kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Kinnisvaramaaklerid jätkavad mullitamist

Kui see kodu sai ostetud, siis ei teadnud enamus meist isegi selle sõna buum tegelikku tähendust. Olles rohujuure tasandil ma isiklikult isegi ei mõtelnud nendest asjadest ja kinnisvaraturu arengustsenaariumidest. Eks mingi mõte ju peast läbi vilksatas, et selline maamaja ost on nagu pisike pensionikindlustus sellele, kes jääb pärast mind. See asi maksis tänases rahas umbes 14 tuhat ja hinnaralli polnud veel alanud. Pisut viletsakene see maja ehk oligi - lagunenud ahjud-pliidid, kuivkäimla üle õue, vesi ämbriga kahtlasevõitu kaevust, mõni aknaalune palk pisut mäda, eestkukkuma kippuvad aknad, viltuvajunud abihooned, igal pool muidugi varisenud krohvi, ohtralt läti läikivat õlivärvi ja mõned muud väiksed iluvead. Ning muidugi võsa, võsa, võsa, alates akende alt kuni silmnapiirini. Ei siis olnud aega mõelda mingitele hindadele. Järgnevad aastad möödusid minu jaoks hoopis tööbuumi tähe all, et ostetust saaks endale kodu.

Mõnda aega tagasi tekkis vajadus lasta seesama kodu spetsialistidel ära hinnata. Muidugi sai enne silmad üle libistatud kinnisvaramaaklerite müügikuulutustest. Samaväärsed kõpitsetud majad vanuselt, ruutmeetritelt, korrastatuse astmelt, kinnistu suuruselt, ühisnimetava aadressiga - Karup...s, kõiki asjaolusid sai püütud arvesse võtta. Tulemus oli siis enam-vähem selline, et kinnisvaramaaklerid küsivad taolise maamaja eest hinda, mis algab kusagil 60 tuhandest eurost. See, kellele tegelikult hindamispaberit vaja läks tellis julgelt vastava teenuse, mõnisada eurot kulutus oli seegi.

Hindamistulemus, antud kinnisvara tegelik hind, "ületas" kõik ootused. Kakskümmend viis tuhat eurot. Olgu pealegi, silma kinni pigistades võib hindamisakti joonistada 27, aga see on ka ülemine piir. Pean tunnistama, et mul pole ammu olnud nii pikka mõtlemispausi, mis kohati kestab siiani. Asi ju otseselt mind ei puuduta, isiklikult ei müü ega osta, kuid sõnatuks võttis esmalt küll. Rääkimata sellest inimesest, kellele see koht pensionikindlustuseks pärast jääb ja kes seepärast siia ka palju raha on matnud. Asi selles, et kuigi müügikuulutuste hinnad kusagil kauges ajusopis, on selle kodu remontimiseks, ehitamiseks, korrastamiseks kulutatud reaalset raha kordi rohkem kui kunagise ostu- ja tänase tegeliku hinna vahe. Õnneks on niipalju oidu olnud, et ühtegi tööd pole tellitud, vaid kõik on oma kätega tehtud. Ning tõepoolest pole mul kahju oma isiklikust ajast. Pigem olen nautinud igat töötundi nendest tuhandetest, mis toonud valdavalt rõõmu ja mitte vähemtähtis, tekitanud enesekindlust olla Mees. Oleks aga pidanud kõik need tööd tellima raha eest... Ilmne on see, et siiapaigutatud raha ehitusmaterjalide näol ületas juba esimestel aastatel mõistlikuse piiri. Rahapaigutus, mis kunagi ennast tagasi ei teeni. Seda siis kui räägime antud majast ja kohast, kogu kinnistust investeeringu kontekstis, mitte kui kodust, mis mõeldud kuni lõpuni.

Mul ei ole mingit põhjust kahelda kinnisvarahindaja kompetentsuses. Sellised on lihtsalt hinnad, tegelikud hinnad. Erinevust kuulutusehinna ja tegeliku hinna vahel seletas hindja argumenteeritult. Rääkisime tehingute statistikast jms. Spetsialist tõi jutu sisse ka mitte väheolulise momendina müüja emotsionaalse sideme müüdava objektiga, mis paneb teda küsima ebarealistlikult kõrget hinda. Kuni siiamaani oli mul kõik selge, kuid siit alates aga ka kõik segane.

