pühapäev, 4. jaanuar 2009

Eile oli laupäev






Tegelikult oli lisaks laupäevale ka lipupäev. Jättes kõrvale selle päevaga seotud ajaloolise sündmuse ja keskendudes vaid oma rahvuslipu austamisele, siis asi on ikka päris nadi. Uudistes näidatud päeva peasündmus (?), pärgade asetamine Reaalkooli poiste mälestussambale, jättis ikka kurbnaljaka mulje. Publikuks nagu sel puhul ikka ja alati grupp valvepensionäre, sekka kahe käe sõrmedel loendatavad nooremad aatekandjad, käsukorras kohale kamandatud ajateenijad ja lõpuks hääli püüdvad poliitikud. Kogu lugu.

Ma ise ei ole suur lipulehvitaja, pole patriootki (enam). Ausalt öeldes pole mul maja juures lipuvarrastki, lipust enesest rääkimata. See ei ole põhimõttest kinni. Lihtsalt nii on kujunenud iseenese laiskusest. Lähim naabrimees, venelane, on selles mõttes hoolsam, sini-must-valge lehvib ettenähtud päevadel ja ka kõigi perekondlike sündmuste tähistamiseks. Häbi mulle!

Imelik, et seesama minu põlvkond käis, tõsi küll, pisut porisedes, punalippude lehvides küll Ivan Käbini, hiljem Karl Vaino ja muidugi tulevase presidendi Rüütli tribüünide eest läbi. Korduvalt, vähemalt kaks korda aastas ja aastakümneid. Värvilt ja sisult punased loosungid olid muidugi ka ja vastavad hüüdlaused. Mõnikord anti marssijatele töö juures preemiatki. Nüüd on kalendris mingi Lipupäev. Ei tea kas preemiat ka antakse? Muidu ju lihtsalt tavaline laupäev.

P.S. Ostes Eestist mastilipu (105 korda 165 cm) soodushinnaga, tuleb maksta 440 krooni, millele lisandub sõidukulu kauplusesse. Tellides Eesti sini-must-valge (91 korda 152 cm) lipu Inglismaalt, tuleb koos postikuludega tasuda umbes 170 krooni.

neljapäev, 1. jaanuar 2009

Üks meeles

Kuidagi liialt palju on kogunenud blogisid, mida regulaarselt loen. Ning ega see nimekiri pole veel kaugeltki täiuslik. Silmapiiril on veel üsna mitmeid, keda tihti klikin. Pruugib lugemises mõni päev vahele jääda, rääkimata pikemast perioodist, on lugemist sedavõrd palju, et raamatutele ei jää enam aega ega ka kirjutamisele.

Paistab, et aastavahetuse meeleolud suunavad blogijaid tegema vahekokkuvõtteid. Minu puhul pole tegemist vastava trenditeadlikkusega vaid paratamatusega - esimese postituse tegin oma blogisse täpselt aasta tagasi. Seepärast täna korraks sirvisin oma blogi sissekandeid. Olen otse ja kaude selgitanud põhjuseid, miks alustasin. Täna võin öelda, et blogimisega on üks asi muutunud. Kindlasti olete näinud inimesi, kes valjusti omaette kõnelevad - pisut kummaline ja veider, eks ole? Ma ei räägi siinjuures inimestest, kes rahvarikastes kohtades oma hand-free'd demonstreerivad - need ju edevusest päris opakad. Muudel juhtumitel on tegemist ikka kas vaimust vaevatute või liialt kaua inimestest eemal viibinutega. Ei oska diagnoosida oma kuuluvust esimesse kategooriasse. Kuid teises kategoorias olen kindlasti. Kui ikka nädala jooksul näed heal juhul ühte autot möödumas ja jutukamatel perioodidel saad kohe päris lobiseda, öeldes selle kuu ainukesele ja üksikule möödujale reipalt: "Tere!", siis hakkad paratamatult iseendaga kõnelema. Algul oled ikka veendunud, et räägid enesega vaid mõtetes, hiljem aga märkad, et ei, ma räägin ju kõva häälega. Ennast korrates, see oli kummaline ja veider. Seega hakkasin kirjutama ja enam iseendaga valjusti ei räägi.

Alguses oli blogi sisu mõeldud pisut teisiti. Tahtmine oli fikseerida omi mõtteid kodeeritult, läbi ilmasõjaeelsete ajalehenuppude ja võõraste mälestuste. Kukupai juhatas algaja ka õigele teerajale - siis olid blogid veel rubriigiti, mina sobisin kategooriasse "Ajalugu ja mälestused". Hiljem aga selgus, et kõiki mõtteid pole siiski võimalik edastada võõraste sõnadega ja nii tekkis silt "Sildistamata". Aasta jooksul oli sildistamata mõttesähvatusi tervelt 46-l korral. Siit teen järelduse, kuna mõnikord veel mõtlen, siis järelikult ma ikka elan veel. Pole paha! Pealegi jätsin blogimises ühe kuu vahele. See oli paha.

Annan endale aru, et ma pole mingi staar-blogija. Ja ausalt, see polnud eesmärgiks alustades ega ka praegu. Ometigi on meeldiv kui sind loetakse ja saad tagsisidet. Ehk tänu sellele ma enam omaette kõva häälega ei räägi. Lehele paigutatud statistikamootor näitab, et Hundi ulul on pisut üle kolmnekümne alalise lugeja. Igal juhul kõigi lugejate poolt sooritatud üle kahekümnetuhande kliki on aidanud mul säilitada oma priviligeeritud vabaduse seisundit, mis sisuliselt on aga üksindus. Olen teile kõigile tänulik. Enesele teadmata olete mind aidanud ja motiveerinud.

Palju õnne mulle! Aastakene jälle kõnnitud ja teekond jätkub. Kui veab, siis järgmine kokkuvõte uuel aastal.