja artistinime suhtes soovitan soojalt. Tundub, et see laulja on küpseks saanud ja leidnud oma väljendusvahendid. Tegemist on väga omapärase hääletämbriga, ülimalt musikaalse inimesega. Laulja, kes on muusik, kes musitseerib, kes loob. Lauljaid võib ju meil olla, kuid musitseerivaid lauljaid on vähe. Lõplikult sain ma lummatud sellest lauljast siis kui kuulasin temaga tehtud saadet Klassikaraadiost. Saates kõlanud neljakümnendate aastate süldimuusika aranžeeringud - aga mis see Valgre muusika tollases ajakontekstis siis on, Rouge Madame esituses on minu arvates viimase aastakümne parimad.

PÄRNU
14.03 kell 18:00 Raekoda (Festival Muusikamoos, töötuba „Isikupära ja improvisatsioon muusikas“, tasuta, eelregistreerimine 11.märtsini
15.03 kell 19:00 Teater Endla kohvik (Festival Muusikamoos, kontsert)

TALLINN
16.03 kell 20:00 Von Krahli baar + Lucia Recio & Didier Petit /FRA (Jazzkaare Talvehooaeg)

VÕRU
17.03 kell 19:00 Kultuurimaja Kannel

ELVA
18.03 kell 19:00 Elva Huviala- ja Kultuurikeskus Sinilind

VILJANDI
19.03 kell 19:00 Nukuteater

TARTU
23.03 kell 22:00+ Genialistide Klubi

TALLINN
26.03 kell 20:00 Rotermanni keskus (Tallinn Music Week, show case; viidatud ürituse algusaeg)

NARVA
30.03 kell 18:00 Linnuse Põhjasaal (Narva muuseum)

PAIDE
31.03 kell 19:00 Kultuurikeskus

HAAPSALU
01.04 kell 19:00 Kultuurikeskus

HIIUMAA
02.04 kell 19:00 Käina Huvi- ja Kultuurikeskus

SAAREMAA
05.04 kell 13:00 Aste klubi (Kaarma vald)

__________________________________________________

Mida aeg edasi, seda vähem on mul tahtmist sattuda inimeste hulka. See on üksiolemise võlude tumedam pool. Pealegi on need kontserdipaigad minust kaugel ja muud väljamõeldud vabandused. Samas loodan, et Rouge Madame publiku hulka satub seekord ka minusuguseid mehi, kellel parem enne juba möödas. Korra aastas võiks seda ju lubada.

(muusikaklipp ja fotod siit)

Otsustamatus

2011-03-01T08:16:00.008+02:00

Kummaline, et oma vanuse ja elukogemusega ei suuda ma ikka veel otsustada, kellele anda oma hääl Riigikogu valimistel. Või äkki hoopis vastupidi. Tänu just mingite asjade mõistmisele on see otsustamine muutunud äärmiselt keeruliseks. Siin ei ole küsimus mingis isiklikus maailmavaates. Pigem selles, et erakondadel reeglina ideoloogiat ei olegi, rääkigu nad pealegi sellest, kas nad on paremal, vasakul või keskel.

Proovisin ka seda valimiskompassi. Selline tunne oli, et peaks minema peldiku taha ja ... See, et Kristlikud demokraadid ja Rahvaliit - WTF?! Tänu sellele hakkasin erakondade valimislubadusi lugema. Siis sain muidugi aru, et olen unustanud lihtsa tõsiasja, et paber kannatab kõike. Opositsioon võib niikuinii lubada, mida tahes - neist ei olene midagi. Lihtsalt demokraatia olemasolu mõttes võetakse vastalistest mõned inimesed parlamendi palgale ja järgmiseks neljaks aastaks on möla maas. Senised võimuparteid võivad aga samuti lubada mida tahes. Eelmistel valimistel lubatust jäi koalisatsioonil ju enamus punkte täitmata. Aga keda see kotib? Ajakirjandus väidab, et valimistulemused on juba ette teada ja kõik läheb edasi täpselt samamoodi. Rahvale meeldivad täitmata lubadused nagu ka täitumatud unistused.

Isikutest ei taha ma üldse rääkida nagu ka valimissüsteemist. Minul on valijana õigustatud lootus, et valitavad on minust targemad. Paraku viljeletakse meie poliitikas senini bolševistlikku riigijuhtimist, kus kolhoosi lüpsja ja tehase treial on ühtviisi osavad ka seadusandluses. Ja see, et valin endale järgmiseks neljaks aastaks sirejalgse pringi Mari aga partei saadab mulle hoopis karvase kasimata Jüri - see on lihtsalt perverssne ja õõvastav.

Aga eks ma ikka otsustan. Kuulan hoolikalt raadiot, loen lehti ja vaatan televisiooni ning küll see selgus tuleb.

Raadiost tuleb valimisdebatt

Maakivist ait

2011-02-27T14:56:00.003+02:00

Niipalju kui mul võimalust, vajadust ja tahtmist on lähiümbruses sõita, näen, et see talv on võtnud jällegi mitmeid katuseid. Ja ikka on see nii, et sisselangenud katus on sarikaga kaasa haaranud või mahasurunud ka osa seina. Mõnikord rohkem, teinekord pisut vähem. Need kuus aastat, mis ma nüüd siin toimetanud, olen seda rasket lund aida katusel ikka kõvasti narrinud. Ja eks mul on ka ropult vedanud.

Asi selles, et otsakatust mu aidal praktiliselt polnud. Kunagi oli vist keegi mõned lauad ja roostes pleki sinna peale visanud. Aga ega see hädaabi siis vihma ja lund kinni hoidnud. Kunagine otsaluuk oli samuti otsas. Aastate jooksul tekkisid maakivimüüri suured praod, osa kive pudenes seinast ja vundamendisokkel oli ka puha puru. Asja tegi hullemaks veel see, et kitsal kolhoosiajal hakati aidas loomi pidama. Selleks, et loomade hein kergema vaevaga ulualla saada, raiuti osa müüri maha. Tekkinud suurele avale pandi mingid käepärased väravad ette. Heinte lakapeale hangumisel ette jäävad rõhtpalgid saeti lihtsalt läbi. Sellel hetkel kui mina selle koha sain, oli aida katus juba ähvardavalt ühele poole kaldu.

Eks ma ikka kogu aeg vaatasin seda aita murelikult. Eriti sügiseti, kartes, et järgnev talv viib katuse ja seina. Seda õiget pealehakkamist, kuidas asja kuidagi parandada mul polnud. Põhjus selleks ka väga lihtne. Mina pole kunagi sellist tööd teinud ja kartsin, et ega ma hakkama saa. Tellida aga raha eest selline töö - jaa, jaa, unistada ju võib ... Õnneks oli mul siin suvel see teismeline abimees. Ta on sedavõrd noor ja järelikult rumal, et tema ei oska pikalt heietada neid poolt- ja vastuargumente. Tänu noorusele ei tea ta ka karta, et enne igat tööd tuleb karta oma võimetes ja oskustes. Ühesõnaga ühel möödunud suve ilusal varahommikul kuulen väljast kopsimist ja muidu kolinat. Noormees on aida katusel ja lammutab seda pisikest olematut otsakatust. Minu pärimise peale, et kuidas ja miks ja mis nüüd küll saab, sain ühese vastuse: mis siin lobiseda, asi tuleb korda teha.

Ja nii me siis tegime. Plommisime ja taastasime. Omavahel vaidlesime ja leppisime. Tungraudadega tõstsime ja langetasime katust. Ladusime müüri ja sidusime muljutuid sõrmi. Mõne suurema kivi ülesvinnamisel müüripeale imestasime, et millised kõvad mehed ikka kunagi pidid olema. Sinna kohta, kus kunagine müür lihtsalt maha oli lõhutud, ladusime müüri tagasi. Omalt poolt lisasime akna. Et nagu natuke huvitavam oleks.

Kaaperdajad 4

2011-02-23T17:38:00.002+02:00

See internetipoodides müügil olevatest vanadest lennundutemaatilistest postkaartidest tõukunud lühikirjelduste sari lennukite kaaperdamistest jõuab loogilise lõpuni. Jäänud on kaks viimast Eestiga seotud lugu. Need, mis on toimunud juba taasiseseisvunud Eestis. Ning jääb ainult loota, et äkki jäävadki viimasteks. Lisada jääb ainult seda, et siin ja eespool kirjeldatud sündmused ei pretendeeri mingil juhul absoluutsele tõele. Keegi pole meil Eestis kunagi tõsiselt uurinud seda tsiviillennunduse tumedat poolt. Mõned üksikud korrad kui nendest asjadest on räägitud, korratakse pidevalt, et Eestiga seotud lennukite ärandamisi on olnud üheksa. Mina leidsin oma märkmetest aga kaksteist episoodi. Ma ei saa kuidagi aga kindel olla, et see nimekiri on lõplik. Sedavõrd hämarad on need lood olnud siis ja ka praegu, et ilma arhiivide abita vaevalt tõde selgub. Nii nagu ka kahes viimases loos, kus mitmedki asjaosalised eelistaksid rääkimise asemel pigem vaikida.

20. veebruar 1993

Taasiseseisvunud Eesti esimene kaaperdamisjuhtum. Tallinna lennuväljal maabub TU-134, mis on startinud Tjumenist ja oleks pidanud maabuma Sankt-Peterburgis. Lennuki on kaaperdanud 27 aastane Tamerlan Musajev. Rahvuselt küll nagu dagestan, kuid tegelikult Bakuus sündinud ja kasvanud venelane. Mees, kellel on käes kaks splindist vabastatud granaati seisab vahekäigus ning nõuab, et lennuk maabuks esmalt Helsingis. Pärast tankimist tuleb aga lennata koos lennukil viibiva naise Marina, seitsmekuuse tütre Sabina ja kõigi pantvangidega USA-sse. Kokku on lennukis pantvangis 76 reisjat ja kuus meeskonnaliiget. Helsingiga võetakse ühendust, kuid sealsed võimud keelduvad kategooriliselt kaaperdatud ja pantvangidega lennukit vastu võtmast. Samas on lennukil kütus otsakorral. Kaaperdaja nõustub, et lennuk maandatakse tankimiseks Eesti Vabariigis ja Tallinn annab selleks ka nõusoleku.

Samaaegselt kui püütakse paaniliselt leida Euroopas uut lennujaama, kes nõustuks lennukit vastu võtma, peavad eestlased Tamerlan Musajeviga läbirääkimisi. Selle tulemusena nõustub kaaperdaja vabastama kõik lennukis viibivad välismaalased. Stjuardessil õnnestub lisaks sellele juhatada veel mõned reisjad märkamatult välja tagavaraluugi kaudu. Kokku vabanevad Tallinnas 30 pantvangi. Terroristi naine Marina näeb läbi illuminaatori, kuidas varuväljapääsust lahkunud jooksevad lennukist eemale ja järgmisena seda, kuidas lennukile lähenevad maskides mehed. Selline avalik eestlaste jõudemonstratsioon tõstab pinge haripunkti. Väidetavalt hüüab Marina närviliselt abikaasale, et see õhkaks granaadid. Mees kõhkleb, kuid õnneks saabub just siis teade, et Rootsi nõustub "Aerofloti" kriisilennuki vastu võtma Arlanda lennuväljal. Lennuk lahkub Tallinnast.

Pantvangidraama jätkub Stokholmis. Rootslaste professionaalse tegevuse tulemusena ja pikkade läbirääkimiste käigus õnnestub esmalt vabastada veel 12 pantvangi. Kõigi nende tundide jooksul ähvardab üha närvilisemaks muutuv Musajev korduvalt granaadid õhata. Lõpuks kaaperdaja vaimselt murdub. Tegelikult nõustub alla andma esmalt Marina - lapsel pole enam ühtegi puhast mähet ja tüdruk on muutunud virilaks. Tamerlan vabastab esmalt pantvangid ning seejärel annab end vabatahtlikult koos naise ja väikese imikuga Rootsi võimude meelevalda. Kogu kriis on kestnud 20 tundi.

Rootsi annab Tamerlan Musajevi, kes pole Venemaa kodanik, koos naise ja lapsega välja Venemaale. Seda Musajevid ei oodanud ning nad on pettunud. Peterburi linnakohus mõistab Tamerlanile 12 aastat reaalset vangistust ja Marinale 6 aastat tingimisi viieaastase katseajaga. Rootslased peavad karistust liiga karmiks. Nad tasuvad Marinale kahe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt 130 dollarit ja osutavad talle ja lapsele igakülgset humanitaarabi. Tamerlan kannab karistust üheksa aastat ja seejärel vabastatakse ennetähtaegselt. Marina ei oota Tamerlani ära. Ta loob uue pere. Vabaduses taotleb Musajev juba aastaid, et talle väljastataks pass. Seni tulemusteta. Seepärast taotleb ta ka pidevalt, et ta saadetaks riigist välja. Ka need taotlused on jäetud rahuldamata. Vaatamata kõigele suhtleb ta oma kunagise naise ja tütrega. Leiba teenib Tamerlan kõrtsimuusikuna.

24. november 1994

See on Eesti Vabariigi teine ja seni ka viimane lennukikaaperdamise intsident. Kriisi lahendamise algus oli igati edukas, kuid juhtumi finaal seevastu traagiline ja mitte eriti ilus.

Liinil Sõtõkvar-Peterburg-Minsk ähvardab üks reisija pärast lennuki õhkutõusmist Peterburi lennuväljalt, et ta õhib lennuki juhul kui ei täideta tema nõudmist maandada lennuk Taanis. Selleks reisijaks on 36 aastane Vorkuta kaevandustööline Vladimir Božko. Lennuki pardal on 61 reisjat ja üheksa meeskonnaliiget. Mõnede allikate väitel oli reisjate seas ka Božko perekond. Veelgi enam, mõnes andmebaasis väidetaksegi, et kaaperdamisega oli lennuki pardal seotud kolm inimest. Meie ametiisikud pole seda väidet avalikult kunagi kinnitanud. Läbirääkimistel kaaperdajaga veenab lennuki meeskond kurjategijat, et vajalik on teha vahemaandumine Tallinnas. Lennuväljal võtab lennuki vastu meie K-komando ja läbirääkijad. Oma praktilist abi pakub kriisi likvideerimisel Venemaa, kuid Eesti loobub vene eriüksuse kaasamisest. Mitmetunniste läbirääkimiste tulemusena vabastab kaaperdaja kõik pantvangid ja annab ennast Eesti võimude kätte. Edasine läheb aga käest ära.

Kohe järgmisel päeval nõuab Venemaa kurjategija väljaandmist. Kaks päeva pärast sündmust kirjutab aga ajaleht "Rahva Hääl", et Vladimir Božko on palunud Eesti Vabariigilt assüüli. Veel päev hiljem lükkab selle väite ümber siseminister Kaido Kama, teatades, et kaaperdaja ei ole sellist palvet esitanud. Kohus lubab samal ajal võtta Božko vahi alla ning algatatakse kriminaalasi. Mingil hetkel teatab asja uurija Ludmilla Tokar, et kaaperdaja on saadetud psühhiaatriahaigla statsionaarsesse kohtuekspertiisi, kes annab oma eksperhinnangu kaaperdaja kohta 24. jaanuariks. Božko avaldus on siiski olemas, pealtnäha emotsionaalne. Kaaperdja lubab selles, et sooritab enesetapu kui ta Venemaale välja antakse. Võimalik, et see avaldus on kirjutatud Vladimiri poolt siis kui ta oli juba paigutatud Tallinna Psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda. Seda avaldust arutatakse 19. jaanuaril. Valitsus, Andres Tarandiga eesotsas otsustab, et nad ei rahulda Vladimir Božko assüülitaotlust. Järgmisel valitsuse istungil, nädal hiljem, otsustatakse, et lennukikaaperdaja antakse välja Venemaale. Üleandmise kuupäevaks määratakse 31. jaanuar. Ometi ei anta Vladimir Božkot kunagi Venemaale välja. Kolm päeva enne määratud üleandmise kuupäeva sooritab Vladimir enesetapu. Ta poob ennast ülesse psühhiaatriahaigla kinnise kohtuekspertiisiosakonna palatis, ventilatsiooniresti külge. Tema Venemaal elavad sugulased ei soovi surnukeha toimetamist kodumaale. Vladimir Božko maetakse Eesti riigi kulul Tallinnas Liiva kalmistule.

Kaaperdajad 3

2011-02-21T21:30:00.001+02:00

9. aprill 1978

Palangast Tallinnasse sõitev lennuk teeb Riias plaanilise vahemaandumise. Suvel pole selle lennuliiniga probleeme - tavaliselt on kõik kohad väljamüüdud. Ülejäänud aastaaegadel on see lend aga pooltühi, sest Leedu kuurotlinna kilomeetritepikkused puhtad liivarannad on siis inimtühjad. Seepärast ongi sellel lennuliinil peatus ka Riias, et kokkuvõttes koguda lennule siiski rohkem reisijaid. Muidu aga sõidavad sellel aastajal põhiliselt meremeeste naised. Kõigele muule lisaks on Palanga ka ju sadamalinn. Naised on just äsja saatnud omad mehed jälle mitmeteks kuudeks merele. Seepärast paneb kogu see naispere muidugi tähele Riiast lennukile astuvat noort meest. Nii umbes kolmekümnest, igati sportlikku ja pilkupüüdvat.

Kui lennuk on suuna juba Tallinnale võtnud, hakkab toimuma. Aeroflot on kehtestatud selleks ajaks juba reeglid, et kokpiti uks peab olema lukustatud kogu lennu vältel. Selle suletud ukse taga seisabki äsja Riiast peale tulnud reisja ja nõuab selle avamist. Muidugi edastab ta läbi suletud ukse ka oma peamise nõudmise - Rootsi! Kuigi vastavad instruktsioonid on olemas, on meeskond raske valiku ees. Neid kaitseb suletud uks, kuid salongis on stjuardess ning 13 reisjat - naised ja lapsed. Meeskond keeldub juhikabiini ust avamast ja siis algab laskmine. Kaaperdaja, Moskvast pärit, keegi Afonin avab kabiini suunas tule sportpüstolist Margolin. See ei ole mingi õhupüss, vaid kusagil kahekümne sammu pealt saab sellega ka inimese tappa. Hiljem loetakse piloodikabiini uksel ja vaheseinal 11 kuuliauku. Selles lennukis oma praktikalendu sooritav Aleksander Dintšenko mäletab paarkümmend aastat hiljem, et kuuliauke olevat olnud lausa 23. Ning ei oma erilist tähtsust, kumb arv tõene on. Margolini püstoli suurim magasin mahutab kümme kuuli, väiksemad viis ja kuus padrunit. On selge, et kurjategija kavatsus pääseda juhikabiini oli tõsine. Lasi ta ju ühe magasini tühjaks, vahetas selle ja jätkas tulistamist.

Meeskond on saanud ühenduse maaga ja edasi läheb käiku nn. "variantB". Tegelikult ma ei tea, kas sellist varianti ametlikult üldse eksisteeris. Äkki oli see kõik lihtsalt õnnestunud improviseering. Aga asjaolu, et paljud lennukikaaperdamised lõppesid NSVL-s niiväga sarnaselt, annab alust arvamiseks, et neid olukordi püüti lahendada ikkagi mingi läbimõeldud ja -mängitud stsenaariumitega.

Seega, saanud maapealt vastavad juhised, tegutseb meeskond vastavalt variandile B. Kaaperdaja nõudmistega ollakse nõus. Kuna aga kütust on lennukil vähe, palutakse kurjategijalt luba maanduda Stokholmi asemel hoopis Gotlandil. Tegelikult maabub JAK-40 pärast õhus aja parajakstegemist Pärnu hävituslennuväe polgu lennuväljal. Maabumisel ruleeritakse lennuk sedasi, et midagi sovietlikku koheselt silma ei hakaks. Hilisemalt väidetakse, et tõepärasuse saavutamiseks olevat kasutatud butafooriana ka midagi Pärnu "Endla" ladudest. Teatritöötajad pole seda aga kunagi kinnitanud. Kas etteantud instruktsioonide kohaselt või muul põhjusel veenatakse Afoninit, et kindluse mõttes - võõras lennuk võõral maal, peaks väljuma tiiva kohal oleva avariiväljapääsu kaudu.

See võib olla see koht, kus korraks süttis kaaperdaja peas midagi kahtlustavat. Avariiväljapääs avatakse ja... Afonin haarab enne väljumist kättpidi enda juurde kõige lähemal istuva lapse. Selleks on üks viieaastane poisike. Mistahes väljatöötatud kriisiplaan ei toimi kunagi ideaalselt. Nii ka seekord. Tekkinud situatsioonile reageerib stjuardess Natalja Võssotskaja. Et vältida tõelise pantvangidraama tekkimist, kus pantvangiks veel väike laps, teeb ta Afoninile ettepaneku, et poisi asemel tahaks pantvangiks olla hoopis tema. Stjuardessi selgitus, et ka tema tahab Rootsit näha tundub kurjategijale vägagi veenev - no kes siis ei tahaks?!