Ma mõistan hästi sõna maakler algset tähendust - kaubavahendaja amet müüja ja ostja vahel. Loogiliselt võttes siis selline elukutse, kus erapooletu vahendaja püüab sobitada tehingut, mis kasulik ja õiglane nii ostjale kui müüjale. Teisisõnu, suunab ostjat ja müüjat kokkulepet sündiva hinna poole. Mõtlemise kõrgemates kategooriates rääkides on maakler turu reguleerija ja korrastaja. Praktikas on aga asi muidugi hoopis teine. Maakler on müüja ja ainult müüja esindaja, kes püüab leida lolli ostjat, et oma vahendatav kaup määrida viimasele pähe võimalikult soolase hinnaga. Julgen seda väita seepärast, et möödunud kuude jooksul olen teinud oma põhjaliku uurimistöö. Olgu pealegi asjatundjate võimalike väidete kohaselt see ehk diletantlik ja mida veel. Jälgisin minagi üldkasutatavas andmebaasis tegelikke tehinguid, talumajade müügikuulutuste ajalugu alates esmasest maakleri müügikuulutusest kuni korduvate hinnaalandamisteni hüüumärgiga "UUS HIND!" jms. Rusikareeglina jõudsin järeldusele, et maakleri poolt esmases müügikuulutuses märgitud hind tuleb jagada umbes kahega, räigetel juhtudel aga kolmega. Siis saame hinna, mis vastab enam vähem antud talumaja tegelikule turuhinnale.

Midagi nagu polekski hullusti ja kõik tundub loogiline. Müüja on rahul kõrge hinna üle, maakler rõõmus oma tehingusummalt saadavast vahendustasust ja ka ostja on õnnelik uue kuigi vana kodu üle, teadmata, et just äsja maksis ta asja tegeliku väärtusega võrreldes topelthinna. Kuid on üks aga...Ja see ongi, mis mind segadusse ajab. Kinnisvaramaaklerid teavad minust paremini, et nende klientideks on ka ostjad. Nii nagu mina kui endale kodu otsisin. Variante pakuti mitmeid ja valiku tegin mina. Samas ei kujuta ma hästi ette olukorda, kus maakler oma kliendile ütleks, et: "oota, ära seda maja osta, ma küsin selle objekti eest absurdselt kõrget hinda!". Maaklerid on loonud oma hetkel kesisemaks muutunud supikausile seadusliku ringkaitse, mille nad on nimetanud Eesti Kinnisvaramaaklerite Koda. Sealsel kodulehel räägitakse ka eetikast. Sealhulgas maakleri ja kliendi suhetest. Neil on selle kohta isegi oma Heade tavade koodeks, kus muuhulgas on näiteks öeldud, kuigi klienti mittepuutuvalt, ka seda, et:

"Koja liige ei anna kinnisvaraobjektide ja kinnisvaraturu kohta tahtlikult valeinformatsiooni."

Minule, üha vähem kaasajas orienteeruvale eakale mehele jääb selle ilusa põhimõtte täitmine maaklerite poolt arusaamatuks. Jääb mõistmatuks kõigi nende kammitud juuste, õhetavate põskede ja ausa silmavaatega ilusate inimeste,  maaklerite, müügikuulutused kõikvõimalikes kohtades, milles vahendatavat kaupa püütakse müüa silmagi pilgutamata tegelikust turuhinnast kuni kordi kallimalt. Mõistan, et äri on äri, kuid miks siis seda vägisi proovitakse garneerida eetikaga. Seda ülalmainitud turureguleerimist ja suunamist on siinkohal vist kohatu veelkordselt mainida. Mõtlemise koht hea tava mõistes on ju ka see kui maakler võtab objekti müüki müüja poolt soovitud utoopilise hinnaga. Minu jaoks on eetika küsimus õhus kui teadlikult antakse maakleri poolt müüjale katteta lootusi, peaasi, et objekt oma portfoliosse saada. Loodan, et kokkuvõttes leiab ka seesama Koda ehk siiski, et mingid asjad vajavad kohendamist või vähemalt häälekalt minusugustele selgitamist. Turg tegelikult vajab korrastamist ja puhastamist mullitamisest. Sellest võidavad kokkuvõttes kõik.

