Kuni eilseni olin ma vist ainus eestlane, kes koduses majapidamises polnud kunagi kokku puutunud sellise masinaga. Eile toodi. Keegi sättis ja disainis oma kööki ja talle ei sobinud. Minuga on olnud sedaviisi, et algul, üle poole elu elatud, seda mikrolaineahju polnud veel leiutatutki. Kui ükskord esimesed siia Eestisse hakkasid tulema, polnud mul jälle sellist rahatähte. Hiljem oli köök nii väike, et piltlikult tuli tagumik ees uksest sisse minna - kus seal sellele kobakale veel ruumi oleks olnud. Seejärel aga oli hoopis niimoodi, et nagu päris kodu polnudki. Nüüd, pagendusse tulles ja iseendale kodu luues läks kuidagi meelest ära.
Eks ma muidugi eile katsetasin. Nüüd saan aru, miks lähimas poes on ainult "kotletid" ja viinerid, süüa pole aga teha millestki. Ausalt öeldes toimetan ma parema meelega pliidi ees - meeldib ja olen harjunud. Aga mõnes asjas on ta ikka kindlasti abiks. Ja nüüd siis peamine - kuhu see ahi panna. Köök iseenesest pole kõige pisem, kuusteist ruutmeetrit, ühele inimesele ajab asja ära. Kuid mul on ju iga asi, mööbel ja muu juba ammu oma koha leidnud ja käe järgi pandud. Oi jah...
Positiivsest küljest kah. Nüüd saan endale äkki perenaise majja võtta. Tänapäeva naised pole kodus reeglina just eriti usinad leemekulbi liigutajad. Mul vähemalt on selline mulje jäänud. Ehk siis saab söödud ka neid perenaise poolt soojendatud kotlette ja viinereid kui mul endal pole mahti süüa teha.