Afonin väljub koos pantvangiks võetud Nadjaga ettevaatlikult lennukist. Kõik tundub kuidagi tühi olevat. Kuigi eemalt läheneb üks inimene. Lennukini jõudes alustab tundmatu koheselt Afoniniga inglisekeelset juttu. Et te olete sattunud Gotlandile ja sedasi. Ning selle püstoli võiks käest ikka ära panna, et ametivõimudega pahandust ei tekiks ja sedaviisi. Afonin on lõpuks ometi jõudnud Läände! Ta annab oma Margolini püstoli rootslasele ning... Edasi on juba kõik tehnika küsimus. Pärnu sõjaväelennuvälja dispetšer Bakanov on täitnud suurepäraselt oma rolli ja taamalt lähenevad juba soomustransportöörid.

19. september 1982

Seda napisõnalist nupukest võiks nimetada Saaremaa esimese lennukikaaperdamise kirjelduseks. Kahjuks pole aga midagi jutustada. Teada on vaid see, et neli (või viis?) inimest püüdsid ebaõnnestunult ärandada lennuki JAK-40 liinil Kingissepa-Tallinn. Saaremaa oli teatavasti siis piiritsoon. Mis sellel pühapäeval juhtus, kes olid ärandajad - kas eestlased, mis täpselt toimus, mis kaaperdajatest sai - need küsimused on veel tänagi, 28 aastat peale sündmust vastamata. Kusagil on arhiivid vastavate toimikutega. Kusagil on asjaosalised, kes teavad. Aga kusagil tiksub ka aeg ning mälu tuhmub.

5. juuli 1983

Šeremetjevo lennuväljalt Moskvast on väljunud reis nr. 2113 Tallinnasse. Õhus teatavad kaks reisijat, kahekümneaastane M.Ivanov ja kaheksateistkümnene A. Galuntšikov, et nad lasevad lennuki õhku kui nende nõudmisel ei lennata Rootsi (mõnedel andmetel Londonisse, mainitakse ka Oslot). Nagu paljudel analoogsetel juhtudel, veenab meeskond, et tingimata on vaja teha vahemaandumine tankimiseks. Edasise kohta eksisteerib kaks versiooni. Esimese kohaselt ütleb meeskond, et nad tangivad Helsingis, kuid tegelikult maabub lennuk Viiburi sõjalennuväljal. Teise versiooni kohaselt maabub lennuk aga Leningradis.

Teadmata asjaoludel vabastavad kaaperdajad pärast maabumist osa reisijatest. Pardale jäänud reisjate hulgas on kaks sisevägede nooremleitnanti, kelledel on saksapärane sõjaväeline eriala - фельдъегерь. Tegemist on sõjaväekulleritega, kes on parasjagu ametiülesannete täitmisel ja seega relvastatud. Ühel neist õnnestub kurjategijad elimineerida. Üks noormeestest, Galuntšikov saab koheselt surma, Ivanov aga raskelt haavata. Mingit pommi noormeeste juurest ei leita. Feldjäägerid Rastšesov ja Zubovitš on päästnud kõigi reisjate, meeskonna ja iseenda elud. Sest nii nagu paljudes NSVL lennukite kaaperdamiste situatsioonides varem ja hiljem on ka seda reisilennukit TU-134A jälginud õhus pidevalt sõjaväe hävituslennukid. Hävituslenduritele on antud käsk tulistada tsiviillennuk riigipiirile lähenedes alla. Koos kõigi reisijatega. Seekord õnneks selleks vajadus puudub.

17. november 1985

Üks järjekordne abielupaar proovib sundida väikelennukit AN-24 kalduma marsruudilt Tallinn-Riia-Vilnius kõrvale ja maabuma Rootsis. Tegelikult pole 38 aastane tuletõrjuja ja 31 aastane ökonomist Olja veel abielus. Nad elavad juba mõnda aega koos ja ühiselt on unistanud elust Läänes, miks mitte ka abiellumisest.

Mõlemad teavad, et täna on nende saatus asetatud ühele kaardile. Seepärast demonstreerivad nad veenvalt meeskonna esindajale omavalmistatud lõhkeseadeldist, mille nad ähvardavad käivitada kui nende nõudmisi ei täideta. Ning jällegi läheb "Aeroflotil" käiku palju kordi edukalt läbiviidud ja lõpetatud operatsioon (olgu mainitud näiteks, et samal päeval proovitakse samasugust lennukit ärandada kusagil Krasnodari krais). Rootsi asemel maabub lennuk Haapsalu sõjaväelennuväljal. Kurjategijad peetakse kinni. Demineerijad on valmis tegelema isevalmistatud pommiga, kuid see vajadus langeb ära. Nn. lõhkeseadeldis koosneb kahjutust armeenia kellatehase uhkusest, nõukogude kodudes populaarsest äratuskellast Sevani, lihtsast kompassist ja värvilistest traatidest. Tõeliselt ohutu, kuid karpi asetatuna väljanägemiselt siiski ähvardav. Mingil ajal toimub kohus kurjategijate üle. Štšerbakov peab viibima range režiimiga koloonias järgmised 15 aastat. Ta vabaneb alles järgmisel sajandil. Malõševale määratakse karistuseks 5 aastat reaalset vangistust.

24. juuni 1990

Vaatamata sellele, et NSVL raugastunud liidrid olid vahetunud nooremate vastu, käibel oli moesõna "glasnost" ning demokraatiat "oli nii, et tapab", lennukikaaperdamised ometi jätkusid. Keegi M. Varfolomejev kaaperdab reisi nr. 8385, Tallinn-Lvov. Mõnedel andmetel oli kaaperdajaid mitu. Üksikasjad on teadmata. Kurjategijal õnnestub sundida meeskonnal maandada TU-134 Helsingis. Helsingi on muuseas sellel 1990. aasta suvel kaaperdajatele "kuum koht". Nädal enne meie lennukit õnnestus ühel teisel kaaperdajal ärandada Läti tsiviillennunduse TU ja maandada see samuti Helsingis. Selle sihtmaa suhtes olid kaaperdajad küll naiivsed, sest Soome nagu ka Rootsi andsid kurjategijad alati Nõukogude Liidule välja.

16. november 1990

Tallinna Lennujaamast väljub Tallinn-Moskva lennuk Tupolev-134. Pardal on 64 reisjat. Veidi aja pärast proovib üksiküritaja, kellest avalikkusele on tagantjärgi teada vaid perekonnanimi Žuravljov, hõivata lennuki eesmärgiga pääseda Rootsi. See katse likvideeritakse meeskonna poolt juba eos ning kaaperdaja elimineeritakse. Siiski otsustab lennuki kapten pöörduda tagasi Tallinnasse, kus pärast maabumist kaaperdaja arreteeritakse. Sellel aastal on see 25. kord, kus proovitakse mõnda "Aerofloti" siseliinide lennukit kaaperdada.

Meedia kasulikkusest

2011-02-13T18:33:00.002+02:00

Kui külalised täna keskpäeval ära sõitsid, võtsin ette kirjutuslauale kogunenud nädala lugemata lehed. Sain teada, et mõnedel mu lastest läheb hästi. Jätkuvalt, ka isiklikus elus. Hea, et mõned ajalehed mulle postkasti käivad. Nüüd olen kursis.

Kaaperdajad 2

2011-02-08T22:04:00.008+02:00

Nõukogude Liidus kattis kaaperdamisjuhtumeid alati salduseloor. Peamiseks põhjuseks see, et reeglina polnud kurjategijatel mingeid muid nõudmisi kui pääseda Läände. Mujal maailmas toimusid samuti lennukite ärandamised, tihti traagiliste tagajärgedega. Kuid seal olid ärandajate nõudmised pea alati seotud mingite poliitiliste nõudmistega, vangistatud võitluskaaslaste vabastamise nõudega jne. Nõukogude lennukiterroristide nõudmised olid valitseva ideoloogia kontekstis aga häbistavalt tühised ja seetõttu tõepoolest riigisaladust väärt. Ükski nõukogude inimene ei saanud ju ometi tahta emigreeruda arenevast ja õitsvast sotsialismist manduvasse kapitalistlikusse Läände!?

Meie inimestel lasti kaua aega arvata, et esimene lennukikaaperdamine NSVL-s ei olnud mitte see, mida kirjeldasin Kaaperdajad 1 loos. Avalikkusele lekitati ette üks teine juhtum, mis toimus samuti 1954. aastal, kuid Tallinna omast mitmeid kuid hiljem. Selle ärandamise põhjus oli riigi jutkonna arvates nõukogude inimesele mõistetav. Novosibrskis ajas üks mees, lennumehaanik ära oma kodulennuväljalt reisijateta lennuki. Õhus olles tahtis ta selle suunata enda koduakendesse. Mees oli nimelt veendunud, et ta naine asjatab seal parasjagu oma armukesega. Siis... Aga see pole Eestiga seotud lugu. Üldjoontes on nii, et neid lugusid eriti palju jutustada ei saagi. Seesama toonane kõrge salastatus teeb kõik kaaperdamisjuhtumid väga üldsõnalisteks ja faktivaesteks. Seega ka kõik järgnevad kolm Eestiga seotud sündmust on palju lakoonilisemad kui tahaks. Ning illustratsioonideks ikka need vanad postkaardid, mis üldse ajendasid neid ülestähendusi kirja panema. Ise olen ma alati lähiminevikust mulle huvipakkuvat lugedes asetanud selle sündmuse ja tegelased ajateljele ning proovinud meenutada, kus ma ise sellel päeval võisin olla ja mida teha.

03. juuni 1969

Kolm leningradlast, kaks meest ja üks naine proovivad ähvardustega kaaperdada Leningrad-Tallinn reisilennukit IL-14. Meeskond astub terroristidele vastu ning neil õnnestub teha kaapedrajad kahjutuks. Kusagil on mainitud, et üks terroristidest saab surma. Võitluse käigus hukub ka lennuki pardamehaanik. Iseendast mõistetavalt juhtumit ei avalikustata. Vaikselt ja ilma kärata autasustatakse hukkunud aviaatorit postuumselt Punalipu ordeniga, teised meeskonna liikmed saavad Punatähe ordenid. Olgu lisatud, et tollane partei peasekretär autasustab ennast oma elu jooksul sotsialistliku töö kangelase ja 4 NSVL kangelase aunimetusega, lisaks 114 kodumaiste ja välismaiste ordenite ja medalitega. Sealhulgas ühe Punalipu ja kahe Punatähe ordenitega. Kaaperdajad saavad aga kohtult karistuse. Ellujäänud meesterroristile määratakse karistuseks 11 aastat vangistust. Kaaskohtualune, tema õde, kes samas oli ka lennukis tapetud kurjategija abikaasa, saab kohtult 13 aastat millele lisandub viis aastat asumisele saatmist.

Siiski ei saa öelda, et sündmus ise möödus jälgi jätmata. Alates 1954. aasta juhtumist, esimesest surmaga lõpenud lennukikaaperdamisest NSVL-s, on riigis registreeritud vaid mõned üksikud lennukite ärandamise katsed terroristide poolt. Nüüd siis ootamatult teine surmaga lõppenud juhtum ning muuseas taas Tallinnaga seotud. Võib üsna kindlalt tõmmata seose, et just tänu sellele sündmusele otsustatakse kardinaalselt tõsta NSVL-siseste lendude turvalisust. Alates 1970. aastast on Aerofloti kõigil kodumaistel lendudel nn. "reisisaatjad". Erariietes miilitsa eriüksuse töötajad. Ka kõigil Eesti NSV Tsiviillennunduse Valitsuse lenukitel on vastavad mehed alati reisjate hulgas - meie enda erirühma miilitsad. Teiste hulgas on näiteks üheks reisisaatjaks tubli, edasipüüdlik noor militsionäär Hermann Simm, kes 40 aastat hiljem saab kuulsaks muudel asjaoludel. Selline lennukite saatmine toimub kuni 1975. aastani. Siis juba, mingite reorganiseerimiste käigus moodustatakse lennundusse omad julgeolekustruktuurid, lennujaamadesse ilmuvad pagasi läbivalgustusseadmed jne. Võib olla annab ümberkorraldusteks põhjust asjaolu, et seismekümnendatel muutub lennuterrorism massiliseks, ülemaailmseks nähtuseks, s.h. ka Nõukogude Liidus.

17. juuni 1977

Tallinn-Kaliningradi lennuki salongis on vaid kaheksa vaba kohta. Lend on toimunud igati graafiku kohaselt. Edasised sündmused sarnanevad vähe arvukates filmides nähtud korduva süžeega. Lennukikaaperdamised Nõukogude Liidus ei toimu reeglina selliselt, et koleda näoga terroristid haaravad karjudes ja paanikat tekitades relvad. Ilusad sportlikud kangelased seevastu võidavad, ise raskelt haavatuna kurikaelad ja päästavad kõik reisjad, vahepeal jõudes musitada piltilusat stjuardessi.

23 aastane reisija Gennadi Petrov ei tegutse filmilikult, küll aga tüüpiliselt kaaperdajale. Noormees peatab mööduva stjuardessi ja ulatab talle taskust juba varem valmiskirjutatud kirjakese. Sügavalt naisele silma vaadates palub ta viisakalt anda see kiri edasi lennuki komandörile. Stjuardessi näol pole märgat nõutust ega imestust - sellisteks situatsioonideks on kogu lennupersonal saanud piisava ettevalmistuse. Pigem väljendab stjuardessi ilme hämmastust, et SEE olukord tõepoolest on saanud reaalsuseks just nüüd ja praegu. Terroristi ähvardust lennuki õhkamiseks juhul kui see ei maabu Stockholmis tuleb võtta ja võetaksegi tõsiselt, sest kurjategija näitab oma portfelist mingeid traatidega ühendatud ampulle.

Situatsiooni lahendus on originaalne. Kaaperdajale väidetakse, et tema nõudmine täidetakse. Stockholmi asemel maandatakse lennuk aga hoopis kaks aastat tagasi valminud Ventspilsi lennuväljal. Butafooriaga on lennujaamale antud läänelik ilme ja kaaperdaja läheb õnge. Pärast kinnipidamist selgub, et väidetava lõhkeseadeldise ampullid sisaldavad värvitud vett.

P.S. Antud juhtum on väga sarnane Kaaperdajad 1 kommentaarides Anonüümse poolt kirjeldatud juhtumile.

19. oktoober 1977

Üks kõige napisõnalisemalt kirjeldatud ja vähese allikaviitega juhtum. Sellel päeval (mõnedel andmetel 6. novembril) proovis üks inimene Tartu lennuväljal kaaperdada nn. "metsavahi", lennuki AN-2. Katse ebaõnnestus. Üksikasjad on teadmata.

Märkus: järgmised Eestiga seotud kaaperdamisjuhtumid edaspidi.

Vaimne enesemääramise õigus

2011-02-07T04:03:00.008+02:00

Eelmisel nädalal jälgisin venekeelset mõttevahetust, mis tekkis ühest arvatavasti perearhiivi tarbeks jäädvustatud videost. Moodsal ajal riputatakse oma perepildid, -videod tihti internetti kõigile vaatamiseks. Keegi korjas selle videojupi ülesse ja tekitas diskussiooni. Me kõik teame, et eksisteerib selline mõiste nagu seksuaalne enesemääramise õigus. Termin ise on juriidiline, kuid tugineb meie moraalsetele tõekspidamistele. Üldjoontes on selle seksuaalse enesemääramise õigusega niivõrd-kuivõrd kõik selge ja lihtne. Ning see on hea.

Vaadates seda videot ja jälgides tekkinud arutelu pidin tunnistama, et meie eetikas ja moraalis on ulatuslikud hämarad tsoonid. Kui keegi tuleb minu või sinu last käppima, hullem veel, kui lapse oma vanemad saadavad kaitsetu suhtes korda siivutusi, siis on meie hinnang ühene. Kui aga lapse lähedased koos võõraste onude ja tädidega kepivad lapse ajusid, siis... Viimases, ülevindi keeratud lauses oligi selle diskussiooni sisu. Lapse vaimse enesemääramise õiguse mõistet juriidikas ei ole. Ja ei saagi olla. Sest meil puuduvad ühtsed moraalsed tõekspidamised. Seega kõik need tegevused ja toimingud laste kallal, olgu nad millised tahes, kuid mis jäävad väljapoole lapse seksuaalset enesemääramist ja peksmist on ühiskonna poolt lubatavad. Sest seda nimetame me kasvatuseks.

Kaaperdajad 1

2011-02-02T06:32:00.007+02:00

Viimasel ajal vaatan üha harvem mängufilme. Kunagine huvi ja kohustus vaadata loendamatu hulk filme on asendunud apaatiaga. Huvi taasärgitamisele ei aita kaasa ka need minu jaoks mõistetamatult arvukad ja hämmastavalt populaarsed filmiblogid, mis on vallutanud blogipuu. Oleks siis nendes blogides filmiarvustused. Pigem tegeletakse filmide sisu ümberjutustamistega, seejuures väljamõeldud elu ja sündmusi käsitletakse seal tihti reaalsusena. Minu huvipuuduse üheks põhjuseks on kindlasti ka isiklik kiiks. Külastan regulaarselt interneti vanakraamipoode ja seal nähtud esemed pakuvad mulle sedavõrd palju reaalsusele tuginevaid fiktsioone, et ekraanil pakutavatele mängufilmidele ei jätku lihtsalt enam ruumi.

Hiljuti lappasin internetis vanu postkaarte. Teatavasti on antiigiäride põhikunded kollektsionäärid. Neid samu postkaartegi ostetakse oma kogudesse. Kogud on erinevatel alustel koostatud. Tihti on selleks mingi teema. Ning kuigi mina erinevatel põhjuselt ammu ei kogu enam midagi, on ikkagi huvitav. Seekord sattusin lennundusteemalistele postkaartidele. Odavad nad just pole - müüjad küsivad alghinnana kusagil 5.50 US dollarit tükist. Mõned neist kaartidest olid huvitavad ja taustinfot otsides jõudsin ma lennukikaaperdamisteni Nõukogude Liidus.

Need üksikud juhtumid, mis neil aegadel nõukogude tavainimesteni jõudsid, reeglina kuuldustena, tekitasid meis vastandlikke tundeid. Üldjoontes olid "normaalsed" inimesed, mina sealhulgas, nagu kahevahel. Kaaperdajad seadsid ohtu reisjate elu ja see oli halb. Samas elasime kaasa ebaõnnestumistele, sest kaaperdajad olid tavaliselt äärmuseni viidud inimesed, kes lihtsalt tahtsid raudse eesriide tagant pääseda vabasse maailma. Ja mingi piirini me neid seetõttu mõistsime. Mis mind isiklikult hämmastab on see, et neid lennuki ärandamise katseid oli sedavõrd palju, sealhulgas ka neid, mis otseselt seotud Eestiga. Iga juhtum eraldi on omaette filmilik lugu. Need Eestiga seotud lood aga vaata, et terve seriaal. Kõiki lugusid ei viitsi ega oskagi jutustada. Olgu siinses postituses vaid ühe loo piirjooned. Kõigi ülejäänud Eestiga seotud kaaperdamisjuhtumite kohta teen eraldi postituse.

8. jaanuar 1954

Reede varahommikune Tallinn-Minsk-Leningrad lennuk Li-2 on pärast vahemaandumist Minskis saavutanud vajaliku kõrguse ning võtnud kursi Leningradi peale. Kogu meeskond teeb seda, mis alati. Lennuki komandör on tüüri taga, teine piloot teeb logimärkmeid, radist tegeleb oma aparaadiga. Stjuardessi sellel väikesel lennukil ei ole. Seepärast jagab reisijatele ajalehti hoopis pardamehaanik Timofei.

Timofei Romaškin on alles lähenemas keskeale, kuid mõndagi elus näinud. Valgevene külapoisina läheb ta pärast seitset klassi tööle linna telliskivitehasesse. Vanuse saabudes kutsutakse sõjaväkke aega teenima, suunatakse Uljanovski Lennukooli tehnikute kursustele. Seejärel on Timofei Vene-Soome talvesõjas. Pärast selle sõja võitu lubatakse noor mees koju. Timofei aga koju ei lähe, vaid möllib ennast tööle Leningradi tsiviillennundusse - lennukid on sedavõrd meeldima hakanud. Eriti kaua töötada ei saa, sest algab uus sõda. Kogu selle mitmeaastase sõja teeb Timofei kaasa lennuväe pardamehaanikuna. Seepärast on loogiline, et sõja lõppedes otsib mees tööd tsiviillennunduses. Nii satubki ta elama Tallinnasse ja lendab juba mitmeid aastaid Eesti NSV tsiviillennuduse ettevõtte lennukitega. Sellised siis on olnud pardamehaanik Timofei Romaškini senised 35 eluaastat.