Minuga on kõik korras - ei müü, ei koli. Pereliikmed, kellele hindamist vaja oli, said ka oma asjad korda, kasutades hoopis varianti B. Ning ülalheietatud jutt olekski mõttetu kui ma ei mõtleks nendele noortele peredele, kes hankinud raske tööga elamise maal, talumajas. Ning kui elu nõuab mingil põhjusel muudatusi, siis on ikka nadi küll kui avastad, et ega seda raha tagasi saa, mida majasse maetud. Pigem on kõvasti peale makstud, tulevasele ostjale. Mõtlen ka oma eakaaslastele, kes mingil hetkel peavad tegema oma "varades" inventuuri, et otsustada, millises vanadekodus ja mitu kuud kodu müügirahade eest vastu saab pidada.

Aga pisut kinnisvarareklaami ka. Talumajade kategoorias on hetke kallim objekt Keila lähedal. Hea eesmärgi nimel, et objekt müüdud ja kõik õnnelikuks saaksid, "laenan" südametunnistuse piinata ka pildi sellest müügil olevast talust. Maakler kinnitab, vastavalt heale tavale ja vastutab järelikult ka oma reputatsiooniga, et selle kinnisvara turuväärtus ligineb tõepoolest 600 000 euroni. Maaklerid ei blufi, koodeks ei luba.




teisipäev, 22. jaanuar 2013

Traditsioonid - lapse sünniteade

Eelmisel nädalal sain taas kinnitust, et mulle meeldib teatud konservatiivsus. Siia alla võib liigitada ka igasugused traditsioonid, olgu omad või võõrad. Näiteks olen ma alati väga murelik kui mõnes pika monarhistliku ajalooga riigis võetakse aegajalt kõneks monarhia likvideerimine. See koormavat maksumaksjat ja muud argumendid. Ma ei tea. Kui juba pisike, vaene ja traditsioonideta Eesti suudab ülal pidada ämmeerika presidendi peret, meie oludes mõttetut presidendi institutsiooni, siis miks peaks monarhia ülalpidamine olema probleemiks rikastes riikides? Seda enam kui see monarhia iseenesest on seal suurelt jaolt pealegi isemajandav. Minu õhkamine traditsioonide järele tuleneb eelkõige lapsepõlvekodu mälestustest. Hilisemas elus ei osanud neid traditsioone oma peres hoida ega luua. Ja sellest on mul kahju.

Eelmisel nädalal küsis üks mu lähimatest sugulastest minu postiaadressi. Peatselt sündiva lapse isamaal on kombeks lapse sünni puhul saata sugulastele ja arvatavasti ka siis sõpradele spetsiaalsed postkaardid, Geboortekaartjes. Tänapäeval on tigupost ja postkaardid muutunud kahjuks veidruseks. Kuid mulle selline, minu jaoks seni teadmata ja meile harjumatu komme meeldib. Selles on midagi püsivat ja turvalist järjepidevust sisalduv nagu seda on ka monarhia. Ning tulebki välja, et ühel või teisel moel on osades riikides selline komme juba viktooriaaegadest peale. Ma päris põhjalikult ei viitsi endale selgeks teha, et miks on selline komme tekkinud, levinud ja säilinud inglise keelt kõnelevates riikides, aga ka hollandi ja flaami keelepiirkondades, ning kindlasti ka veel kusagil. Samaaegselt kui meie oma kaasaegset kultuuri kujundanud ja mõjutanud riikides, Venemaal ja Saksamaal pole selline komme vist eriti levinud. Kuigi ka siin Eestis oli veel kaua aega peale sõda traditsiooniks anda vastavasisuline teade üldsusele kättesaadavaks läbi ajalehtede sellesisulistes kuulutuste rubriikides.