Lennuk liigub mööda lennukoridori nii nagu see on seal Türi ja Rapla vahel „maha“ märgitud. Jõutakse Käru kohale ning Timofei suundub tagasi kokpiti. Ta hakkab käsikaudu ust enda järele sulgema kui äkki on ta selja taha tekkinud veel üks mees. Mehel on seljas gümnastjorka, küll ilma lõkmete ja paguniteta. Just selline poolsõjaväeline riietus nagu paljud sõjas olnud mehed, pea kümme aastat võidupäevast, ikka veel kannavad. Edasine käib kõik kiirelt. Mehel on käes püstol ja ta kamandab „käed üles!“ ning nõuab raadioside väljalülitamist ja lennuki juhtimise ümberlülitamist autopiloodile. Samaaegselt kui meeskond vahetab omavahel segaduses pilke, näevad nad läbi avatud ukse, kuidas esimeselt istmelt tõuseb üks naisterahvas. Keegi meeskonna liikmetest ei jõua midagi öelda ega hoiatada. Selgub aga, et selleks polegi mingit vajadust.Naine on riietatud samuti sõjaväelisse gümnastjorkasse ning ta astub rahulikult tundmatu kõrvale. Ka naisel on käes püstol.

Selline ärev hetk – mis nüüd juhtub, kestab vaid hetke. Naine ulatab oma relva mehele, kusagilt on ta kätte ilmunud kapronnöör. Ilma liigsete sõnadeta hakkab ta kõige lähemal oleva meeskonna liikme, radisti käsi kinni siduma. Lennuki kabiin on suhteliselt väike. Timofei näeb, et tal on olemas mingi võimalus. Hetkel kui kaaperdaja pead pööramata heidab vaid korraks pilgu naise poole, veendumaks, et radisti käed on korralikult seotud, Timofei ründab. Just sellel hetkel astub naine sammu tagasi ja satub kuidagi ettesööstva pardainseneri ja relvastatud mehe vahele. Naine kukub. Kahe püstoliga relvastatud kurjategija hüppab tagasi ja avab mõlemast relvast Timofei suunas tule.

Kuulid tabavad 35 aastast meest, kes käinud kahes sõjas ja seal kriimugi ei saanud, mitmesse kohta. Kokku neli kuuli. Timofei tardub hetkeks ja vajub siis aeglaselt maha. Tulistaja ise on oma teost hämmingus - mitmeid kordi on läbi mõeldud kõik variandid, kuid kui see nüüd on tõepoolest juhtunud, kõigist võimalustest kehvim, on see ikkagi ootamatu. Lennuki komandör ja teine piloot ei jäta võimalust kasutamata. Nähes, et kaaperdaja on hetkelises segaduses hüppavad nad kurjategijale kallale. Meeskonnal õnnestub ühe püstolitest kaaperdaja käest ära lüüa. Teise püstoli kättesaamine on tunduvalt keerulisem, mees osutub küllalt tugevaks. Ja kuigi võitlus käib kaks ühe vastu, peavad lennuki piloodid siiski hiljem tänama ka saatust. Selgub, et kuidagi on sellel püstolil kuulide etteandmise mehhanism pärast esimest tulistamist kinni kiilunud. Igatahes on ühel hetkel mõlemad kaaperdajad, mees ja naine põrandal pikali. Meeskond kontrollib taas kogu olukorda lennuki pardal. Timofei on samal ajal palju verd kaotanud. Lennuki kapten otsustab pöörduda tagasi lennu alguspunkti. Õhus on oldud vähem kui nelikümmend minutit.

Samal ajal kui lennuki rattad puudutavad lennuraja betoonplaate stardib lennuki poole ka kiirabiauto. Radist on võtnud ühenduse maaga ja komandör on teatanud juhtunust lennubaasi. Kõik teenistused on esimesel valmidusel. Juba on kohale jõudnud ka Julgeoleku Ministeeriumi mehed. Raskelt haavatud pardamehaanik toimetatakse viivitamatult haiglasse. Timofei Romaškin sureb järmisel päeval. Ta maetakse kõigi austusavaldustega Tallinnas. Kolm kuud hiljem omistatakse pardamehaanik Romaškinile postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Üksteist aastat hiljem, samuti jaanuaris, avatakse Timofei sünnimaal Valgevenes, Minski lennujaama pargis tema mälestusskulptuur.Möödub veel nelikümmend aastat ja alles siis saavad inimesed teada, et sellel päeval, 8. jaanuaril 1954. aastal toimus kõige esimene tsiviillennuki kaaperdamise katse NSVL-s.

Emasid vist pole olemas

2011-01-25T10:20:00.004+02:00

Kui see kusagilt loetud nupuke tõele vastab, siis täpselt nädala pärast on üle lombi uus kord. Riigidepartmangu poolt produtseeritud bürokraatias on alates veebruarist kaotatud ankeetidest lahtrid "Ema" ja "Isa". Need on asendatud sõnadega "Lapsevanem nr.1" ja "Lapsevanem nr.2". Tunnistan, et esimene mõte oli, et no nii - tänu sellele pedevärgile oleme nüüd nii kaugele jõudnud. Olen isiklikult proovinud olla kõigis "nendes" küsimustes arusaaja ja igati tolerant. Ometi on asju, mis peaksid olema pühad, mõtlesin.

Maha jahtudes liikus aga mõte edasi, et asjad on pisut keerulisemad. Kas sünnitaja on ikka alati ema ja sigitaja isa? Kes on hüljatud ning seejärel lapsendatud lapse ema või isa? Kas ema elukaaslane, kes on sisuliselt võõra lapse üles kasvatanud on isa või keegi muu? Neid küsimusi võiks konstrueerida hulgim. Kaasaegse maailma peresuhted ja mudelid on sedavõrd keerulised, et mina oma lubjastunud mõistusega ei jõua enam järjel püsida. Ja ega ma ei peagi kõigest aru saama. Piisab kui lapsed neid asju mõistavad, loomulikeks peavad ja on lihtsalt rõõmsad. Küll mina olen rõõmus koos nendega.

Kuidas minust fotograafi ei saanud

2011-01-20T20:52:00.005+02:00

Kunagi kui ma poisiohtu noor olin, teenisin raha fotograafina - pulmad, lapsed, juubelid ja matused. Tööd oli piisavalt, kohati liigagi. Mõnel päeval oli näiteks 3-4 matust. Pendeldasin linna ühelt kalmistult teise. Ma võin praegugi une pealt joriseda peast, ilma laululeheta mistahes ilmalikku või kiriklikku matuselaulu. Nende mitmete sadade matuste puhul muutus see kõik rutiiniks. Tegevuslikult kordus kõik ju ikka ja alati kindlas järjestuses. Ja kuigi kirstus oli igakord erinev inimene, mees või naine, vanur või laps ning ka leinajad olid iga kord uued, siis muldasängitamise protseduur ja tellitud fotokaamera klõpsud olid ikka ühed ja samad.

Ega pulmadegagi asi parem polnud. Perekonnaseisuametis ikka need kindlad kaadrid. Kui telliti veel prallele ka, siis kõik need fotod vastavalt õhtu stsenaariumi ametliku lõpuni. Sellist asja nagu tänapäeval tihti tehakse, spetsiaalne fotosessioon noorpaarile oli tollal veel tundmatu asi. Ka juubelid olid igav töö. Ja ainuke, mis natukenegi loomingulisem tundus oli väikelaste pildistamine. Pahatihti lämmatasid aga fotograafi loomingulise sädeme tupsukeste vanemad ja vanavanemad, kes püüdlikult proovisid last asetada kaamera ette nii nagu nemad õigesks pidasid. Seejuures küll prääniku või piitsaga lapsele naerusuud esile manades.

Oma fototööd ei teinud ma kusagil salongis ega ateljees. Minu pildistamised olid kõik nn. objektil. Ma küll hirmsasti tahaksin ülalöeldule tuginedes väita, et minust ei saanud fotograafi just töö, pildistavate sündmuste ja objektide üksluisuse tõttu. Kuid olles iseenda vastu aus, pean tunnistama, et ehk mul puudus ka piisav andekus, et selle töö monotoonsust pisutki loomingulisemaks muuta. Mingi professionaalse taseme ma ju saavutasin. Tellimusi oli tihti rohkem kui täita jõudsin - leib oli laual ja vorstiviil ka üsnagi paks. Ometi leidsin, et piltniku töö pole see, mida tahaksin teha pensionini.

Aga võib olla oleksin siiski jätkanud pildistamist. Juhul, kui tollal oleksid olnud need vahendid ja tööriistad, mis tänapäeval. See praegune võimalus, et sajast klõpsust valid välja 1-2 tõelist õnnestumist. Või, et oma ebaõnnestumisegi saad pilditöötlusvahenditega parandada. Need viimatimainitud võimalused tekitasid minus kaua aega tõrget. Ajal, millal mina fotograafiaga tegelesin, loeti, et foto on dokument, mis peegeldab reaalsust. Oma töö ajal parandasin ka mina seda reaalsust. Ikka oli vaja retušeerida mõni negatiivile sattunud tolmukübe või kliendi palvel looduse poolt näkku antud furunkel. Seda aga, et teha lihtsalt paks peenikeseks või vastupidi ei tulnud pähegi. Taoliste iluvigade peitmiseks tuli juba pildistamisel valida õiged kadreeringud ja rakursid. Ühel hetkel jõudis siiski ka minuni, et fototöötlus on lihtsalt üks uus fotograafia haru ja nii see ongi.

Kõige enam muutsid minu suhtumist pilditöötlusesse sellised meistrid nagu näiteks Sergei Larenkov. See mees ei trikita lihtsalt nalja pärast. Tema loomingus on väljapaistval kohal mõtestatud tööd, mis räägivad iseenda eest. Oleks minu ajal olnud sellised võimalused, oleksin kasvõi lastepildistamiselgi mõnikord kasutanud Larenkovi põhimõtteid, aja sidusust.

Paar näidet Larenkovi töödest seeriast "Lennigradi blokaad". Paremaks mõistmiseks olen lisanud ka ajaloolised originaalfotod:

Meeleolu

2011-01-13T12:34:00.002+02:00

Suured pühad ammu möödas. Jõuluvana puhkab raskest tööst ja ka päkapikud on kõik koju läinud. Minu elus on olnud igasuguseid jõule, sekka mõned valusad üksiolemised, kuid valdavalt on nad olnud helged. Ning vaatamata sellele, et ka seekord oli kõik ilus, jääb neid jõulusid meenutama üks nukker noot. Läksin pühapäeval oma noort koolivaheaja külalist bussile saatma - esmaspäeval hakkas tal taas linnas kool.

Ta oli minu juures ka pühade ajal. Pisut oli üllatav, et jõuludeks ei tahtnud ta koju minna aga see selleks. Kuna jõululaupäeval mu enda lähedane oli koos perega kaugelt tulemas, siis ma ei juurelnud pikalt miks ja milleks. See 17 aastane noormees pole ka eriti jutukas. Nüüd siis seal teeristil pärisin ega ta kahetse, et vaheaega kodus ei veetnud. "Ei kahetse," vastas ta. "Need olid mu elu esimesed jõulud."

Ma ei oska ega taha kirjeldada, mis emotsiooni see lause tekitas. Tean vaid seda, et olen ütlemata tänulik oma ammulahkunud vanematele kõigi jõulude, sünnipäevade, iga lapsepõlve päeva eest. Kui hiljem ei läinud siin elus mitte kõik ladusalt, siis selles olen süüdi vaid ise. Minu ema ja isa andsid mulle eluks väärtusliku kingi, kenad mälestused lapsepõlve kodust. Ajast, kuhu enam kunagi ei saa tagasi.

P.S. Ma kuulangi palju vene laule. Just laulusõnade pärast.

Tagantjärgi tarkus

2011-01-07T19:46:00.003+02:00

Oleks ma sündides vaid teadnud, millest vanad inimesed mõtlevad siit ilmast lahkudes. Ehk siis oleksin osanud ka oma elu pisut teistmoodi sättida.

Sattusin lugema ühte võõrkeelset kirjutist. Ilma mingite faktideta öeldakse vaid seda, et keegi hoolduskodu põetaja, kelle tööks on teispoolsusesse minevate vanurite eest hoolitsemine, on teinud pingerea. Ta järjestas surijate sagedasemad pihtimused tegematajätmistest, mida lahkujad tagantjärgi kõige enam kahetsevad. Ma ise ei kavatse küll kohe praegu surema hakata. Kuid oma elamata elu põhjuseid otsides olen jõudnud lähedastele järeldustele. Nagu nad on kirjas selles surijate kahetsuste pingereas:

1. Ma kahetsen seda, et mul polnud julgust elada oma, just minu jaoks õiget elu, seevastu elasin sedasi nagu seda teised minult ootasid.

2. Mul on kahju, et ma nii palju töötasin.

3. Kahju, et mul polnud julgust väljendada oma tundeid.

4. Kahetsen, et ma ei osanud hoida suhteid oma sõpradega.

5. Kurb, et ma ei lubanud olla endal rohkem õnnelik.

Euro ja vuntsid

2011-01-05T07:31:00.003+02:00

Midagi mind siiski häirib seoses selle euroga. Annan endale küll aru, et mõneti on mul esikohal emotsioonid. Teisalt olen viimastel päevadel lugenud liialt palju välismeedia peegeldust sellele sündmusele. Ning valdavalt on see arusaamatu imestus. Keegi meie endi kohalikest on väitnud, et euroga seotud Eesti kajastus maailma ajakirjanduses on olnud parim mainekampaania meie riigile. Loetu põhjal julgen väita, et eestlase maine ehk rahvuslik kuvand on kujunenud selliseks pisut kohtlasevõitu pugejalikuks tölliks, kes maailma asjdest, sealhulgas rahavärgist nüüd küll ei tea mütsi ega särki.

Kõige kokkuvõtlikumalt ja tabavamalt on minu kõhklust ja arusaamatust kirjeldanud National Review vanemtoimetaja David Pryce-Jones:

"I happened to catch an interview with Andrus Ansip, the prime minister of Estonia since 2007. He’s led the campaign to join the euro, and already is word-perfect in Brussels-speak. Membership in the EU, he solemnly droned, will create jobs, raise pensions, and enhance economic growth. Like the rest of the Eurocrats, Ansip no doubt believes what he is saying and will be horrified one day to discover how he has deceived his fellow citizens. All over the country, posters in Estonian and English warned the electorate to be realistic: “Welcome to the Titanic!”

---------------------

Whatever drives Prime Minister Ansip to tamper with his nation’s independence and sovereignty at this moment? Ireland, Greece, and the other financial wrecks are going to raise pensions and create jobs, are they really? Presumably he and those who voted to join the EU think that membership will replace German occupation with German protection, and that will keep the Russians out. Well, Estonia was once said to be a bone in the Soviet throat, and now it can pass on its national characteristics and become a bone in the Brussels throat."

Selline ühe mehe soolo, karjäärimehe eneseteostus on poliitikas normaalne, paratamatu ja vajalik. Kindlasti peab selleks olema terve rida isikuomadusi, mis enamikel inimestest puudub. Ning mis saab halba olla selles kui inimese isiklikud ambitsioonid ühtivad oma rahva soovide ja püüdlustega. Väidetaval ka enamus Eestimaa Kommunisliku Partei liikmetest olid pühendanud oma elu teenimaks rahvast ja ideed, saati siis needsamad eilsed kommunistid tänaste Eesti erakondade juhtfiguuridena.

Kõik oleks kena kui me ei teaks seda, kuidas asjad Euroopas tegelikult käivad. Pisikeste ja tublidena võime uhkust tunda, et Saksamaa kantslerile on lõpuks meelde jäänud Eesti peaministri nimi. Kuid kas meie riigijuhti mõnikord ka lõunalauda kutsutakse on juba iseasi, meie Presidenti ei kutsuta teatavasti juba ammu. Kes aga seal päriseurooplaste lõunalauas tihti istub, pole raske arvata. Millegipärast meenub ajalugu ja kellegi vuntsid.´

Blogimeem

2010-12-31T14:01:00.004+02:00

Soileen saatis ka minule selle blogimeemi, mis sai alguse kellegi arvamusväitest, et blogimine olevat surnud. Jõudumööda olen püüdnud lugeda ka seda, mida teised arvavad. Seetõttu tean, et midagi originaalset mu vastustes pole. Sellele vaatamata panen ikkagi ka oma variandi kirja. Mine tea, äkki leidub mõni, kes nüüd või tulevikus teeb mingeid kokkuvõtteid, mida hetkel tegutsevad blogijad asjast arvavad.

1. Külastan oma blogi sagedusega…

Sellega on sedamoodi lugu, et iseenda blogiakna avan praktiliselt kohe kui arvuti taha istun. Ning põhjus selleks on üsna lihtne. Et oma bloginimega visata pilk peale blogipuus toimuvale, pean esmalt minema oma bloggerisse ja sealt siis edasi. Kuna kommentaaridega ollakse blogimaailmas üldse kitsid, siis selline oma bloginimega sisenemine on mul vajalik selleks, et äkki tahangi jätta kuhugi kommentaari. Kunagi kaotasin järjekordselt ära kõik oma paroolid. Saatsin viisaka kirja blog.tr meilile, et äkki saan kuidagi oma parooli uuendada, kuid mingit vastust ei saanudki. Seega, kui siseneksin otse blog.tr lehele, esineksin seal Ananymosena, mina aga eelistaksin olla siin ja kommentaarides anonüümne Hundi ulg.

2. Poliitikute blogisid loen…

Ega ikka reeglina ei loe. Vahest ehk siis kui midagi jääb silma blog.tr esilehel. See on seotud kindlasti ka minu üleüldiste blogieelistustega. Poliitloenguid või -propagandat saab niigi kõigist meediakanalitest. Kindlasti loeksin mõne poliitiku blogi kui seda kirjutaks elav inimene...

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…

Põhiliselt olen ma ikka juttude lugeja, nimetagem neid siis elu- või isikublogideks. Viimase puhul avaneb blogikirjutaja isiksus kaudselt, läbi tema tekstide, mõnikord seda arvatavasti kirjutaja enese teadmata. Teemablogide kirjutisi loen juhuslikult ja harva. Viimase aja suundumusena olen täheldanud, et üha raskem on neid elublogisid leida. Blog.tr on üleujutatud just teemablogidega millele on lisandunud üha rohkem turundusblogisid. Isiklikult ma sellisest turundamisest aru ei saa. Inimene raiskab palju aega ja omanik raha, et toota tekste, mida keegi ei loe.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele:

Üheski foorumis ma aktiivselt ei osale. Tegelikult Eesti foorumitest loengi episoodiliselt vaid ühte WWII huviliste oma. Facebooki pidin ennast registreerima, et olla vähemalt fotode kaudu kursis, millega mõni mu lähedane tegeleb. Mistahes sõbraks pakkumistele seal pole kunagi reageerinud. Twitter tundub vist vahva asi olevat. Vähemalt nende tabavate säutsude järgi otsustades, mis igapäevaselt Eesti Päevalehes ilmuvad. Mõnikord võiks ise ka midagi päevakohast säutsuda, kuid selleks peab seal ennast jälle registreerima ja paroolitama. Minule aga need kasutajanimed ja paroolid meelde ei jää. Võiks ju lühikesi postitusi panna oma blogisse, kuid siis kaoks ära just see päevakajalisus. Blog.tr korjab minu postitusi blogipuusse peaaegu ööpäevase hilinemisega, mõnd postitust aga üldse ignoreerib. Kunagi, peale omanikuvahetust kirjutasin sellest murest ka oma blogis. Sain siis ilusa meili neilt, kui tublilt nad asjaga tegelevad ja sinna on see jäänudki. Ja kui ei taheta mind siia blogipuusse turundajate kõrvale, ega ma siis ka vägisi sinna trügi.

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?

Ma solvun alati kui kellegi kirjutise alla ilmuvad delfilikud kommentaarid. Mina olen õnneks sellistest kommentaaridest pääsenud. Matslikus on aga alati ja kustahes solvav.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?

Millest: korralikust, risuvabast ja toimivast blogipuust. Kellest: nendest kirjutajatest, keda pidevalt lugesin, kuid kes oma blogid on lukku pannud.

7. Omalt poolt kiusan küsimusega – miks sa üldse blogid?

Pagenduses oleva inimesena on mul omad probleemid. Alustasin blogimist ehk teraapiana mingi enesehävitusliku sõtuvuse võõrutamiseks. Proovisin taastada mõtlemisvõimet ja eneseväljendust. Siis selgus, et mõni inimene isegi loeb neid tekste ja lisandus annus edevust. Põhiliselt blogin aga selleks, et iseenda jaoks tähendada ülesse seda, mis endale huvitav või oluline. Ning on veel üks põhjus, kuid seda ma ei ütle.

8. Sinu lisatud küsimus

Kas Sa jätad tihti midagi oma blogisse kirjutamata, sest oled teada saanud, et ka Sinu lähedased loevad Sinu blogi?

Edastan oma mõtteis selle meemi küsimustiku kõigile neile kirjutajatele, kellele viitan kõrvalolevas blogirullis.

Paremad soovid kõigile elublogijatele uueks aastaks. Olge ka järgneval aastal oma blogis võimalikult ausad ja avameelsed, et jätkuvalt oleks huvitav lugeda. Kuid seejuures ja peaasi, et endal ega teistel pärast piinlik poleks.

Virisemata

2010-12-27T10:02:00.002+02:00

Kahtlemata viskas ka minul üle, et jõulupühade põhitegevus oli lume kühveldamine. Teisalt jällegi, mis saab olla kaunim kui valged jõulud? Ning see, et nägin mõnda lähedast. Üks käis jõululaupäeval perega külas. Tuli kaugelt, oma 700-800 kilomeetrit autoga sõita. Sama pikk maa tagasi. Minekuga läks tal õnneks. Jõudis siit külavaheteelt paar tundi enne minema kui see muutus täielikult läbimatuks. Teine auto pääses minema pühapäeva lõuna ajal. Ma ei väida, et naised ei oska rasketes teeoludes sõita. Siiski otsustasime, et see pool kilomeetrit suuremale teele võiks sõita see, kellelel vanuse tõttu ei tohiks rooli taha üldse asja olla. Minu suvine töömees, praegune koolilaps veedab talvevaheaega minu juures. Ning ma ei häbene öelda, et see noormees on roolikeeramises minust palju osavam. Seda just neis tingimustes, kus see poole kilomeetrine teelõik tuli läbida mäest alla ja ülesse, auto põhi silumas poolemeetrist lund.

Teine lähedane helistas 15000 kilomeetri kauguselt. Istub oma kaasaga üleujutuste vangis. Linnakesse tuuakse toiduvarusid helikopteritega ja seepärast oli nende selleaastane jõulutoit nuudlid. Midagi muud enam poodides polevat saada. Lumeuputus siin, veeuputus seal - igatahes meeldejäävad jõulud igati.

Ülejäänud kõige lähedasemad, need paarisaja kilomeetri kaugused, endast mingit märku ei andnud. Noored inimesed, omad elud ja tegemised. Ei hakanud neid pealetükkivalt ka tülitama.

Aga see lumi... Meeldis kusagil portaalis loetud kommentaar, mille mõte oli järgmine: ärge virisega! Nemad olid kogu kortemajaga koos lumelabidatega väljas. Mehed olid priimustele pannud hõõgveini podisema, lapsed hullasid hangedes, lükati lund ja nauditi talve. Seega, kõik on ilus. Pisut koosolemist ja -tegemist ja ongi hästi. Ka lumega.

Sügav lugupidamine, prostituudid

2010-12-17T06:53:00.003+02:00

Mehhikos alustas tegevust hooldekodu eakatele prostituutidele:

Muidugi võib nende daamide professiooni suhtuda mitmeti. Kuid kui kas või ükski neist naistest aitas säilitada kliendile tema pere ja lastele isa, siis austus ja tänu.

Mul oli ja neil on kass

2010-12-15T23:22:00.003+02:00

Väidetavalt on hetkel ja teadaolevalt see kass kõige vanim maailmas. Elab Suurbritannias ja on 24 aastat vana:

Minu ühed lapsed tõid meie paneelmajalise baraki õuest, prügikastist, pisikese kassipoja. Ma olen haiglaslikult vastu igasugusele loomapidamisele korrusmaja korteris. Tean, et selle arvamusavaldusega loobitakse mind tomatitega. Sellele vaatamata, veelgi enam, kuna vanas eas hakkasin maakohas alles esimest korda koerapidajaks, olen veendunud, et kodulooma koht pole korter. Mäletan, et teistele lastele, poistele, ütlesin kategoorilise EI kui nad mangusid omale koera. Tüdrukutega on teadagi asi keerulisem. Nii tuligi Kiti sealt prügikastist ja jäi. Sellest on juba iksteistkümmend aastat. Pisut veel (minu jaoks) ja hakkab temalgi jooksma kolmas aastakümme.

Mu lehkav isamaa

2010-12-14T17:50:00.001+02:00

Loen Agence France-Presse äsjailmunud artiklit, kuidas meie vaestemajad täituvad noorte peredega. Algab see kirjutis kuidagi nii, et kodutute varjupaiga esik on täidetud lapsevankritega... Ma pole tükk aega, juba aastaid käinud üheski kodutute varjupaigas. Ei teadnudki, et asjad on sedavõrd hullud. Viimati oli sealne valdav kontigent need eluheidikud, kellel endal asjad pisut segamini põhjuse, ajendi ja tagajärjega. Nüüd on aga siis nii, et korralikud noored pered koos väikeste lastega satuvad "paadi alla".

Kogu artikli tonaalsus tuletab kuidagi meelde neid aegu kui eesti ajalehtedes kirjutati sellest, kuidas neil seal roiskuvas kapitalismis on kõik halvasti. Vaatamata tahtmatule seosetekkele pean seda kirjutist tänasest Eesti elust vist siiski uskuma, sest kirjutaja on üks meie seast. Ning kirjeldatav kapitalism pole "nende" vaid "oma". Ühes ilusas emakeelses lauluski on sõnad, "lehkav isamaa"...

Veelgi enam pean uskuma selle ajakirjaniku siirusesse tänase olukorra kirjeldamisel, sest pisut vähem kui kaks aastat tagasi on ta ise ütelnud: "eesti ajakirjanikud peaksid otsima rohkem positiivseid lugusid, mis välismeediasse jõudes aitaks tõsta Eesti mainet." Ja nüüd siis nende samade sõnade autorilt selline boratlik mainekujunduse artikkel.

Ma ei saa mööda minna sellest, millise valuga elasin kaasa sama ajakirjaniku peretragöödiale, mis sai laialdase kajastuse meie meedias aasta tagasi. Need ühe inimese tõe ja õiguse otsingud olid liigutavad, kuid lahendust ei toonud. Ei tulnud tõde ega ka seda teist. Aga kibestumist ühe ema hinges vast küllaga. Ning kokkuvõttes on minu ainuke lootus, kõlagu see nii imelikult ja ebaloogiliselt kui tahes, et meie kodutute varjupaikade esikud oleksid, anno 2010 jõulud, tõepoolest täidetud lapsevankritega.

Iseendale ja temale

2010-12-08T16:26:00.002+02:00

Vaatasin ühte lehekülge, kus aastate kaupa viimase seitsmekümne aasta muusikaedetabelid. Üllatav, et tegelikult tean ma kõiki neid laule ja igal aastal on olnud sealhulgas mõni selline, mis mingil moel on olnud minu jaoks oluline. Ma tean, et väga vähesed viitsivad võõrastes blogides vaadata videosid, eriti kui need on pikad. Antud juhtumil ei oma see tähtsust. See postitus ongi eelkõige mulle endale ja sellele kallile inimesele, kellel täna sünnipäev.

Sinu sündimise aastal oli see pala vaieldamatu hitt, mida tollal sagedasti kuulasin. Ning see video on teostuselt just selline, mis on minu maitsele - video, mis jutustab lugu. Ning tähelepanuvääriv, et midagi selles jutustatud loos on olnud hilisematel aastatel ka Sinu elus tähenduslik. Sellel päeval aga ei teadnud seda ei mina ega ka Sina kui vastsündinuna vaatasid esmakordselt sünnitusmaja aknast taevast ja mina seal all tänaval Sind. Õnne!

Euro

2010-12-03T09:57:00.003+02:00

No ei saanud ma seda paljuräägitud eurokalkulaatorit. Postkast on mul täitsa olemas ja Eesti Post täidab seda kuus korda nädalas. Isegi ajalehte "Pealinn" tuuakse, mida ma muide pole tellinud. Palju kriidist, värvilist ja lakilist reklaami pannakse postkasti, kuid Rahandusministeeriumi lubatud eurokalkulaatorit ei tooda. Ja tegelikult võib jättagi toomata. Ega mul seda raha niipalju ka pole, et seda nüüd kalkulaatoriga lugema peaks. Lihtsalt huvitav on see, miks ma sinna saajate hulka ei kvalifitseerunud? Eks vist seepärast, et üksik vanem meesterahvas, kellel küll alaline elukoht korralikult registreeritud, aga peret mul siin pole, leibkonnast tavamõistes rääkimata.

Üldiselt aga ma ei saa eriti aru, miks Eestis just nüüd, eurotsooniga liitumisel on järsku nii murelikuks muutututud tuleviku suhtes. Sidusime ju 1992.aastal oma raha saksa margaga. Kui sakslased loobusid oma rahvuslikust valuutast euro kasuks, siis sellest hetkest alates oleme nabanööriga euro küljes kinni, varsti juba kümme aastat. Ning nende aastate jooksul oleme teinud kaasa ka kõik need tõusud ja mõõnad, mida eurotsooni riikide pangandus on läbinud. See, et praegune Kreekast alguse saanud ja kiirelt katkuna leviv finantskriis võiks meil olemata jääda kui oleksime säilitanud ikkagi eesti krooni, tundub mulle küll ülalöeldu valguses asjatundmatu jutuna.

Muidugi on mul kahju, et viimaseid nädalaid käibel olevad meie oma Eesti rahatähed ja mündid lähevad ajaloo prügikasti. Leian, et meie paberraha kujundus oli üks ilusamaid maailmas. Kui aga meie rahva enamus otsustas Liitu astudes, et loobub oma rahatähtedest, siis pole midagi parata.

P.S. Teatavasti on euromüntidel üks külg kõigil ühesugune ja teine külg siis vormilt rahvuslik, sisult liidulik. Seejuures on see ühine külg kahese kujutisega. Uuematel müntidel on kujutatud Euroopa kaart peale Liidu laienemist, vanematel vermingutel on see Euroopa aga pisut teistsugune, ütleme, fantaasiarikkam.

Ühesilbiline eestlane

2010-11-30T22:38:00.002+02:00

Alles äsja oli see Lotila teema üleval. Mõni ikka reageeris natuke üle. Eestlane on minu arvates üldse pisut alaväärsuse all kannatav. Naljakas on lugeda-kuulata, kuidas konnatiigi tulistes vaidlustes tuuakse argumendiks: mida maailm meist niimoodi arvab!!!!!! Ja nii me tihtipeale ei mõtlegi selle üle, mida me ISE millestki arvame. Tahame ikka ja alati, et teised arvaksid (pigem ütleksid) seda, et olete väikesed aga tublid.

Venemaa humoristidel on tihti lavaesinemistel oma naljade sisse pikitud eestlase stereotüüp - pikaldase mõtlemisega, pisut juhm flegmaatik. Teate küll neid nalju tuliste eesti poiste aadressil. Minule igatahes need vene anekdoodid meeldivad. Seda vahvam oli leida nädalaajakirja The New Yorker viimase numbri kaanepildil ühe pere tänupühade kalkuni mõttelise jagamise. Seal kusagil kaela all on üks lihalõik mõeldud sellele ühesilbilisele eestlasest vahetusõpilasele.

Täitsa nässus

2010-11-28T19:28:00.004+02:00

Kuu aega olin arvutist eemal. Ühel päeval see lihtsalt teatas, et tema rohkem ei viitsi. Umbes nädal aega vaatasin musta ekraaniga tõtt ja siis andsin alla - saatsin parandusse. Kättesaamisel seletati kenasti, mis tal viga oli, aga ega ma sellest suurt aru saanud kedagi. Isegi meeles pole, mida räägiti.

Eks sellises inimtühjas paigas, kus pesitsen, on iga pisike asi juba suur sündmus. Mis siis veel sellest arvuti rikkiminekust rääkida. Nagu globaalne katastroof või sedasi. Sellised suured asjad on tavaliselt ikka õpetlikud, sest sisaldavad head ja halba. Halb on see, et vana hobu võib küll mõnikord veel kaeru tahta, kuid uusi trikke ikkagi ära ei õpi, astudes ikka sama reha peale. Teisisõnu on küberruumi musta auku kadunud järjekordselt kõik mu paroolid, järjehoidjad, fotopank, lokaalsed andmebaasid jne. Õnneks dokumentide kaust on alles. Siiasamasse blogerissegi sattusin pärast mitmepäevast katsetamist erinevate kasutajanimede ja paroolidega. Mõnedest "kadunud" asjadest on isegi natuke kahju. Oma hobide tõttu olin registreerunud päris mitmetesse kohtadesse, kus minule vajalikud andmebaasid või arutelud. Aga ega ma enam peast ei tea nende lehekülgede aadresse, rääkimata kasutajatunnustest ja salasõnadest. Ja see reha jutt on siis sellest, et targad inimesed on mulle korduvalt rääkinud, et arvuti sisust tuleb teha regulaarselt koopiaid. Aga mine võta nüüd kinni, kuidas seda teha? Pole nagu kelleltki küsida - sellel kuul nägin külavahel vaid ühte vanameest. See minust veel vanem ja kohtumise hetkel ka paraja auru all. Seega ei saanud küsida.

Õnnetuse hea pool on aga selles, et sunnitud netipausist sain teha olulise järelduse, et vähemalt sellest masinast mul küll mingit sõltuvust pole. Esimesed paar päeva on pisut imelikud ja siis harjub ära. Seda võiks siis arvestada ka minu hauakivi valikul.

Ega's tõlkimises masina vastu saa

2010-10-21T11:17:00.016+03:00

Eks ma ikka mõnda teist keelt pursin ka peale kalli emakeele. Pisut on sellest abi kui võõrastes keeltes tekste loen. Teinekord on mõni vajalik asi kirjapandud aga selles keeles, millest kuidagi kohe jagu ei saa. Siin tulebki masin appi - küll Google tõlgib. Tulemus on tavaliselt, ütleme... huvitav.... Hiljuti leidsin aga veelgi põnevama kiiksuga tõlkemasina.

Lasin sellest masinast läbi lõigukesi üsnagi pea aktuaalseks muutuvast, kõigile tuntud harrastest ja armsatest jõululauludest. Resultaat oli kohati mõtlemapanevalt sisutihe. Ning pealegi veelkordselt tõestav, et kultuuride erinevus rikastab maailmapilti, seda ka tõlketöös.

P.S. Jõulupaanikaks pole siiski veel põhjust. Alles paari nädala pärast tuleb mustad prillid ette ja kõrvaklapid pähe panna.

Kui mõni mu vähestest lugejatest seda ülalviidatud lehekülge külastab ja avastab mõne toreda tõlkeleiu, siis oleksin rõõmus kui seda ka minuga jagate.

Seltskonnahing

2010-10-17T16:34:00.002+03:00

Mitte heatahtlikult, vaid päris otseselt olen elus kadestanud neid meeshingi, kes puistavad anekdoote nagu käisest. Kindlasti olen oma elu jooksul kuulnud neid loendamatult, naljakaid aga tuhandeid, kuid mulle nad meelde ei jää. Ning asi pole vanuses. Juba lapsena oli nii, et kui kordamööda pidi rääkima, siis järjekorra minuni jõudes mõmisesin piinlikustundega, et mul praegu ei tule meelde... Nagu mingil muul ajal nad mul meeles oleksid olnud! Eriti vihale ajas siis kui juba tüdrukute sebimise aeg tuli. Mingi jobu on endale sadu anekdoote meelde jätnud ja kõik tüdrukud siis vaimustatud, et küll see X või Y on ikka lõbus ja seltskonnahing ja puha!

Täna varahommikul lugesin seda tüüpi anekdooti, mis mulle meeldib. Tähendan selle ülesse, sest homme pole see niikuinii enam meeles:

"Teate, Izja, selgus tõsiasi, et Rabinovitsch on ikkagi pederast."

"Kas ta tõesti ei maksnud laenu tagasi!?"

"Mis Te nüüd! Ma mõtlesin selle sõna paremas tähenduses."

Et mind aga ei süüdistataks ühe rahvuse halvustamises, siis veel teinegi anekdoot, eneseirooniline:

Vene toll küsib piiril eestlasest veoautojuhi käest: "Mida veate?"

Autojuht osutab ükskõikselt pöidlaga kasti poole: "Трупы."

Toll satub segadusse sellisest avameelsusest. Kohale kutsutakse lisaks veel hulk mundrimehi ja verekoeri. Kastist laaditakse maha terve koorem torusid, kuid laipu ei leita.

(трупы = laibad, трубы = torud)

Pisike Hendrik

2010-10-14T19:40:00.014+03:00

Oma blogi päisesse olen kirjutanud: mõistmiseks vajame mälu. Ja nüüd on sedaviisi, et see mälu on mõne koha pealt kustunud. Leen Kullamit mäletan, Endel Puuseppa, Matrossovit, Nikonovi, Presidendi onupoega isegi, kuid nimi Hendrik Kuivas kohe kuidagi ei meenu. Asi selles, et ükskord sattusin ühele laevanimede registrile. Otsisin tollal eestlasi, kes on olnud sedavõrd kuulsad, et nende nimed on suurte tähtedega kirjutatud laeva vööri. Ja siis leidsingi selle nõukaaegse Leedu NSV merelaevanduse kaubalaeva "Hendrik Kuivas".

Tükk aega hiljem komistasin sama nime otsa ühes interneti vanakraamipoes. Postkaardil on Punaarmee mundris väike poiss. Selline postkaart on enampakkumisel müüki pandud ühe Iisraeli kaupmehe poolt alghinnaga 14.99 USD dollarit. Hiljem leian veel samasuguse kaardi ühel teisel oksjonil, kus Iževskist pärit müüja küsib alghinnaks 8 rubla (0,27 USD dollarit). Ja ikkagi veab mälu alt - kes on see väike poiss, Hendrik Kuivas? Peaegu kõik "punased" kangelased meenuvad, kuid väike Hendrik kohe mitte kuidagi.

Kõiketeadev internet jääb poisi nime otsingul lakooniliseks. Ainult üks korduv copy/paste tekst, mis vabas tõlkes vene keelest kõlab umbes nii: "Eesti pioneer Hendrik Kuivasest saab sõja esimestest päevadest hävituspataljoni luuraja. Osav ja julge, täpne laskur Kuivas sai kiiresti kogenud luurajaks, kes korduvalt saabus tagasi ülesandelt väärtuslike andmetega vaenlasest. 1941. aasta augustis lähenes rinne Tallinnale. Raskestihaavatud pioneer satub sõjavangide laagrisse. Ettevalmistatud põgenemiskatse nurjub, sest sellele saadakse jälile, teda piinati ja seejärel lasti maha. Nii hukkus Balti kotkapoeg, snaiper, kes hävitas kümneid fašiste."

Jah... 1969. aastal, kui selline postkaart trükiti, oli liiga palju veel elus inimesi, kes mäletasid üpris hästi, mis toimus 1941. aastal. Seda hävituspataljonide asja mäletati, ning seepärast ühe armsa välimusega eesti poisi joonis postkaardil Punaarmee mundris oli ikka pisut ülepingutatud. Nagu kogu see snaipri jutt ja muu garneering. Äkki seepärast ma seda nime ei mäletagi nendest punastest aastatest, lohutan ennast. Iga liiduvabariik pidi ju olema esindatud oma lapskangelasega Suures Isamaasõjas ja sedaviisi siis räägitigi meie "vennasrahvastele" nõukogude Eesti kotkapojast?

Midagi aga ikkagi pidi selles propagandas olema ka tõene. Ega muidu siis 1975. aastal Rumeenias ehitatud laev poleks ristitud nimega "Hendrik Kuivas". Saabus aeg, millal lagunes riik, mille kangelaseks oli see eesti poiss. Laev nimetati esmalt ümber ja sai nimeks "Rusne". Päras olulist kapitaalremonti kandis laev nime "Scorpio", hilisemalt veel "Santa Maria". Ning ei mäleta meremehed ega mina, kes oli see väike eesti poiss, kes ristimisel sai nimeks "Hendrik Kuivas".

Talvelõkked

2010-10-08T10:52:00.003+03:00

Kui ma siia tulin, siis kaks meetrit maja seinast hakkas võsa. Lõikamine ja juurimine oli küll vaevaline, kuid äärmiselt põnev. Iga ruutmeeter võidetud maad avas uusi vaateid. Võsa oli sedavõrd tihe, et kui müüja tütar, minust pisut vanem inimene, pani südamele, et ma ta ema istutatud tamme maha ei saeks, siis muidugi innukalt lubasin seda. Tegelikult leidsin aga selle üle viiekümneaastase tamme võsast ülesse alles järgmisel aastal.