Muidugi on igasugustes kommetes olemas ka omad tüütud momendid. Sünniteate kaartidega maades on erinevusi pisiasjades. Mõnes riigis eeldab sellise kaardi saamine vastukaardi saatmist. Teises kohas peab mõtlema kingituse peale. Rääkimata värskete vanemate murest, milline see saadetav kaart peaks välja nägema - kas harjumuspärased roosa või sinine sümbol on tänaste tõekspidamiste juures ikkagi lubatavad ja muud detailid. Ning kuigi sellised asjad, adressaatide nimekiri, ümbrikud, kaardi kujundus jms. tehakse selgeks eeldatavalt aegsalt enne lapse sündi, siis ikkagi võib see kaasa tuua ka stressi kui asja liiga tõsiselt võetakse. Sest igast pisikesest asjast võib teha raketiteaduse või saada masendushoo kui ei suuda näiteks sünniteadet või tite vannipidu organiseerida kogu nõutud etiketti järgides.

Seal kus selline sünniteate kaartide traditsioon on levinud, käiakse muidugi ajaga kaasas. Muutunud on kaartide kujunduspõhimõtted ja üha rohkem kasutatakse individuaalseid, ainulaadseid arvutikujundusi. Vanadel postkaartidel on aga muidugi palju meile tuntud kuremotiive. Meil kasutati neid vanasti tavaliselt vastupidisel eesmärgil, õnnitluskaardina vastsündinule ja ta vanematele. Ma panen siia üles samuti ühe ennesõjaaegse beebi sünniteate kaardi, mis on lõbusalt tobe, Ise nagu rohkem magusate kurekaardi kitšide austaja, traditsioone austav ja igatsev nagu ma olen. Aga ilu ja meeldivus on teatavalt siiski individuaalsed mõisted.


Igatahes minusugune eraklik vanamees on rõõmus, et mul on jälle asja postkasti juurde. Te ikka kirjutage ja joonistage mulle.

neljapäev, 17. jaanuar 2013

Kaaperdajad 3 (täiendus)

Mõned siinse blogi postitused on rohkem loetavamad kui teised. Need on sellised ajatud, järelloetavad asjad, mille juurde tullakse otsingumootorite kaudu. Ei möödu ühtegi kuud, kus ei otsitaks kord või paar materjali Eestiga seotud lennukikaaperdamistest. Seoses sellega on mul pikemat aega hinge peal, et pole täiendanud ühte episoodi selgitava informatsiooniga. Kui ma tollal neid asju  siia blogisse ülesse tähendasin, polnud mul aimugi, et Virkko Lepassalu on kirjutanud raamatu "Riigipiir". See on dokumentaalraamat kunagistest Nõukogude Eesti "riigireetjatest", nendest, kes põgenesid või vähemalt proovisid pääseda Läände. Peamiselt paadiga, aga ka maismaad pidi, üle jää ja kuidas veel. Seal on tuntuid ja üldsusele tundmatuid lugusid ja tegelasi. Igati väärt raamat. Siinkohal pole liiast ka avaldada isiklikku arvamust, et enamikule ülehüppajatest on, mitte küll sedavõrd konkreetses raamatus, püütud külge pookida mingit müstilist vabadusvõitleja oreooli. Mina jään selles asjas eriarvamusele kui asi puudutab kaheksakümnendaid aastaid. Ajastu kontekstis oli ju see tõepoolest mingi vastupanu võimule, kuid süvenedes motiividesse...

Sellest raamatust leidsingi olulise täienduse juhtumile, mille kohta mul oli kogutud märkmetes vaid lakooniline fikseering, et asi toimus. Kuid kuidas, kes ja mis asjaoludel - need küsimused olid mul paraku vastusteta. Ja ega ma sellest raamatustki kõigile oma küsimustele vastust saanud. See episood meie lennunduse ajaloos jääbki vist segaseks, kuigi asjaosalised on ju elu ja tervise juures. Mõnikord on lihtsalt asju, millest ei taheta rääkida. Eriti detailides. Minu põlvkonna inimestel, kellel olid kasvõi põgusaidki kokkupuuteid "elunditega" mõistavad miks.