Mul peaks olema kahju kui palju kütet sai lõkkes põletatud. Esimesel aastal panin lõkked põlema augusti esimesel nädalal ja need põlesid kuude viisi - viimane kustus alles pärast jõule. Kuid seesama praktiline pool ütleb, et oleks ma seda vibalikku võsa veel sorteerinud ja tükeldanud eraldi kütteks ja lõkesse, siis ega ma eriti kaugele poleks jõudnud. Pealegi oli kärsitus ja avastusrõõm suurem praktilisest meelest. Nüüd võin öelda ja tean, et mu hooldataval krundil on kümmekond põlispuud, sellised, millel aastaid ikka rohkem kui sada. Kui ma aga alustasin, siis oli iga sellise puu leidmine tihedas võsas tõeline rõõm, mis innustas järgmisel päeval varavalges taas uutele avastustele. Siiani on meeles emotsioon kui sain avada valgusele ühe vana, neljameetrise ümbermõõduga saarepuu. Noh, ja neid allasajaseid puid, paarikümne aasta vanustest rääkimata, neid ma pole lihtsalt viitsinud kokku lugeda.

Võsa ja lõkkeid jagus ikka mitmeks aastaks. Aja jooksul on neid lõkkeid olnud sedavõrd palju, et küllastusest olen loobunud "kohustuslikust" jaanitulest. Küll aga on mul tekkinud oma traditsioon - talvelõke. See on üks ütlemata müstiline ja hingepuhastav kogemus kui jõulude ajal või uusaastal sumpad soojast toast läbi paksu lume külma talveöösse ja süütad valguse pimedusse.

Ega võsa ei lõppe kunagi, ta on visam kui inimene. Kaks selle aasta lõket jäävad ootama pimedat detsembrit. Aga maja ise? See on seal taamal, kust paistab ühe kolmekümnemeetrise kuuse tipp.

Õpetajate päev oli

2010-10-06T14:10:00.002+03:00

Aga siiski on tore, et minu lapsed õppisid omal ajal eesti koolis ja eesti õpetajate käe all. Mis sest, et vanemate laste puhul oli selleks nõukogude kool ja nõukogude õpetajad. Siinkohal võiks pikalt arutada millal ja miks toimus meie koolis see muutus, et kool loobus kasvatamisest ja keskendus ainult õpetamisele. Ning sellega seotult võiks heietada, kas see on hea või paha, õige või väär. Olgem õnnelikud, et ühinenud Euroopas saame eesti koolides toimetada seni veel oma enda tõekspidamiste järgi. Ja täname neid, kes veel viitsivad koolis meie lapsi õpetada (minu eriline tänu vähestele meesõpetajatele*).

*ei, ma ei ole naistevihkaja, austatud võrdõiguslikkuse volinik, enda arvates lihtsalt selles küsimuses terve mõistusega inimene.

Appi!!!!! Tsenseeritakse!!!!!

2010-10-04T18:41:00.007+03:00

Teatavasti vahetas blog.tr.ee omanikku. Alates sellest hetkest valib see blogikeskkond minu postitusi blogipuusse omal valikul. Kas vaikiva ajastu saabumine ka blogipuusse? :)) Vaja uurida tausta... :))

Fotode eksponeerimine blog.tr.ee's on teatavasti juba vana probleem....

Käesoleva postitusega testin, kas asi on minu blogi sisus? :))

Ärita ärimehe juhtum

2010-10-04T15:59:00.007+03:00

Vaevalt, et keegi pööras 1987. aasta 28. aprillil tähelepanu sellele autole, mis peatus sammastega maja juures Narva maantee alguses. Musta värvi sõjaväe numbrimärkidega autosid seisis siin alalõpmata ja seega oli see kõik vähehuvitav nii kõnniteel ruttajatele kui trammiaknast väljavaatajatele. Kedagi ei huvitanud ka autost väljujad, kes sisenesid hoonesse. ENSV Sõjakomissariaadi uksest käidi tööpäevadel pidevalt sisse ja välja, nii vormis kui tsiviilriietes. Need tulijad olid aga pisut erilised. Korrapidaja vineerletist marsiti mööda kui tühjast kohast, ei peatanud neid ka sõjakomissari kabineti vastuvõtutoa sekretär. Nendel meestel polnud viisakusavaldusteks ja sõjaväeliseks etiketiks aega - töö vajas tegemist. Vastavalt saadud korraldusele toimus sellel päeval ENSV sõjakomissari Roomet Kiudmaa kabineti läbiotsimine.

Kuidagi umbes niimoodi võiks alata mingi episood filmistsenaariumis või peatükk tõsielu rekonstrueerivas romaanis, lugu ühest koloriitse saatusega mehest. See jutt ei ole aga mitte Roomet Kiudmaast, kunagisest NSVL relvajõudude noorimast kindral-majorist, ENSV sõjakomissarist. Kuigi ka tema vääriks oma lugu. Seda juba kasvõi seetõttu, et sõjaväeprokuratuur hakkas tema toimikusse materjali koguma ajal kui mees ise oli ajutiselt komandeeritud Tšernobõli, tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimist juhtima. Antud episoodis huvitab meid hoopis üks isiklik toimik, mille läbiotsijad tollel päeval Roomet Kiudmaa kabinetist koos muude dokumentidega kaasa viivad. Selle toimiku kaanele on kirjutatud nimi, Эйсмаа Андрес Эльмарович.

Nende eesti perekonnanimedega toimusid vene ajal mõnikord metamorfoosid. Esmalt kirjutati need eesti keelest ümber kirillitsasse, siis "tõlgiti" nimed taas maakeelde, tulemus pandi jälle vene keelde jne. Nii ka selles ühes ja samas asjas esineb üks ja ainus Andres Elmari poeg, kuid kord on ta Eismaa, siis Eismjae, aga tegelikult on tegemist Andres Eesmaaga. Arvatavasti olid sõjaväeprokuratuuril käed tööd täis sõjakomissari tribunaliasja "traageldamisega", seepärast antakse mõned asjad järelvalvemenetluseks tsiviilprokuratuuri. Andres Eesmaa toimik saadetakse augustis Tallinna Mererajooni prokuratuuri kontrollimaks, kas mees pole kõrvale hoidunud sõjaväeteenistusest Nõukogude Armees. Igal juhul on see pisut delikaatne teema. Andres Eesmaa on olnud aastaid komsomoli kõrge funktsionär, ELKNÜ Keskkomitee asjadevalitseja. Järelvalve toimiku avamisel töötab ta aga nomenklatuursel ametikohal, Tallinna Hotellikoondise peadirektorina.

Mõne aja möödudes teeb sõjaväeprokuratuur järelpärimise uurimise tulemuse kohta. 1988. aasta alguses saadabki Mererajooni prokurör, nooremõigusnõunik (pärastine EV Sisekaitseakadeemia rektor) Priit Männik järelvalvetoimiku 122KT-87 Klooga garnisoni sõjaväeprokuratuuri prokurörile. Ei tea, kas meeltesegaduses, kuid kaaskiri on millegipärast koostatud eesti keeles. Seepärast peab reamees Ruslan Murtazin tõlkima eestikeelse teksti vene keelde, andes oma tõlkele tavapärase allkirja selle kohta, et ta on teadlik vale tõlke esitamise eest ettenähtud karistusest - vabaduskaotus kuni üks aastat.

Ma ei usu, et Eesmaa ise oli üldse teadlik, et prokuratuur tunneb huvi tema pisut segastest suhetest Nõukogude Armeega. Siiani oli ju kõik läinud elus suurepäraselt, ka sõjaväega. Kutsealusena, pärast keskkooli lõpetamist, astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli õppima rahandust ja krediiti ning seoses sellega sai sõjaväkke kutsumisel ajapikendust. Oli igati aktiivne üliõpilane, kommunistlik noor, viimasel koolisuvel juba EÜE Väinamere regiooni komissar. 1977. aastal astus NLKP liikmeks, oli ka lühikest aega üilkooli komsomolikomitee palgaline töötaja. Pärast töötas juba ELKNÜ keskomitees, ikka üliõpilaste ehitusmaleva liinis - kolm aastat komissarina ja olümpiaaastal EÜE komandörina. Siis tehti ettepanek jääda tööle keskkomitee asjadevalitsejana. Just siis, järjekordse ankeedi täitmise ajal pöördus ta ise sõjakomissariaati, et kuidagimoodi saaks ka need sõjaväepaberid korda. Asjaolu, et ta tegi seda koheselt pärast 28. sünnipäeva, mis vabastanuks ta ea tõttu automaatselt tegevteenistusse kutsumisest, võib ju pidada lihtsalt kokkusattumuseks.

EÜE aeg oli Andrese elus ehk üks õnnelikumaid aegu. Vandenõuteoreetikud räägivad palju Eesti Üliõpilaste Seltsi "pikast ja karvasest käest" meie iseseisva riigi elu korraldamisel. Mina arvan, et see väide on tugevalt liialdatud. Isiklikult usun aga hoopis enam Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva semuliikmeskonna olulist rolli meie ühiskonna kujunemisel viimase kahekümne aasta jooksul. Rühmajuhtide, regioonistaapide ja keskstaabi liikmete, ka lihtsalt malevlaste võrgustik on kindlasti olnud paljudele täna toetuseks ja abiks nii töös kui isiklike asjade ajamisel. Ka Eesmaa teed ristuvad aastaid hiljem mitmete kunagiste "tema aja" malevakaaslastega, näiteks endiste peastaabi liikmete Olari Taali ja Harri Veeringu omaga. Aga tagasi kaheksakümnendatesse.

Võib olla hilisematel aastatel häbeneb Andres Eesmaa nendest ilusatest maleva- ja komsomoliaastatest muude pisiasjade kõrval kõige enam seda fotot ( siit):

Kohtutoimiku foto: Andres Eesmaa tuvastamas kurjategijat Viktor Niitsood, kes noortemajas sõimas tähtsaid komsomolitöötajaid "komudeks"

1980. aasta aprill. EÜE komandör Eesmaa, maleva komissar Mart Raik ja ülejäänud seltskond napsitavad Tartu noortemajas "Sõprus". Ajendiks on Noortemaja direktori Riho Illaku sünnipäev. Samahästi oleks võinud tähistada ka Andrese enda või seltskonnas olnud TRÜ komsomolijuhi Madis Kallioni sünnipäeva - kõik kolm on sündinud aprillis. Seekord juhtus lihtsalt Rihol olema "ümmargune" sünnipäev. Viies noor mees oli veel, ülikooli komsomolikomitee palgaline asesekretär Valev Plato. Õnnetuseks sattus "lipsustatud" noorte seltsimeeste kõrvallauda "kampsunitega katlakütjate" seltskond, teiste hulgas Viktor Niitsoo. Sellest paljukirjutatud sõnasõjast sai hiljem üks Viktor Niitsood ja tema meelsust iseloomustav episood Niitsoo ideoloogilisel kohtuprotsessil. Tasakaalustatust silmas pidades olgu lisatud, et umbes viisteist aastat hiljem pissib taasiseseisvunud Eesti parlamendisaadik Viktor Niitsoo oma teisitimõtleja renomee täis ühes Tallinna hotellis. Asi seegi häbeneda.

Jah, paljudel juhtudel me ei aimagi, milliseid toimikuid nendel aegadel meie kohta koostati. Ise tean, et kusagil arhiivis on minu väljasõidutoimik, mille vastu pole mul olnud mingit huvi. Ükskord tahaks aga küll lugeda oma kadunud ema väljasõidutoimikut, et teada saada, miks teda, kuue lapse ema, ikkagi ei lubatud korduvatele taotlustele vaatamata enne surma külastada korraks vaid oma õdesid, venda ja ema. Seega ikkagi arvan, et ka Andres Eesmaad ennast selles sõjaväeasjas ei tülitatud. Mererajooni prokuratuur tegi mõned järelpärimised ja leidis, et midagi kriminaalset asjas pole. Eesmaa kaasus oli selline imelik juhtum. Prokuratuuri toimikus leiduv spravka fikseerib kiretult, et kutsealuse Andres Eesmaa toimik pole säilunud, samuti ei ole ülikoolis säilinud Eesmaa õpingute ajast mingeid sõjalise algõpetuse kateedri dokumente. Küll on teada fakt, et üliõpilane Eesmaa hoidus kõrvale õpingutest sõjalise algõpetuse kateedris. Tuvastatud on see, et ELKNÜ Keskomitee vastutav töötaja Eesmaa elas Tallinnas sissekirjutuseta, seejuures Tartu sõjakomissariaadist ennast arvelt maha ei võtnud ja Tallinnasse ennast arvele ei pannud. Üheski nimekirjas esmase nõukogude ohvitseri auastme saamiseks kodanik Eesmaad ei figureeri;... Kokkuvõttes selline "otsad vees" ehk ehtvenelaslik bardak-juhtum - proovi midagi tõestada kui pabereid ei ole. Pealegi kommunist Eesmaa ju ise pöördus ELKNÜ Keskkomitee töötajana sõjakomissariaati palvega selgitada arusaamatust, miks pole talle omistatud Nõukogude Armee reservohvitseri auastet. Aga võib olla oligi segaduse põhjuseks see ladina tähestik ning kirillitsa - Eesmaa, Эйсмаа, Эйсмяе...

Ning kellel enam oligi aega tegeleda mingi Andres Eesmaaga. Juba oli alnud fosforiidisõda, MRP-AEG ning Hirvepark, IME ja kõik see muu. Sündmused arenesid sellises tempos, et igaüks ise, sealhulgas ka prokuratuuri töötajad, pidi vaatama kuidas omadega puhtalt välja tulla. Andres Eesmaal oli uue aja saabumisel hea hüppelaud. Ühe teise kindralmajori poeg, Raivo Vare kutsus ta ENSV Ministrite Nõukogu asjadevalitsejaks (asetäitjaks?). Pärast seda tuli kasuks varasem töötamine Hotellikoondise peadirektorina. Kutsus ju tema omal ajal Toomas Sildmäed Olümpia hotelli juurde looma ühisettevõtet. Sildmäe ei unustanud, kes teda järje peale aitas ning kutsus omakorda Eesmaa tööle erastatud Finest Hotel Groupi oma asetäitjaks. Mingil ajahetkel oli Eesmaa päris ligidal päris suurele rahale - siis kui ta oli Hansatee/Talllink direktori asetäitja. Lihtsalt ta valis vale poole, Enn Rohula paadi ja seekord kaotas mängu. Hädast aitas aga välja malevakaaslane EÜE keskstaabist, Olari Taal, kes pani Eesmaa juhtima Hoiupanga Liisingut. Kui ka see suurele rahale ligiolev võimalus kadus, tuli päästerõngaks jällegi töö nõukaaegses Hotellikoondises. Kunagi erastati sellest asutusest üks osakond, millest sai AS Hotronic ja Eesmaa oli jällegi juhtival tööl. Taasiseseisvunud Eestis istus kunagine malevakomandör mitmete ettevõtete nõukogudes. Ajakirjandus hakkas Andres Eesmaad tituleerima lugupidavalt ärimeheks, kuigi Eesmaa ise rõhutas korduvalt, et temal endal ühtegi äri ei ole, teda lihtsalt kutsutakse igasugustesse nõukogudesse ja juhatustesse. Selline ärita ärimees.

Meedia kõrgendatud tähelepanu pälvis Andres Eesmaa muidugi sellega, et ta hakkas kunagise kamraadi Riho Illaku eeskujul korvpallimänedžeriks. Tunnustus saabus ruttu. Eesmaa juhitud korvpalliklubi TTÜ/A.Le Coq võitis 2003. aasta sügisel Eesti korvpallikarika.

Foto siit

Klubi pidamine on teatavasti kulukas. Üha sagedamini tuli raha laenata, miljoneid. Eks seepärast tekkiski Eesmaal soov, tema hinnangul perspektiivsena näiva võimaluse avanedes, alustada lõpuks tõsiselt päris oma äriga. Tagantjärgi tundub see ärivõimalus muidugi "Nigeeria kirjana". Tõeline äriedu saabub teatavasti riskides. Seepärast haaras Andres Eesmaa kinni kellegi Urmas Tiiveli jutust, et kusagil on mingi Ühtne Püha Katoliku ja Apostellik Õigeusu Kirik, kes on valmis Eestisse investeerima sadu miljoneid kroone. Võlad kasvasid aga miljonid mitte kuidagi ei saabunud. 2003. aasta 29. detsembril leitakse viiekümneaastase Andres Eesmaa kuulihaavaga surnukeha oma töökohal, kabineti diivanilt. Kõrval on ta isiklik relv ja laual pikk hüvastijätukiri. Uurimine tuvastab, et tegemist on enesetapuga. Kuid see on juba teine toimik.

**********

Internetioksjonidele on müügile saabunud esimesed jõustruktuuride toimikud. Esialgu on kaubaks need suhteliselt "süütud". Kõiki huvitavad aga need päristoimikud, KGB omad. Mis segastel aegadel olevat küll Venemaale viidud, mõnede arvates aga osa nendest on siiski kusagil siinsamas Eestis tallele pandud. Ning küll ka nende toimikute müügiaeg veel saabub. Aga kes teab, ehk neid müüakse juba nüüdki. Muidugi mitte oksjonidel, vaid asjaosalistele endile, ei tea, mis summade või teenete eest.

Andres Eesmaa toimik, kus ei midagi kompromiteerivat, on ühel oksjonil müügis alghinnaga 60 dollarit.

Külatänav

2010-09-21T20:14:00.002+03:00

Sünnipäraselt olin ma vist ikkagi koleerik. Sest lapsena ja noorukina ei olnud mul asjade tegemisel mingit püsivust. Ja "silme ees mustaks" olukordi oli ka kuhjaga. Minu temperamendist tingitud käitumismuster põhjustas vanematele muret ja pahatihti hingevalu. Aga nad leppisid sellega kui paratamatusega. Ea- ja kambakaaslased nii leplikud polnud, eriti viimased. Elu hakkas tasapisi teravusi maha nügima ning sellega seoses kasvas püsivus, kannatlikkus ja leplikkus. Sangviinikuks muutumine ei tulnud kergelt ja oma tõelise mina ja rahu leidsin alles hiljuti, siis kui kolisin oma elu lõppjaama.

See muutumine tuleb mulle eriti meelde seoses oma külatänavaga. Minu maja paikneb pisikese künka otsas. Külateest vast kolme meetri kaugusel. Ega siin suurt liiklust ole kunagi olnudki. Ometi oli aastakümnete jooksul kõrge teevall sedavõrd varisenud, et suurte puude juured olid juba paljad. Oma osa on selles olnud sula- ja vihmavetel. Aga ka teele sõitma sattunud laiad põllutöömasinad on teeperve hoolikalt hööveldanud. Ning tagatipuks siis ka talvine lumesahk. Olen nüüd selle mõne aasta jooksul seda teeäärt muudkui täitnud ja kasvatanud. Kus aga mingit auku kaevan, sealt olen pinnase ja mätta kärutanud oma "sajandi teeehitusele". Viimati tõin mättaid oma viinamarja "istanduse" istutusaukudest.

Aga ega kõik nii libedalt lähe. Ning siin tulebki kasuks see kirjeldatud temperamendimuutus. Sünnipärase temperamendiga oleks ammu käega löönud, halvimal juhul aga kellegi pea labidaga katki löönud. Juba esimesel talvel lükkas hoolas lumetõrjuja oma "Kirovetsi" ülilaia sahaga maha kogu mu esimese suve töö. Kevadel alustasin otsast peale ja siis tõmbas mäe maha mingi lai kultivaator. Taas kord kühveldasin oma mäge, vedasin, silusin, katsin. Sügisel tuli suur kombain ja sõitis mäkke kinni. Kuna mäe sisse olen pinnase hoidmiseks sekka pannud ka maakive, siis eks üks kividest otsustas õrna metalliga jõudu proovida. Kombainer oli maruvihane ja muudkui sõimas mind. Pärisin ta käest, et miks ta siis selle tee on valinud - tee on ju kitsam kui tema masin.

"Aga siit on eluaeg sõidetud!!!" karjus vihast punase näoga noormees.

Võrdlesin mõttes poisi aastaid teeäärsete puude vanusega ja vaikisin. Mis mõtet oleks olnud hakata seletama, et mina näen seda, mida tema ei näe. Seda, kuidas selle talu rajaja pärast pikka päevatööd põllul, siis kui hobune juba tallis, tuli ja istutas siia tee äärde puud; vedas, silus ja kattis oma teeäärt, kopsis sellel päeval põllult korjatud munakaid lisaks juba alustatud teesillutisele. Puud istutas seepärast, et juured hoiaksid pinnast teele valgumast ja munakivisillutist ladus selleks, et kallakul olev tee ikka püsima jääks. Aga eelkõige seepärast, et ilus oleks. Minu kunagine eelkäija tegi seda kõike ammu enne kui uut maja tee äärde ehitama hakati. See "uus" maja on nüüd juba vana ja väärikas. Ning noore kombaineri argument, ELUAEG selles valguses... Jah, leplikuks olen muutunud.

Nii ma nende "eluaegsetega" olen siin vaikselt võidelnud. Mitmeid kordi veel hiljemgi on mõni kolhoosi-mõtlemisega tubli mehanisaator mu mäe taaskord segamini keeranud. Viimati alles eelmisel kuul seal, kus asi pooleli on. Võtan siis aga jälle labida ja käru ning püsivuse, kannatlikkuse ja leplikkusega alustan aga uuesti.

Meinhard

2010-09-17T11:30:00.012+03:00

Just sellel teisipäeval kui Meinhard oma kodustele kaarti kirjutab algab Normandia dessant. Sellel päeval maabuvad 150 000 liitlasvägede meest Prantsusmaa rannikul ning sõja saatus on sisuliselt otsustatud. Samaaegselt on Punaarmee jõudnud Eesti piiride lähedale ja sakslased värbavad kodu-Eestis esimesi kuueteistaastaseid lapsi oma lennuväe abiteenistusse. Järgnevate kuude jooksul on need poisid määratud kahurilihaks põgenevate sakslaste katmisel. Kuid siis kui kiri on lõpetatud on kõik need sündmused Meinhard Teesalust kusagil veel kaugel. Selles paarikümnetuhandelise elanikuga Sileesia linnakseses Neusalz'is on kõik vaikne ja rahulik. Meinhard kirjutab kodustele need kirjaread linnakese koolimajas, kus paikneb ka välilaatsaret.

Neusalz 6 6 44

Tervist kodurahvas

Ma pole veel ikka kodust vastust saanud, ei tea millest see tingitud on et ei tule kirja. On juba peaaegu kuu möödas kui kirjutasin esimese kirja.

Muidu elan ikka vanaviisi edasi, käin linna kui on selleks ettenähtud päevad, muidu oleks ju kõik korras, kui mõistaks saksa keel täielikult.

Ma nimetasin eelmistes kirjades seda eesti vappi, noh võib olla et olete juba saatnud kirjaga tulema, kui see on olnud võimalik. Loodan, et ma peatselt saan ka kirja.

Tervitab Meinhard

Saksa sõjaväepost töötab veel viimaseid kuid laitmatult. Võib arvata, et Meinhardi ema, Serafima Teearu saab selle kaardi Pärnumaal, oma Veelikse postkontorist ikka ilusasti kätte. On ju sõjatsensor poja kaardile oma templi, "Aa" peale löönud ja puha. Kahtlane on aga see, kas kodused ikka jõudsid täita Meinhardi palvet. Kust kohast küll pidi leitama selline Eesti vapp nagu Meinhardil tarvis oli? Ning isegi kui selline ka ükskord leiti, oli sõda juba taas jõudnud koduõuele ja mis kirjadest siis veel rääkida.

Seda vappi on aga Meinhardil ikka tingimata vaja. Mis sest, et Neusalz on rahulik saksa linnake ja ametlikud rindeteated sellised nagu nad on. Mitteametlikud sõjauudised räägivad aga hoopis millestki muust. Aastakümneid hiljem võivad järeltulevad põlved patriootlikult jutustada isade kangelaslikust vabadusvõitlusest pealesunnitud saksa mundris. Sellel hetkel on aga veel sõda ja Meinhard proovib säilitada kainet pead ja olla eestlaslikult ettenägelik. Just nimelt see munder ongi Meinhardi mure - kui saaks käisele õmmelda Eesti vapi, siis ehk halvimal juhul tekib mingeid võimalusi. Hilisemad sündmused näitavadki, et Meinhardil oli muretsemiseks põhjust. Sattuda sõjarinde asemel teenima ilusa nimega Gross-Roseni laagrisüsteemi oli mingil hetkel kindlasti vedamine. Hiljem võis sellest saada aga tragöödia.

Spekulatsioonina võibki eeldada, et Meinhard Teearu teenis ühes paljudest Gross-Rosen koonduslaagri tütarlaagritest. Kokku oli selles laagrivõrgustikus 77 laagrit, enamuses töölaagrid, sealhulgas 9 naistelaagrit. Kindlasti on kusagilt võimalus lugeda midagi ka Neusalzi naiste töölaagri kohta. Kuid vaevalt, et sealsed olud erinesid palju sama süsteemi kuulsamast sõsarlaagrist, Brunnliz'i naistelaagrist. Viimane on tuntud kümnetele miljonitele inimestele filmist "Schindleri nimekiri".

Ometi on ka Neusalz'i naistelaager tähelepanuvääriv. Selles laagris olid praktikal paljud Gross-Rosen'i naisvangivalvurid. Osadest said hiljem isegi laagrijuhid. Mõned nendest naisvangivalvuritest poodi aga hiljem sõjatribunali otsusel ülesse kui sõjakurjategijad. Ning annaks jumal, et ükski eestlane ei pidanuks osalema kuus kuud hiljem Neusalzi laagri evakueerimises - tuhat juudi naist relvastatud valve all üle 300 kilomeetrisel jalgsirännakul Neusalzist Flossenbürgi...

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Siit saadab Meinhard oma kaardi teele, Fridericusschule's paiknevast laatsaretist (ja kasarmust?). Foto internetist.

Ema Serafima saab kodukülas poja kaardi kätte Veelikse postkontorist. Foto pärit siit.

------------------------------------------------------------------------------------------------

Irma Grese, hüüdnimega "Kaunis koletis", üks paljudest saksa vangilaagrite naisvalvuritest, üks vähestest, kes poodi sõjatribunali otsusel sõjakurjategijana. Foto siit.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

See sõjaaegne postkaart pandi eelmisel kuul alghinnaga 1 euro ühte internetikeskkonda müüki. Müüja oli pärit Norrast. Huvilisi oli Itaaliast, Austriast ja Saksamaalt. Viimasesse riiki see kaart ostetigi 11.50 euroga.

Sünnipärased kuulsused

2010-09-15T10:02:00.001+03:00

Mõned lapsed on kohe sünnipäraselt kuulsused. Meil siin Eestis läks sellel aastal esimesse klassi üks väike tüdruk, kes 1. septembril oli ajakirjanduse vaieldamatu lemmik. Mis muidugi ei tähenda, et ülejäänud 13 499 kooliteed alustanud last oleks olnud vähemtähtsad. Lihtsalt see tüdruk sai tähelepanu osaliseks tänu oma vanematele.

Eile alustasid Birminghamis kaks neljaaastast tüdrukut oma kooliteed ettevalmistusklassis. Ning Suurbritannia meedia kajastab seda agaralt. Mõlemad tüdrukud on samuti sünnipärased kuulsused. Ajakirjanduse huvikeskmes ei ole nad niivõrd oma vanemate tõttu, kuigi ka neil on laste kuulsuses suur osa. Tüdrukud on kuulsused eelkõige ja just seepärast, et nad sellisena siia maailma on sündinud.

Marcia ja Millie Biggs on kaksikõed. Tõenäosus erineva nahavärviga kaksikute sünniks olevat üks miljoni vastu. Võib arvata, et mingil ajahetkel, aastate möödudes, eriti enam huvi ei tunta selle eesti tüdruku vastu, kes sellel sügisel läks esimesse klassi. Ajakirjanduslik huvi Marcia ja Millie tegemiste vastu jääb aga suure tõenäosusega saatma õdesid kogu nende eluteel.

Foto: http://www.dailymail.co.uk/news/article-1311533/Black-white-twins-Sisters-Marcia-Millie-Biggs-set-day-school.html

Kelder

2010-09-14T07:31:00.004+03:00

Veerand mu majaalusest on kelder. Maakividest müürid hoiavad suvel ruumi meeldivalt jaheda ja talvel parajalt sooja. Kui ma selle kodu ostsin, siis oli põrand üks mühklik mullahunnik. Kartulite idutamine on üks vajalik töö, kuid kui see muld ja muu sodi põrandale jääb, siis tulemuseks on üks hallitav mass. Kaevasin selle mulla keldrist kohati poolteise-kahe-kolme labidasügavuse võrra välja ja vastu tuli ilus liivapõhi. Just samal ajal lammutasin pliiti. Laisk nagu ma olen, otsustasin vanadest kividest teha keldrile põranda, et seda pliidisodi kuhugi kaugele vedama ei peaks. Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et asi toimib hästi. Põrandaks olevad telliskivid hoiavad "õiget" niiskustaset ja ehk ka kuidagi mõjutavad keldri temperatuuri. Ega ma seda asja eriti ei tea, sest füüsika on minu jaoks läbi aegade olnud üks tume maagia.

Vaatamata keldri sisule, põhiprobleem aga jäi. Mistahes vihma- ja sulaveed kippusid voolama üle ukseläve keldrisse. Eriti nutune oli asi varakevadel. Päeval kogunes sulavesi keldri ukse ette ja öösel siis vastavalt külmetus jääks. See tähendas aga seda, et kevadel tuli mitu korda päevas sealt ukseesisest kühveldada vett minema. Kui aga sellega hiljaks jäin, siis peale külma ööd tuli raiuda jääd.

Sellel suvel tekkis moment, et lõpuks asi ära parandada. Kaevasin keldri ukse ette ligi pooleteist meetri sügavuse augu, külmumispiirist sügavama. Sisse drenaažitoru, maakivid ja killustik. Suvine vihmavesi räästast kaob nüüd küll hetkega. Näeb, mis kevadel sulavetega saab.

Proosit ka minu poolt!

2010-09-10T10:13:00.006+03:00

Mõnikord on mul blogisid lugedes raskusi kommenteerimisega. Tahaks nagu sõna sekka ütelda, kuid sinna kastikesse neid sõnu ladudes tekst aga muudkui venib ja venib. Sama asi juhtus mul ka Ninataga postitust lugedes. Kirjutasin oma mõtet mitu korda ja samapalju kustutasin. Eks põhjus ole mulle ka teada. Seal püstitatud küsimusele ei ole mul ühest vastust.

Kõige lihtsam oleks muidugi vastata selliselt, et inimesele, kes joob, sellele see asi lihtsalt meeldib. Nii lihtne see ongi. Oma elus olen pidanud ligi paarikümne aasta pikkusi karskusperioode. Kõrvuti on olnud ka aastaid, mida ma üpris ähmaselt mäletan, lihtsalt tollal ei saanud kuidagi kaineks. Jooma hakkasin pärast suuri "vapustusi", isikliku elu suuri ebaõnnestumisi. Alkoholist saadud hingevalu leevendus oli sedavõrd hea tunne, et ei näinud mingit põhjust asja pooleli jätta. Mulle meeldis see asi. Ka kaasnev kassiahastus ja ränk pohmell olid omamoodi meeldivad - võtsid aga peale ning jälle oli hea olla. Ning kui palju huvitavaid inimesi ma nendel aegadel nägin, millistesse kohtadesse ma sattusin, milliseid lugusid ma kuulsin.

Mingil hetkel asi ammendus minu jaoks. Tundsin, et mulle enam ei meeldi joomine. Just see mittemeeldimine eelkõige, millele lisandus mõne lähedase inimese abi, lõpetas mu pikaksveninud joomatsükli. Jõudsin uuesti karskusperioodi, sest joomine ei meeldinud. Üle kümne aasta ehitasin oma järjekordset elu ülesse, kuni taas sai mu mehelik eneseuhkus rängalt haiget. Abivahend oli teada ja järjekordne tsükkel või alata - küll oli meeldiv tunne! Ühel hetkel siis taas see mittemeeldimine ja nii ta on läinud. Nüüd olen juba ka nii vana mees, et vaevalt ükski naine enam suudab mind elus millegagi vapustada. Ma mõtlen ebameeldivaga. Nii et suuremad joomised on selles elus vast joodud.

Aga tegelikult see heietus tekkis sellest, et tahtsin Ninataga kommentaariumis vastata m.-le. Leidsin tema mõttekäigus huvitava nüansi. Hea m., Sa arvad, et senini eksisteerivad "iganenud soorollid küpsetavast-koristavast-lapsi kasvatavast naisest on visad kaduma". Naine rabab mitmel rindel, mis ajavatki jooma. Mina mõtlen samas suunas, kuid pisut teise rõhuasetusega. Just nimelt traditsiooniliste mehe ja naise soorollide igandiks pidamine, nende väe ja võimuga kadumisele sundimine, on nii naistes kui meestes tekitanud suurt ebakindlust. Tihti just sellest tingitud pingetele otsitaksegi rohtu kõige kättesaadavamast stressialandajast. Seda minu mõttekäiku ei peaks taandama utreeritult pliidi, koristamise, pesupesemise ja muu sellise tasandile. Omast käest tean, et naised tulevad ja lähevad, seepärast peab mees oskama kõiki nn. naiste töösid. Selline tööjaotus meeste- ja naistetööks on tõepoolest pisut tagurlik.

Ma räägin pisut kõrgemast kategooriast. Sellest, et keegi peaks leiva lauale tooma ja keegi peaks koldes tuld hoidma. Ka seda ei tohiks nüüd tähenärijalikult ja sõna-sõnalt võtta. Räägin sellest, et poistest tuleb kasvatada mehed ja tüdrukutest naised. Et mehed käituksid meestena ja naised naistena. Väärtushinnangutest ja prioriteetidest räägin. Ning kui me mitte loomuliku arengu teel, vaid sunniviisiliselt, seaduste ja eeskirjadega muudame iseenda ja oma laste sotsiaalseid, psühholoogilisi ja mistahes muid soorolle, kui meie peades üha enam ähmastub teadmine, milline peab olema üks mees või naine, siis kokkuvõttes see ajabki nõrgemanärvilised jooma. Meeldivam on ärgata pohmellis ja ei tea kus, kui kainena ärgates mõtelda, kas sa oled mees või naine.

Mõttekäigu illustreerimiseks valik internetist leitud fotoseeriast, Suurbritannia tüüpilisest nädalavahetusest. Vaevalt need inimesed kordaksid seda nädalast nädalasse kui see neile ei meeldiks, kui nad ähmas peaga ei tunneks ennast meeste ja naistena, kus kõik on selge ja lihtne.

Selle suve projekt - kuur

2010-09-09T15:11:00.002+03:00

Selle kuuriga oli nii, et vana väsis ära ja vajus pisut viltu. Järelikult tuli uus ehitada. Tegelikult oli siia elama asudes veel üks puukuur, päris maja ukse ees. Nii oligi, et pärast linnast põgenemist tundsin ennast ikka nagu kusagil Tallinna magalas. Õue minnes püüdis pilk esmalt ühe kuuri luitunud seina, pead pöörates aga teise putka eterniidist voodrit. Esimese hooga ja ühe lähedase abiga sai siis koheselt üks neist kuuridest lammutatud. Teise kuuriga läks aga mitu head aastat.

Kõige suurem jama oli uue kuuri kohavalikuga. Mulle on millegipärast hirmus tähtsad oma kodu kujundamisel nn. vaated. Olen osanud oma elu elada piisavalt närviliselt. Seepärast pagenduses tahan, et see, mis koduõuel silmaga haaratav, oleks mõnusalt rahustav. Mitu aastat käisin kõigil aastaaegadel mõõdupulga ja tokkidega mööda õue, kuid otsustamiseni ei jõudnud. Ikka ja jälle segas minu "vaateid" see kunagise peremehe uhke ehitis, garaažiks kutsutav eterniitkuur. Aga nii kui ehitamiseks läks ja vana oli maatasa tehtud, leidis uus puu- ja tööriistakuur ka koheselt oma koha.

Mine tea, ehk oleks ta võinud olla ka pisut suurem. Selline pisikese poissmehe korteri mõõtu ta tuli - 49 m2. Katusele sai mõlemale poole pandud ka üks valgust läbilaskev plaat. Loodan, et need lumeraskuse all ikka vastu peavad. Päevasel, valgel ajal, aga ka kuupaistel on kuuris igaljuhul mõnus toimetada. Ning see väike künkakene, mis kuuri usteni viib... See on seepärast, et üks pool kuurist seisab "õhus". Mul pole lihtsalt õuepeal ka kümmet ruutmeetrit tasast maad.

"Pole hullu..."

2010-09-07T10:17:00.005+03:00

Esimesest koolipäevast on seitse päeva möödas ja nüüd olen ka mina peaaegu maha rahunenud. Minu töömees on nüüd koolis! Saatsin ta kohe juuni alguses linna pabereid sisse andma ja tema avaldus sai kantseleis järjekorranumbri 1. Tagasi tulles lasin poisil emale helistada ja rõõmsat uudist teatada, et esimene samm on tehtud. See kooliasi oli tal emaga veelkord jutuks kui käis kodus mingitele dokumentidele ema allkirja võtmas.

Ka kolmas kord sai poiss ema rõõmustada. Nüüd juba tähtsast elumuutusest kui sündinud faktist. Seda siis augustis, peale koolivestlust, mille tulemusena see grupp komplekteeriti. Tema oli üks 15 õnnelikust sissesaajast. Need paarkümmend poissi aga, kes sisse ei saanud? Neist ma ei taha praegu mõelda - nendel on ees järjekordne mahavisatud aasta ning veelgi üks sammuke astutud lähemale külapoe tagusele? Igal juhul oli minu töömees sees ja vahetult enne kooli algust saatsin ta koju. Et mingeid asju vaja õpilaskodusse kaasa võtta ja mingid kokkulepped emaga kuidas edasi...

Kuna minu juurest on linnabussile palju lähem kui tema kodunt, siis mõni päev enne ärasõitu tuli ta reisukotiga minu juurde. Eks mu ehmatus oli ikka parajalt suur. Kotis oli paar T-särki, üks paar sokke, ühed lühikesed suvepüksid, pusa, üks kaustik, üks pastakas, üks pliiats. Ei midagi muud. Ei bussi- ega söögiraha. Ei raha õpilaskodu eest tasumiseks, rääkimata taskurahast. Esimese asjana sai siis muretsetud üks töökorras telefon ja kõnekaart sinna sisse. Siis pesu ja hügieenivahendid, siis mõned soojemad riidehilbud, siis ühed jalatsid, veel mõned koolitarbed. Andsin talle ta väljateenitud "palgast" tuhat krooni - selline oli meil kokkulepe. Ta ise soovis, et kogu raha mitte korraga kätte, vaid igal kuul natukene, õppeaasta lõpuni. Suure üldravaliku pidupäeva, 1.septembri varahommikul läks ta bussi peale. Saatsime koeraga teda metsani.

"Mul on mure, kuidas sa hakkama saad," tunnistasin talle, "Pilet linna on praktiliselt 100 krooni, ühikas peab olema makstud kuu keskel - 500 krooni. Järelejäänud 400 krooniga jääd sa lihtsalt nälga!"

"Pole hullu, küll ma hakkama saan," lohutas ta mind, "On hullemaidki olukordi olnud."

Täna siis tean, et mu alaealine töömees sebis õpilaskodus endale kõige viletsama toa - kokkuhoid 200 krooni. Meile mõlemale meeldivaks üllatuseks on lõunasöök koolis tasuta. Tagantjärgi makstakse kinni ka kaks kojusõitu kuus. Seega on tal sellel kuul hommiku- ja õhtusöögiks, hädavajalike asjade ostmiseks 600 krooni. Pakkusin talle raha juurde, kuid noormees keeldus:

"Ma pean hakkama saama. Vähemalt tean, et õpin omateenitud raha eest."

Tean, et mõnedest peredest kasvavad uhked poisid. Mitte, et vanemad on neid selliseks kasvatanud, pigem olud. Saatsin talle läbirääkimiste tulemusena bussiga ühe toidupaki. Järgmise osa oma teenitud töörahast saab ta järgmisel kuul. Kokkuvõttes jääb mulle siiski küsimus: kui suur on see minimaalne summa kuus, millega üks 17 aastane maalt linna ametikooli õppima läinud noormees täielikul isemajandamisel ellu jääb? Millise summaga blogijad oma lapsed linna kooli saadavad?

Vahest mõtlen, et jutt sellest, kuidas meie esivanemad tegid kõikvõimalikku laste harimiseks, on lihtsalt müüt. Faktid ometi räägivad, et see on tõsi. Miks siis tänapäeval osa meist löövad lihtsalt käega? Tihtipeale just paljulapseliste perede lapsevanemad.

Viinamarjad

2010-09-04T14:35:00.001+03:00

Natuke ikka põnev kah, kas asjast asja saab. Plaanid olid muidugi kordi suuremad ja võimsamad. Kopsulõikus tõmbas pisut pidureid. Istustusaukude kaevamine, mätaste vedu, aukude täitmine kasvumullaga osutus järelejäänud ühe kopsuga parajaks ekstreemspordiks. Ometi on nüüd asi tehtud ja endale seatud eesmärk täidetud.

36 viinamarjaistikut viiest eri sordist on mu kodu lõunanõlval suve jooksul jõudu kogunud. Näeb, mis edasi saab - hilissügisene lõikus, painutamine, katmine. Kui ei midagi muud, siis kitsedel, jänestel, rebastel talvel midagi näksida. Üks päev nägingi uhket rebast juba viinamäel patseerimas... Ning pealegi, esimesi marju peaks maitsta saama alles ülejärgmisel sügisel. Kes ütles, et ma olen pisut kurvameelne? Viinamarja "istanduse" koha pealt ikka ütlemata loll optimist.