19. september 1982


Vahetu sündmuste käik on viidatud raamatus tsiteeritud väljavõttena kohtuotsusest: "Kõik seitse asusidki 19. septembril 1982. a kell 8.55 Kingisseppast Tallinna väljalendavale lennukile. Arr, Berg, Ruus, Männa, Ljubko tunnistavad endid eelkirjeldatud kuriteos täielikult süüdi. Kiirend võtab faktilised asjaolud omaks, seletades, et ta loobus kuriteo lõppuleviimisest vabatahtlikult. (---) Koos kõigi nimetatud kuriteo osalistega 18. septembril 1982.a. õhtul ja öösel arutasid läbi lennuki hõivamise plaani, kus ta teatas igale osavõtjale nende osa ja ülesande lennuki hõivamisel. Nimelt Ruus või Arr pidid istuma lennuki salongi tagumisse ossa, kus teesklema joobunut või haiget, et tõmmata stjuardessi tähelepanu endale. Lennuki piloodi kabiini ukse avamisel Kiirend pidi tungima kabiini ja tegema piloodi relvituks. Berg pidi julgestama Kiirendit. Harusoo pidi tõkestama lennuki meeskonna liiget, kes läheb stjuardessile appi. Männa ja Ljubko pidid istuma teine teisel pool vahekäiku ning reisjate vahelesegamisel neid tõkestama. Kiirendi ütluste kohaselt keegi kuriteo osalistest vastu ei vaielnud, seega tema arusaamise järgi igaüks oli temale pandud ülesandega nõus. Ta joonistas lennuki salongi plaani, kus märgistas ära ja näitas ette igaühele nende koha lennukis."

Ja tegelikult nagu olekski kõik. Kõik, mis oli enne ja tuli pärast, jääb minule vähemalt ka raamatut lugedes segaseks. Seda vaatamata sellele, et raamatu autor on püüdnud loo peakangelaselt, Olev Kiirendilt teada saada üksikasju. Kõik üksikasjad olevat aga seitsmeköitelises uurimistoimikus, mis millegipärast on Riigiarhiivist kadunud. Ning tagatipuks olevat see kaaperdamiskatse olnud vaid a) pettemanööver KGB-le hilisema tõelise piiriületuskatse varjamiseks; b) KGB enda poolt Kiirendile ettesöödetud konks, et tembeldada võimudele teada olev "vabadusvõistleja" terroristiks.

Selle lennukihõivamise sündmuse ajal oli Olev 33 aastane tituleeritud maadleja ja noortetreener. Ülejäänud kaaslased tema poolt komplekteeritud lennukiseltskonnas olid aga põhiliselt hilisteistkümnelised poisid, enamikus samuti seotud maadlemisega just Olavi käe all.

Vasakul Olev Kiirend põgenemisplaanidega, paremal tema tollane kodune rivaal maadlusmatil Henn Põlluste

Raamatus väidetakse, et NSV Liidu maadluskoondise liikmel Kiirendil tekkisid põgenemisplaanid juba 1975. aastal. Seitse aastat hiljem, 1982. aasta kevadel proovib ta Karjalas väidetavalt esimest korda üle piiri pääseda. Jääb aga juba piirivalvetsooni sisenedes vahele ja asi lõppeb mõnetunnise sekeldusega. Edasi, juba lastetreenerina kogub ta siis oma hoolealustest kokku suurema seltskonna ja toimub järgmine katse. Poisid, kes asjasse kaasatud ootavad lennukis asjatult oma kambapealiku märguannet actioniks, kuid seda millegipärast ei tule... Kuigi jah, väidetavalt oli Kiirend oma õpilastele juba eelmisel päeval öelnud, et kaaperdamine jääb ära. Leppassalu raamatu napi teksti järgi antakse mõista, et Kiirendi kambas olevad nuhid(?) olid plaanist aegsasti teatanud kuhu vaja.