Ah ja, et meelest ei ununeks. Talvel tuleb vaadata poste-traati. Kui järgmisel kevadel lasta juba ka teisel-kolmandal harul kasvada, siis peaks mingi alalise toestuse nikerdama. Kobarad saavad ju rasked olema...

Suhtevalemid

2010-09-02T07:59:00.015+03:00

Oma elu jooksul olen lugenud läbi vast tonni(?) jagu romaane. Enda arvates pidi neis raamatutes olema tarkust, mis oma elu ehitamisel ja elamisel saanuks abiks olla. Ju siis aga ei osanud lugeda või polnudki neis raamatutes midagi arukalt vajalikku. Oleks võinud need loendamatud leheküljed kõik lugemata jätta ja elu elada. Selles osas on internet võrreldes raamatutega ikka üks imeline asi. Leidsin ühelt venekeelselt lehelt kokkuvõtlikult kõik selle tarkuse, mida romaanidest otsisin, suhtevalemitena:

ILUS poiss + KOLE tüdruk = poisil väike noku

KOLE poiss + ILUS tüdruk = poisil palju raha

ILUS poiss + ILUS tüdruk = vältimatu lahkuminek

KOLE poiss + KOLE tüdruk = neil sünnib kindlasti üks ilus laps

KOLE poiss + KOLE poiss = sõbrad

ILUS poiss + ILUS poiss = peedikud

KOLE tüdruk + ILUS tüdruk = sõbratarid

KOLE tüdruk + KOLE tüdruk = lesbid

KOLE poiss + ILUS poiss = sõbrad

ILUS tüdruk + ILUS tüdruk = vaenlased

Aga pole midagi, et see tarkus nii hilja minuni jõudis. Sest nagu üks mu lähedane tavatseb öelda, kunagi pole liiga hilja, et alustada elamist. Minu puhul siis taaskord.

Murutraktor

2010-08-29T19:52:00.001+03:00

Pole kunagi olnud mingi autopede, kuid tema lahkumine oli valus. Tema oli see, kes tegi künklikust kõnnumaast rohumaa. Vaatamata valule ja vaevale silus mättaid ja niitis, vedas ja lükkas. Selline "Mooramees on oma töö teinud..." tunne. Lohutasin ennast ja teda sellega, et vanaduses pääseb kergemale tööle. Uues kohas maa siledam ja ka raskusi ei pea enam vedama. Kui ära viidi, pühkisin vargsi silmast pisara.

Nüüd kekutab kuuri all uus. Nagu peremees. Eks vaatame, mis ta siis tegelikult on...

Kaheksakümmend kilomeetrit

2010-08-25T18:40:00.005+03:00

Internetis müüakse igasuguseid asju. Väheusutav, et igale pakutavale esemele leidub ka ostjat, kuid mine tea. Mitmed vanakraami, sealhulgas militaaria valdkonda kuuluvad esemed, dokumendid või fotod on müügil aastaid. Mõni neist ostetakse aga hoobilt ja pealegi veel võistupakkumisega. Hetkel müüakse näiteks 18 dollarilise alghinnaga ühte surmateatist. Mis sellest, et tegemist on vaid täitevkomitees kinnitatud ärakirjaga. See Tori valla täitevkomitee sekretäri kohusetäitja Friedrich Künnapase allkirjaga dokument 1944. aastast on igal juhul rariteet iseenesest.

Kusagil selles blogirubriigis olen varasemalt öelnud, et minul ei teki mingeid eetilisi küsimusi, miks sellised isiklikku laadi vanad paberid satuvad müüki vanakraamiäridesse või internetipoodidesse. Sellised asjad ongi kellegi jaoks praht, kellelegi maast leitud kopikas, võimalikule ostjale aga midagi väärtuslikku oma kogumiskire rahuldamiseks. Ning lisaks sellele sisaldab iga selline dokument pisikest ajaloolist faktikest või hoopis lugu, olgu see viimane siis tõsielul põhinev või fiktsioon.

Oskar Kukk oli sellise sünniaastaga poiss, et kuulus kaheksateist aastaselt, koheselt peale sõja puhkemist mobilisatsiooni alla. Enamus Pärnumaa Tori poistest võeti Punaarmeesse 3. juulil 1941 aastal. Vähemalt 30 nendest surid tööpataljonis, laskurkorpuses või jäid teadmata kadunuks. Oskar aga jõudis peaaegu koju. Seljataga oli õudusaastad tööpataljonis, Laskurkorpuse võitlejana rindele saatmine, Velkikije Luki ja need muud asjad. Kolm aastat hiljem puutus Oskari jalg taas kodumaa pinda. See oli eestlaste jaoks selle sõja kõige vastikumad kuud - toimus vennatapusõda küll Emajõel, Sinimägedes, kogu Eestis. Ühed poisid tahtsid koju, teised ei tahtnud kodunt ära minna.

Me ei tea, kas Oskari isa jõudis teada saada, et poeg on elus ja terve ning Eestis. Ega ju mingit kirjavahetust Punaarmeesse mobiliseeritute ja Saksa tagala vahel polnud. Kindlasti ta lootis, et poeg on elus. Ehk oskas Oskar isale sellest ka kuidagi märku anda, nüüd, kui ta juba Eestis oli. Oskari isa jäi leseks siis kui poiss oli üheksane. Lisaks ainsale pojale oli peres kasvamas veel viis tüdrukut, kes sõja puhkedes juba ise enamuses pereinimesed. Ainuke poeg oli tähtis asi - talutööd ja sedasi ning need isa-poja sidemed, millest mehed ei räägi.

Kes teab kuskohas ja kuidas tähistas Oskar 12. septembril oma kahekümneteist sünnipäeva. Võib olla kusagil väga lähedal oma kodule. Samal päeval, 22.septembril, kui Vassili Võrk koos rühma laskurkorpuslastega "vabastas" sakslastest tühja Tallinnat, toimus Pärnumaal veel tõsine madin. Lennukipommide alla mattus Pärnu kesklinn, tagantjärgi väideti kunagi, et seda tegid briti lennukid, tänapäeva ajalookäsitluses räägitakse nõukogude lennuväest. Ning Oskari enda kodus oli sellel päeval päris ärevad ajad. Sakslased, kes põgenesid saartele, sest muud põgenemisteed olid läbilõigatud, lasid õhku Tori-Jõesuu silla, lisaks põletasid maha silla juures olnud talud ja hooned ning tagatipuks panid ka kirikule tule otsa. Oskaril jäi elada veel nädal aega.

26.septembril vallutas Laskurkorpus Virtsu ja Mandri-Eestis polnud enam ühtegi toimivat Saksa väeosa. Oskar oli linnulennult kodunt 75 kilomeetri kaugusel. Kolm päeva hiljem, reedel 29. septembril alustavad vene väed Muhumaa dessanti. Sõjaajaloolased väidavad, et see oli suhteliselt kerge operatsioon. Koos Eesti Laskurkorpuse meestega on venelastel kusagil 7000 sõdurit ja sakslased on oma hästi valitud positsioonidel vastas mõnesaja mehega. Ülejäänud sakslased on juba otsaga Saaremaal. Sellel reedesel päeval leiab üks kuul ülesse dessandil osaleva Oskari. Koduni on linnulennult 80 kilomeetrit.

Nii see 22 aastane poiss surma sai, peaaegu kodus, langedes lahingus "sotsialistliku Kodumaa eest" ning maetuna "sõjaväeliste auavaldustega" Muhu saarel 200 meetrit põhja-läänesuunas Kuivastu sadamast. Poisi isa, Mihkel Kukk suri kolm aastat hiljem. Ju äkki sellest paberist oli niigi palju kasu, et riik maksis talle mõned kopikad pensioni. Poega aga ju enam polnud, sündimata jäid pojalapsed ja kes seda Oskarit peale isa niiväga leinama jäigi. Sõda oli ju.

Olen selle blogisissekande teinud selleks, et sakslaste poolt põletatud ja nüüdseks juba taastatud Tori kirik on pühitsetud Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Loodetavasti on selles kirikus püha ka Tori enda poisi Oskar Kukke ning tuhandete teiste Eesti Laskurkorpuse sõdurite mälestus. Mälestus sellest tobedast sõjast.

Maia Burlaka on ...

2010-08-18T12:57:00.008+03:00

NB! Pärast seda kui sain Maia Burlaka kommentaari, olen originaalpostitust muutnud.

Esiteks. Nagu ma originaalpostituses mainin, pole tegelikult mul mingit põhjust ärrituda - ei Eesti Energia ega Maia Burlaka peale, mõõdik ju töötab minu kasuks! Tagantjärgi võin ütelda, et vihastas ehk kommunikatsioonijuhi meedias kajastatud sogaselt lühike ja eksitav põhjendus. Minule saadetud kommentaaris on jutt selge ja argumenteeritud. Miks aga meedia kasutas vaid ühte osa Eesti Energia kommunikatsioonijuhi öeldust, sellest peaks Maia Burlaka tegema ise professionaalsed järeldused paremaks meediakommunikatsiooniks tulevikus.

Teiseks. Maie Burlaka kommentaari kommentaariks pisut juriidikat. Minu arvesti taatlemistempel kannab märget aprill, 1997. Teatavasti võeti "Mõõteseadus" esmakordselt vastu 1994. aastal. Vabariigi Valitsuse määrusega määrati järgmise aasta märtsis mõõtevahendite taatluskehtivusajad. Elektromehaanilistele elektriarvestitele määrati selleks 12 aastat. Ning kuigi seadus kohustas majandusministrit kehtestama taatlemise korra ja taatluskehtivusajad, jõudis minister selleni alles 1999.a. juulis. Sellest ajast alates on induktiivarvestite taatluskehtivusaeg 16 aastat. Minu arvesti taatlemise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud 12 aastane tähtaeg. Seega lõppes minu arvesti taatlustähtaeg 2009. aasta aprillis. Järelikult minu majapidamise puhul ei kehti ükski Maia Burlaka kommentaaris toodud põhjendus arvesti mittevahetamise kohta.

Kolmandaks. Elanud oma väheloetud blogis välja tekkinud hetkeemotsiooni, leian nüüdki, et originaalpostituses hinnangute andmine Maia Burlaka tööle oli õigustatud. Samas ei taha ma kuidagi solvata Maia Burlaka isikut. Seepärast oli minu väljendusvorm originaalpostituses ehk pisut taktitu ja väheselt argumenteeritud. Vabandan, Maia Burlaka, kui valmistasin Sulle öelduga ebamugavust. Oma postituse redigeerimisega olen püüdnud vältida nn. otseütlemist.

1. september 2010

----------------------------------------------------------------------------------------------

Tegelikult ma päris täpselt ei saagi aru, miks ma ärritusin kui lugesin Eesti Energia jaeäri kommunikatsioonijuhi Maia Burlaka põhjendust selle kohta, miks osades majapidamistes on taatlemata elektriarvestid jäänud vahetamata. Nimelt väitis Maia Burlaka seda,

"et arvestid on vahetamata vaid majapidamistes, kus pole õnnestunud leida omanikuga kontakti või saavutada kokkulepet seadme väljavahetamiseks."

Maailmas on kindlasti palju olulisemaid asju, mille peale vihastada kui mingi Eesti Energia või tema palgaline kommunikaator. Tundub, et see Maia Burlaka pole vist õppinud kommunikatsiooniteooriat. Sest seda õppimatagi on selge, et leivaisa huvides hämamine ei tohi põhineda valetamisel vaid pooltõdedel. Raputanud siis antud juhul pisut tuhka Eesti Energiale pähe ning alles siis kukkunud seletama kuivõrd vastikud on nende kliendid, kes hoolitseva Eesti Energia eest ennast kusagil peidavad. Aga sellest pisikesest tõsiasjast ja mokakobinast, et Eesti Energia oma kliendi kasvõi sendise võla eest ka maa alt ülesse leiab, sellest oleks austatud kommunikatsioonijuht mõne muu hädavalega üle libisenud.

Igal juhul, kallis Maia, mitte keegi Eesti Energiast pole minu majapidamisega mitte kunagi arvesti osas ühendust võtnud. Muidu aga suhtleme tihti, panga kaudu. Ja mul oleks kogu sellest asjast sügavalt ükskõik. Väljaarvatud need loendamatud juhtumid kui plommitud peakaitse järjekordselt kärssab, mina istun vooluta ning ootan tundide/päevade kaupa Sinu firma avariibrigaadi. Ning elektri eest oma majapidamises ei täna ma mitte Eesti Energiat vaid Eesti Panka, kes on verminud sellised mündid, mis "tsaariaegse" kaitsme pesasse mahuvad. Ilma nende müntideta istuksin ma petrooliumlambi valguses.

Muuseas, juuresoleval pildil olev elektriarvesti tähistas möödunud pühapäeval oma 122. sünnipäeva. Just 14. augustil 1888 registreeris Oliver B. Shallenberger patendi esimesele elektriarvestile. Tänu sellele leiutisele saab ka täna Eesti Energia töökas kollektiiv oma palgaraha. Seepärast ja tagantjärgi kogu Eesti Energiale palju õnne äri sünnipäevaks!

Tõele au andes pole mul keset toa seina mitte selline arvesti nagu pildil. Shallenbergi arvesti luges ampertunde. Samal 1888. aastal leiutas üks Thomsoni nimeline mees watt-tunde lugeva arvesti, mis järgneva kümne aasta jooksul saigi valdavaks kogu elektriäris. Minu kodus olev elektriarvesti on enam-vähem samasugune, pisut ehk "uuem" väljalase, GOST 6570-75, viimati taadeldud 13 aastat tagasi.

P.S. Ma ei väsi imestamast, kuidas normaalselt toimivast, hästi struktureeritud vene elektriettevõttest on osatud kahekümne aasta jooksul luua juhtimatu gigantmonstrum Eesti Energia. Selline, kus kommunikatsioonijuht peab edastama meediale valedele põhinevat sõnumit või tegema seda tahtmatult seepärast, et organisatsioonisisene suhtlemine on juhtimatuse tõttu olematu. Organisatsiooni- ja juhtimisteooriast on teada, miks üks organistatsioon muutub juhtimatuks. Milles see väljendub, olen ka siin blogis kirjutanud. Neid lugusid leiab erinevates blogides sadu, pärismeedias aga tuhandeid.

Kirjade karp, 5

2010-08-17T12:29:00.004+03:00

Kohtla-Järvel, 1.XII 46.

Tervist Sõber!

Püüan sulle täna paar rida kirjutada. Rohkem ei tea esialgu lubada, poisid kisavad siin ümber nagu meeletud. Täna ju pühapäeva õhtu. Kõigil päev magatud, õhtul uni ei tule. Suurem osa on muidugi "tädirannas". Mina muidugi kui haige inime täna, magan korralikult naril. Eks inime peab vahest puhkama ka, olgugi, et see on vastu tahtmist ja võtab ära tuju.

Kirjutad, et tule pühiks koju. Usun, et jõuan ka kui hästi läheb. Praegu on viletsad ajad. Hüpesse praegu tulla ei saa - kasvõi amet on väga kinnine, aga selle eest kerge. Usun, et saan ametlikult. Siis räägime pikemalt ja võtame mõned head kärakad. Muidugi verivorstist peame ka lugu. Eks ole?

Igatsus koduküla ja kodu järgi ongi suur, nii kui rändlinnul, kes otsib pesakohta. Lendaks sinna iga minut ja laulaks seda vana laulu, et teeme pesa endale, nii kui pääsulind... Usun, et näeme pea. Seniks soovin sulle kõiki head, samuti ka kõigile teistele. Kirjuta ka, kuidas see "Joosep" mühiseb tünnis.

Kõike head: Karl

***************************************************************************************

Alo Hoidre, "Kohtla-Järve", litograafia, paber, 1947

Koheselt pärast sõja lõppu asuti kiiruga taastama Ida-Virumaa õlitööstust. Kunstnikud vorpisid tööstusmaastikke, käibele tulid mõisted nagu sotsialistlik industrialiseerimine ja need muud asjad. Ning ehitusmahud olidki tõepoolest gigantsed. Lihtsalt selguse mõttes tuleb lisada, et ka sellel graafilisel lehel kujutatud grandioossed rajatised kerkisid eelkõige sõjavangide töö tulemusena. Arvatavasti teenis Karl nõukogude kroonut sõjavangilaagris nr. 289, kus vangide põhitööks oli Kohtla-Järve ja Leningradi vahelise gaasitrassi rajamine.

Karl kurdab oma kirjas, et "praegu on viletsad ajad". Ehk viitab ta sellele, et just siis saavutas sõjavangide arv selles laagris oma lae - üle 13 000 mehe. Eks "jõuludeks koju" tahtsid nii vangivalvurid kui vangid, kuid kes neilt küsis. Kindel on see, et valvurid said lõpuks ikkagi koju. Kas aga ka sõjavangid? Alles pea kaks aastat hiljem selle kirja kirjutamisest, 11. septembril 1949. aastal, saadetakse viimased tuhatkond vangi sellest laagrist tapiga... kuhugi. Teada on vaid see, et 750 poissi ja meest sellest laagrist ei jõudnud kunagi koju tagasi. Nemad maeti Kohtla-Järve vangilaagri kalmistule.

Idealisti surm

2010-08-03T12:22:00.010+03:00

See, et Valeri Slabin juba surnud on, saavad lähedased teada kaheksa kuud hiljem väljastatud surmateatelt. Vaevalt, et see neile üllatusena tuleb, seda võiski arvata. Ema, isa ja vendade jaoks oli Valeri tegu sedavõrd pöörane, et midagi paremat loota ju polnudki. Lähedastest ehk ainult naine teadis, et mehel on "sellised" mõtted. Kuid naise lootus sureb viimasena. Ime küll, kuid Valeril lubatakse vanglas kohtuda naise ja väikese pojaga. Valeril on hambad välja löödud ja sõrmed moondunud. Aga vaatamata sellele on lootus veel tulevikule. Valeri palub tuua sooje riideid. Tegelikult tal neid enam vaja pole. See kohtumine jääb viimaseks.

Täna, 34 aastat tagasi lasti sõjatribunali otsusel maha Balti laevastiku 3.järgu kapten Vladimir Slabin. 1975. aastal, päev pärast Daugaval tomunud Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva sõjalaevastiku paraadi, lukustas sõjalaeva "Storoževoi" komandöri asetäitja poliittöö alal laeva kapteni kusagile alumisel tekil. Pärast seda kogus ta punanurka kõik laeva ohvitserid ja mitšmanid ja teatas neile oma kavatsusest. Osa ohvitseridest olid plaaniga nõus, kes veendumusest, kes sõjaväelisest subordinatsioonist. Mittenõustujad isoleeriti. Seejärel koguti kokku madrused ja Slabin pidas neile kõne.

Slabin oli veendunud marksist. Talle tundus, et tollane nõukogude absurd, väljaspool seadust asetsev partokraatia ja rahva tegelik viletsus on parandatav uue revolutsiooniga. Tema idee oli viia "Storoževoi" Kroonlinna, legendaarse "Aurora" kõrvale ning nõuda Keskkomiteelt võimalust esineda sealtsamast üleriigilises Kesktelevisioonis pöördumisega kommunistliku partei ja nõukogude rahva poole. Selleks oli ta koostanud eelnevalt mitmeteistkümne punktilise nõukogude ühiskonna ümberkujundamise kava, lugenud eelnevalt oma mõtted magnetofonilindile jne.

Sõjalaev väljubki Riia sadamast. Iseendast mõistetavalt leidub aga meeskonnas see inimene, kes pääsedes raadiokabiini, peab oma kohuseks viivitamatult teatada staapi mässulisest, kaaberdatud sõjalaevast. Leonid Iljitš Brežnev aetakse ülesse vist öösel. Sõjalaevastikule ja lennuväele saabub karm käsk: pidada laev tingimusteta kinni, vajadusel uputada koos meeskonnaga. Laeva asub jälitama üheksa alust. Riia ligidalt tõstetakse õhku pommitajad. Pärast mitmekordseid, paarisaja meetri kõrguselt heidetud pomme laeva nina ette ja ahtri taha, saavutatakse eesmärk - vigastada saab laeva kruvi. Täpsed lendurid saavad hiljem kodumaa kõrged autasud. Samaaegselt pommitamisega hakkab meeskond laevas taipama, millise supi sisse on nad sattunud. Kümme meeskonna liiget tõttavad vabastama laeva komandöri. See jagab vabastajatele relvad ning jõudes tekile tulistab komandör isiklikult oma teenistuspüstolist Slabinit jalgadesse. Idealisti mäss on maha surutud ja nõukogude "süsteemilaev" võib rahulikult purjetada purjutava peasekretäri targal juhtimisel helgesse kommunismi.