Kõik võis ka nii olla. Selle hommiku Kingisseppa-Tallinn lennuki väljalend "tehnilistel põhjustel" ju tõepoolest viibis. Lõpuks tõusis lennuk siiski õhku, pardal ka kõik võimalikud ja teada olevad kaaperdajad! Pisut müstiline seegi, aga ju siis polnud otseseid süütõendeid või midagi muud. Asja oleks võinud unustada, kui... Olav Kiirend oli/on järjekindel mees. Kohe järgmisel kuul, ühel kolmapäevasel päeval peab neutraalvetes seilanud kaubalaev Volgo-Balt 136 merel kinni katkise mootoriga päästepaadi, milles Soome poole aerutavad Olav Kiirend, meile juba tuntud Ingvald Arr ja keegi kolmas Kiirendi õpilastest. Noorukid ja Olav antakse üle kohaletulnud piirivalvele ja uurimine inkrimineerib neile ebaseadusliku piiriületamise. Ja alles kuu aega hiljem, novembris arreteeritakse riburada mööda ka olematu kaaperdamise osalised Andres Berg, Allan Ruus, Rainer Männa ja Sergei Ljubko. Uurijad said järelikult kätte piisavalt tõendeid ja tunnistusi, et need arreteerimised nüüd, paar kuud peale intsidenti toime panna.

Volgo-Balt 136

30. märtsil 1983.aastal toimub Patarei vanglas kohtuistung. Olev Kiirend saab seitse aastat range režiimiga kolooniat. Ülejäänud ebaõnnestunud lennukikaaperdamise osalised saavad väiksemaid karistusi. Seekord oli nõukogude kohus vast tõepoolest humaanne, arvestades, et noored poisid "olid kuriteole kaasatõmmatud Kiirendi poolt, kes oli neile suureks autoriteediks" (tsitaat raamatus tsiteeritud kohtuotsusest). Arr kui samaaegselt ka paadipõgenik sai vangistuseks kaks aastat paranduslike tööde kolooniat ja ülejäänud poistest tehti kohtuotsuse alusel "keemikud", ÜKT tegijad. (Märkus: Harro Harusoo, lennukikaaperdaja ja spekulatiivselt ka võimalik kolmas isik paadis, sai viidatud raamatu kohaselt "paadipõgenikest" siis kõige väiksema karistuse...?).

Mis nendest noortest poistest on tänaseks saanud ei oma antud kontekstis vist tähtsust. Siiski, kindlasti need kolmekümne aasta tagused sündmused mõjutasid kuidagimoodi nende edasist elukäiku. Loo peategelane Olav Kiirend on aga siiani maadluses ikka veel kõva tegija. Seda rahvusvahelistel tiitlivõistlustel ja muidugi veteranide klassis. Saarlased teavad teda ka kui tütarlaste striptiisikunsti edendajat saare peal, talle kuuluvas ööklubis, mida mõnikord ikka ajakirjanduses, peamiselt kollases, mainitakse. Aga see teine mees seal ülal oleval vanal Lurichi mälestusvõistluse fotol, Olavi kõva konkurent Henn Põlluste, tema on lihtsalt treener. Eesti spordi Aasta treener 2012.

Vaata ka esialgset kirjeldust sündmusest, Kaaperdajad 3.

teisipäev, 15. jaanuar 2013

Vahepostitus

Kõike on olnud. Algul entusiasmi ja tegemisi. Siis probleeme, vihastamisi ja tüdimust. See, mida minevikus, ajastul, mida arvan hästi teadvat, peeti vaimseks eliidikeskuseks, osutus täna olevat ikka veel nõukoguliku saapavabriku traditsioonide ja mentaliteediga millekski. Asjanduseks, mis eksisteerib ei tea kellele või mille jaoks. Eelkõige vist inimestele endile, kes seal leivatööd teevad.  Masendab greselik harimatus, nõmedus ja lauslollus, millele lisandub iseloomulik võimunäitamise vajadus.

Olgu sellega, nagu on. Mitmetel põhjustel hoian igatahes silmnägemist ja proovin niisama mitte arvuti taha istuda.

Aga on ka suurt rõõmu. Lühikese aja jooksul juba teistkordselt. Amazonist leidsin teemakohase sildi, võõrkeelse. Seda aga mitte kummardusest eri rahvuste suhtlemiskeelele, vaid asja pärast. Eks vajadusel pannakse see siis ka sinna kuhu vaja.