Mis selle laeva meeskonnaga edasi juhtus, võib igaüks ise mõtelda. Tegelikult aga läks hoopis teisiti. Tegemist oli igati piinliku asjaga ja seepärast suurt tolmu keerutama ei hakatud. Lisaks Slabinile karistati vaid ühte madrust - see, kes valvas lukustatud laeva komandöri ust, sai kaheksa aastat. Ülejäänutel lendasid tärnid ja mõnedel ka pagunid. Võimude ainuke mure oli see, et intsidendi kohta hakkaks sõjalaevastikus levima legend, et kasuahne Slabin tahtis "sõjasaladustest kubiseva" laevaga putkata Läände. Teadlikult lekitatud valeinformatsioon oli sedavõrd usutav, et selle õnge ei läinud mitte ainult lääneriikide välisluure, vaid ka Hollywood. 1990. aastal valmib kassafilm "Jaht Punasele Oktoobrile"- põnev, lõbus ning professionaalne film, Sean Connory'ga peaosas. Samas tegelikke sündmusi täielikult eirav nagu muu ameerikalik, ajaloolisele tõele pretendeeriv kinop...k, mis läbi aegade on kajastanud nõukogude "tegelikkust".

Valeri Slabin mõisteti surma juba enne kohtuotsust. Tema "küsimust" arutas Poliitbüroo, kes personaalselt, isiklike allkirjadega vastaval otsusel, mõistis Slabini surma kodumaa reetmise eest. Võib arvata, kuidas Poliitbüroo liikmeid vihastas üks punkt Slabini programmilistes teesides. See, kus Slabin kirjeldab, kuidas gensek ja poliitbüroo liikmed riputavad juubelite puhul vastastikku üksteise rinda kõrgeimaid sõjaväelisi autasusid, Nõukogude Liidu kangelase kuldtähti.

6.-13. juulil 1976 a. toimus "ülalt" tulnud otsuse seadustamine kohtuprotsessil. Koheselt otsuse väljakuulutamisel hüppasid surmamõistetu juurde valvurid, kes väänasid kohtualusel käed seljataha raudu ja teipisid ta suu. Kuna nõukogude kohus on karm, kuid õiglane, siis anti Slabinile võimalus esitada armuandmispalve. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi liikmed, teistehulgas "meie" Artur Vader (tulevase Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ja hilisema EV Presidendi Arnold Rüütli aeg selliste otsuste tegemiseks saabub seitse aastat hiljem), leidsid igaüks personaalselt, et Valeri Slabini süü on sedavõrd suur, et armuandmispalve ei kuulu rahuldamisele. Valeri Slabin lasti maha 3.augustil 1976.a.

Kirjade karp, 4

2010-07-30T17:41:00.004+03:00

Anne tervitab

onu Rihardi

19.aprillil 1945.a.

Jõudu vennas!

Pidin sulle juba ammu kirjutama aga ei saanud kunagi. Nüüd siis olen kodus ja kirjutan.

Mina tulin kodu kõigi lastega esmaspäeval s.o. 17.aprillil ja jään vast kauemaks. Olen haige juba vast paar kuud. On vist see reumatismus või jooksva, kuidas seda ütelda. Seetõttu kadus söögi isu ja jäin kõhnaks. Käisin linnas arstil. Vereproov võeti ka. See oli nõrk. Nii, et teada - kui ei ole verd ja kõhna, siis ka tervis kehva. Valu on nii jagades ja kätes. Nüüd olen parem aga alguses oli nii, et ei saanud üldse jalgade peale astuda ega üldse sängist välja. Sa vast mäletad kuidas Jokril oli.

Nüüd siis tulin kodu ära. Sääl tööd ei saanud teha. Kes siis söödikuid ikka tahab. Aga see kodu, muudkui võtta vastu. Loodan, et vast saan ikka terveks. Tuleb suvi ja soe. Eks siis kodus aita ema ja isa. Kantkülla, ei tea, kas lähen nii ruttu või ei, kindel ei tea olla. Nii et, ühesõnaga öelda, et minu tervis on küll päris kehva. Noor olen küll ja panen vastu. Aga eks näe, kas kosun või ei. Praegu olen nii kõhna, et kole on endalgi vaadata.

Sa kirjutasid kodu, et kas Anne ja Ago jooksevad? Kahju küll, et Ago veel ei jookse. Anne, see jookseb küll õues Laari Hennuga. August on nüüd Alatskivi traktori jaamas traktorist. Sai pikenduse ka selle pääle kuni sõja lõpuni. Tähendab proneeriti. Nüüd on iga päev sääl. Käib ikka õhtuti kodus. Nüüd kui mina olen kodus, siis on ikka siia tulnud. Muidu isa on ikka nagu alati. Eks ta jää vanemaks ja tervis kehvemaks. Ema, see on kah nagu ennem. Ega nooremaks lähe keski.

Puudega on aga kehvasti. Ei olnud talvel, kes metsas kokku ajas. Nüüd on lubatud 4 meetrit. Aga ei ole, kes lõikab ära. Oleks minagi terve, siis katsuks minna. Aga näed, seda ei ole. Kui sõda aga lõpeks, siis oleks kõik hästi. Et see Saksamaa rutem saaks võidetud. Selle kevadise tööga on ka tegemist. Künd on kündmata. Ei tea, mis saab. Jokri maad ka juba mõõdetakse, saab ühe Kallaste venelasele. Vist võtab selle sori poolse - siit meie vaheheinamaa tükist pääle kuni taha otsa välja.

Mehi on ka meie külas palju ära - Aadu Juhannes, Praagmetsast Poolakese, Luuka August, Piiri Eedi ja Alasoos veel teisigi. Õunapuu Karliga ja Pärna Aleksandriga on kehvasti. On ka rumalad. Tahtsid ilma loata kodu tulla. Olid sõitnud rongiga kuni Kaarepere jaama ja sealt siis jala viskama hakanud. Aga jäid vahele. Sattusid kontrolli kätte ja nüüd on Tartus. Muidugi on neil nüüd kehvasti. Olevat mõelnud kodus ära käia ja siis tagasi minna. Aga ärgu ükski seda tehku - praegust hoiatan sind ka. Katsuge sakslane hävitada, siis saab igaüks kodu.

Palal hakatakse neid surnuid, mis sakslased tapsid, ümber matma. On juba osa kirste valmis aga neid tuleb ju teha mitukümmend. Laumetsa Villem ka tegi ühe.

Kui sa mulle kirjutad, siis kirjuta koju.

Tervisi paremaid.

Magda

*************************************************************************************

Illustratiivne foto - Kursi valla rahvakaitslased (tuntuma nimega - hävituspataljonlased). Enamus neistki vist demobiliseeritud. Lisaks paar ideelist komnoort. Pilt pärit siit.

Imelik aeg oli see meie isade ja vanaisade oma. Nii imelik, et häbeneme sellest rääkida nii nagu tegelikult oli. Osadel poistel ju vedas - sõja lõpp oli silmapiiril ja nemad tagasi kodumaal, elusalt, pealegi Venemaalt. Ma ei tea, mis juhtus Magda kirjas mainitud "hüppesse" läinud Karli ja Aleksandriga edasi. Päris kodu oli ju nii ligidal, kuid väeosadest lahti ei lastud, sõda ikkagi. Mine tea, ehk ikka andestati seekord... Paljudele Punaarmeest vabastatutele pisteti aga uuesti relvad pihku ja tehti neist hävituspataljonlased. Pidid ehk nemadki kontrollima teeliste, "kahtlaste" isikute dokumente. Ning ega siis keegi enam teadnud, kes oma, kes võõras. Omad muutusid võõraks ja tihtipeale võõrad omaks.

Kirjade karp, 3

2010-07-27T21:29:00.005+03:00

Kadrinal

30.1.1946

Tere Richard!

On möödunud mõni nädal sellest kui siin käisid ja leidsid , et Sul polnud enam õde ei elusalt ega surnult võimalik näha. Aga nüüd on Sul siiski võimalik pildi pealt teda näha kui ta oli oma surnuasemel teist päeva.

Ta on küll natuke tume ja osaliselt ainult pildi peal, aga polnud midagi parata, sest tuba oli väga pisike: ei saanud kaugemalt võtta. Ole nüüd rahul sellegagi.

Augustil ei olnud võimalik Sulle kirjutada. Ta läks varssadele arsti tooma usside pärast.

Kui Sa selle kirja ja pildi kätte saad, siis kirjuta vastust, sest meil on teised pildid ka käes, mis sai matuse päeval võtta ukse ees ja silla peal. Siis saadan järgi. Ma ei saada nüüd selle pärast, et võib olla Sa üldse ei saa kätte. Mis siis sellest kasu on.

Sinu ema käis ka pühapäeval siin ja nägi neid pilte kõik ja viis kodurahvale kätte. Ago ja Anne mängivad ja on kaunis terved. Ago ikka ei räägi veel. Anne saadab ka onule palju, palju tervisid!

Seniks kõige paremat.

Selma

Kadrinal

31. jaan. 46.a.

Tere ami Rihart!

Too kiri on veel posti panemata ja ma saan ka oma käega Sulle kirjutada. Selma pidi teile kirja ja kaarti ära saatma aga jäi postist maha ja mina olen ise täna kodu. Heile sõitsin looma arsti järel varssadele ussidevastast rohtu otsima. Meil on praegu niisamane palju, nagu siiski oli kui kodu käisid. Mina käisin ka Tartus. Autoga. Nii siis rohkem ma ei tea kirjutada. Eks kirjuta sina kui selle pildi kätte saad. Siis kui kätte saad, siis saadan veel matuse päeva pildi ka.

Seniks jälle kirjutamiseni:

August

***************************************************************************************

Magda suri 24 aastasena. Samal aastal sai "Estonia" ooperikoori lauljast Georg Otsast solist. Jäigi Magdal kuulmata see imeline hääl... Tema väikesed lapsed, emata jäänud Ago ja Anne kasvasid aga kindlasti ülesse suure laulja unustamatu hääletämbriga. Vaevalt küll, et Magda lapselapsed teavad, kes on Georg Ots.

Illustratiivseks lauluks valisin just selle. Viimaste aastate lemmiku. Laulu tekst on kuidagi väga mind puudutav. Nüüd siis, kui tean, et nii see läks.

Kirjade karp, 2

2010-07-21T04:05:00.005+03:00

Kloogal, 17.augustil 1946

Laupäeva õhtul

Leidakene kallis!

Laupäeva õhtul lauluga läksin pruuti vaatama. Aga ära ikka mine, muidugi kirjaga, kui ta sind ei armasta. Leida, miks vaikid ja ei reasta ühtegi kirja mulle? Ootan Sult iga päev ridu, kuid nad tõesti ei jõua minuni. Kas siis tahad ära lõpetada kõik selle meie vahelise tutvuse? Mul küll sarnast mõtet ei ole, hoopis vastupidine - said ju eelmise kirja kätte. Seal kirjutasin kõik südamelt, mis mõtlesin ja kui Sina kõigega nõus oled, siis on tõesti hästi.

Lõpetasin praegu vahtkonna kohused ja peale seda kohe reastan Sulle. Ja kellele siis ikka laupäeva õhtul reastada kui oma kõige kallimale. Sest tead, raske on unistuste maailma kõike seda jätta, mida kunagi oled üle elanud elus tegelikult. Olid ju need mälestused sügavalt meelde jäävad, mis elasime üle Sinu pool ja Jänedal. Ah, kui neid kõiki veel meelde tuletada ja parem kui jälle otsast alata, siis elaks kui lõpmatuses õnnelikkuses. Kuid unistada kõigest sellest on kurb ja raske. Vaimusilmas jooksevad need pildid kui kinolinal ja nagu nad oleks kõik eile olnud. Tegelikult aga mitu kuud tagasi. Varsti siiski uuendame neid jälle - vabanen sõjaväest sügisel. Siis tuleb lõbutseda ju mitme aasta eest. Sina sõidad ju minu poole veel selle kuu sees. Muuseas, mul kahe nädala pärast sünnipäev, 5. septembril. Juba 24 aastat turjal. Tükk vana poissi. Ei taha mõeldagi nendele aastatele, millest pole mitte midagi kasu olnud. Kõige paremad kuus aastat 18-24 on möödunud nii nagu poleks olnud. Ainult oli kõige toredam aeg kolm kuud mineval aastal, mis küll kunagi ei unune meelest.

Nüüd peaks kirjutama veidike enda elust. Pole küll temast midagi kirjutada, ikka igapäevane sõdur. Ja mingisugust lõbu pole siin ka. Pidusid vahel korraldatakse aga pole veel peol käinud siin. On palju vene tütarlapsi siin, sellepärast ei huvita. Viina pole enam ammugi joonud ja üldse on ta vähemaks jäänud. Ei mõtlegi enne võtta kui sünnipäeval, siis muidugi päris korralikult. Tore ikka veeta sünnipäeva üheskoos Oskariga, kellega siis veedame mõned tunnid juttu ajades. Heinost ei tea ma midagi. Ega Sina, Leida, juhuslikult tema aadressi pole omanud. tahaks talle kirjutada ja kuulda, kuidas tema elab.

Millest siis veel peaks kirjutama, pabergi hakkab täis saama. Mõtted kah peaaegu kõik kokku korjatud. Aga neid peab ju teiseks korraks ka jääma. Kuidas elavad teised sõbratarid? Kõigile neile palju tervisi: Erikale, Marthale, Virvele. Ära unusta tervitamata ka ema. Jään ootama Sind või kirja. leia aega alati ühele sõduripoisile.

Kõike head

Endel

*************************************************************************************

Need kaks sõjameest, Raimund ja Erich olid arvatavasti Endliga samal ajal Kloogal. Nemad juba siis kodus, kuid Endel ikka veel seal.

(foto pärit siit)

Kirjade karp, 1

2010-07-18T21:58:00.003+03:00

Üks järjekordne vanade kirjade karp on minu ees. Neid kirju pole palju. Võiksin neid kuidagi korrastada, panna ajalisse järjekorda, et tekiks mingi lugu. Samas, olles paari neist eelnevalt lugenud, tundus hoopis põnevam need talletada siia blogisse suvalises järjestuses. Mõnikord lihtsalt on nii, et seoste loomine kirjade autorite, adressaatide ning kirjades mainitute ehk siis tegelaste vahel, samuti sündmuste kulg mitte ajaliselt vaid ajanihetega, tekitab mingi seletamatu lisaväärtuse materjali lugemisel.

Nendest üksikutest kirjadest koorub loodetavasti kokkuvõttes mingigi terviklik lugu. Mis sellest, et suurte lünkadega nagu oleks enamus lehti raamatust välja rebitud. Iga lugeja saab ise oma mõtetes kirjutada puuduvad lehed ja peatükid juurde. Ja kui seda tervikut ei tekigi, siis jäädvustust väärivad need kirjad siiski. Lihtsalt minule tundmatute inimeste mälestuseks, üleüldse meie ühise mälu pärast. Et poleks nii nagu koduvalla kalmistul. Nägin seal ühel rohtukasvanud hauaplatsil, kõrge umbrohu ja takjanuppude vahel graniidist hauakivi. Kivisse oli raiutud lahkunu lähedaste, arvatavasti leinaperioodi siirad mõtted: "Mälestus sinust ei lase rohtu kasvada teed sinu kalmule".

*************************************************************************************

Sigastes

31.jaanuar 1947

Hallo, sõber!

Võis siis nii, et arvad mind olevat suure tütarlaste või naisteküti? Nohja arvata ju võib ja ega see pole ka mingisugune väga paha oletus, kui see ainult nii oleks! Küsid, et kuidas on selle Sadala tütarlapsega - siis ütlen Sulle tõtt - ja see on selline:

Jõudes puhkuselt tagasi, kirjutasin kohe nimetatud tütarlapsele, kuid kahjuks vastust pole seni saabunud. Ei tea, millest võib see tingitud olla. Vahepääl saatsin ka juba teise kirja, et vast üks läks kuidagi juhulikult kaduma. Ning nüüd pole muud kui jääda ootama, mida toob tulevik.

Kuidas Sul ka päevad mööduvad - kirjutad, et vaikselt? Mida muidu kuulda näha sääl, s.t. kodukandis? Kuidas Heini elab - on ikka Sepa Lainel kõva kavaler - ja kas Sa ise pole ka leidnud mõnda kena näitsikut?

Mina elan momendil, mil Sulle kirjutan, ikka Sigastes ja laen praegu jaamas vaguneid. Elu veereb tasakesi ja ilma suuremate ning nimetamisväärsete vahejuhtumiteta. Töö, töö ja veelkord töö. Siis puhkust, öörahu ja juba jällegi alga otsast pääle. Nii elan mina. Kuussada grammi leiba ja seegi vahest peaaegu kaertest. Ei see ei paku kuigi palju huvi külaskäimiseks.
´
Lõbusaid päevi ja kõike hääd!

Eduard

*************************************************************************************

Sigaste kitsarööpalise raudtee jaam, mis lammutati 1980. aastal (foto on pärit siit)

Palav!

2010-07-05T13:30:00.001+03:00

No on ikka soe küll. Isegi sääski pole enam. Väljas on mul sellised toimetamised, mis sunnivad kandma töötunkesid. Higi voolab ja mõtted kanduvad kaugele Šotimaale. Nüüd saan aru küll, miks sealsed mehed kannavad kilte.

Selle suve odöör

2010-06-28T06:21:00.003+03:00

Kui Marlene Dietrich kolmveerand sajandit tagasi endale meesteriided selga pani, lõppes inimeste sooline eristumine riiete järgi. Kosmeetikatööstus seevastu on siiani järginud puritaanlikku sugude eristamist. Igasugused pealemääritavad lõhnaained, isegi pesemiseks tarvitatavad seebid ja möksid on poelettidel järjekindlalt eraldatud meeste ja naiste omadeks.

Sellel aastal on aga ühed pisikesed putukad teinud revolutsiooni taolise igandi murdmiseks. Käisin Avinurme tünnilaadal. Vahemärkusena olgu öeldud, et tünnilaadal nägin tervelt kolme tünni, eelmisel aastal sibulalaadal kolme sibulamüüjat jne. Just seal laadal ma adusingi, et lõpuks ometi on tekkinud lõhnade maailmas üks uniseks aroom - OFF. Seda odööri kasutavad ühiselt nii mehed kui naised, vanad ja noored. Eks ma isegi olin lõhnastatud selle, tegelikult imalalt vastiku haisuainega.

Ega selline lõhnastamine eriti odav pole. Nagu oleksin vanakooli härrasmees, panen esimese (off)lõhnakorra peale pea koheselt ärgates, et terassil hommikukohvi juua. Enda arust haisen piisavalt kaua, kuid sääsed seda ei arva. Seepärast kestab taoline aroomiteraapia tavaliselt hiliste õhtutundideni. Kuid mitte ainult. Need vereimejad oskavad päeva jooksul ennast kuidagi ja ikkagi ka siseruumidesse peita, et siis öösel magava, teadvuseta inimese kallal oma jälke tegusid korda saata. Seepärast offitan ennast ka ööseks. Kogu see olukord on muutunud üpris tüütavaks ja ka rahakotti laastavaks.

Seepärast proovisin meenutada aega, mis oli enne OFFi. Esimesena tuli koheselt meelde nõukogude "Taiga". Keegi kusagil tabavalt kirjutas, et selle vene tökati peale ei põgenenud ainult sääsed vaid kogu küla. Käepärasem vahend oli ka nelgilõhnaline odekolonn. Aga ometi oli elu ka enne igasugu sääsetõrjevahendeid ning ega seda odekolonni polnud ka alati käepärast võtta. Lapsepõlvest tuleb ähmaselt meelde metsaskäigud koos isaga. Kõigepealt sai laps kokku hõõrutud poolitatud küüslauguga. Metsas olles sai kindluse mõttes asi üle käidud kas raudrohu või sõnajala käkerdatud lehtedega. Mõnikord oli isal kaasas ka pisike pudelike puskarit, mis pealemäärimisel kõik putukad eemale peletas, kuid isa eelistas millegipärast pealemäärimisele sissevõtmist.

Mina olen igatahes otsustanud, et mina enam ei aita OFFi maaletoojat rikaks saada. Mitte et ma kade oleksin kui kellelgi hästi läheb, lihtsalt ma olen nii vaene. Esimese asja olen igatahes juba teinud. Voodi peatsisse olen laotanud elupuu oksad. Laman juba mitmendat ööd voodis nagu ehitud koolnu, see eest magan igal ööl ka sügavat ja rahulikku laibaund, ükski sääsk tüütamata. Kui oma viimase OFFi tühjaks saan hakkan aga ennast küüslauguga määrima - oma peenra pealt eelmisel aastal võetud. Mis sest et haisen küüslaugu järgi nagu Kopli tramm, tuletangi meelde oma linnas elatud aastakümneid. Ning ega see küüslauk hullem ole kui see muu haisev, poodides müüdav putukakeemia. Pealegi olen siis veel ka trenditeadlik - öko ja selline värk.